Oi, mind keeletoimetatakse!

Aili Künstler

Jaan Kaplinski on selle aasta alguses nii suusõnal kui kirjasõnas palju rääkinud-kirjutanud keeletoimetajate kihust inimeste elav keel mingitesse mõttetutesse normidesse suruda (kuigi, on ju murretes ja kõnekeeleski oma normatiivsus, ka lapsekeelt kohendatakse suuliselt, s.o keeletoimetatakse). Võimalik, et ta räägib vaid kirjanike loomingust, mille puhul peetakse iseenesestmõistetavalt autoriga ka nõu ja leitakse sobiv lahendus. Möönab kirjanik ju isegi, et keegi peaks teksti üle vaatama – millegipärast keegi kodustest. Ometi on ju nemadki koolis käinud ja neile (nagu ka keeletoimetajatele) on samuti koolis kirjakeelt õpetatud nii eesti keele tundides kui kõigi õpikute keele eeskuju najal. Ka ta ise väljendab ennast ses­samas tema sõnul kõlbmatus üsnagi normingulähedases kirjakeeles – ja väga nauditavalt. Minu teada ei nõua mitte keegi normingute järgimist mujal kui ametlikes asjalikes kirjalikes tekstides, ülejäänus võib oma keeletaseme ja stiili igaüks ise valida (sealhulgas väljaanne ja keeletoimetaja). Jääb arusaamatuks, kellega kirjanik võitleb. Minu kogemuse järgi tuleb keeletoimetajal küll arutlevas tekstis pigem halbade tõlgete kaudu tulnud ja harjumuslikult pruugis kantseliiti ning inglise ja vene keele toortõlkelisi vasteid ja konstruktsioone hariliku lihtsa ehk loomuliku eesti keelega asendada. Mitte „laual olev vaas võimaldab sellesse sinilillede paigutamist”, vaid „vaas laual sobib sinilillede jaoks” või „sellesse vaasi laual sobivad just sinililled” või „laua peal seisab just sinililledele paras vaas” jne (valida tuleb muidugi see võimalus, mis sobib teksti iseloomuga). Kuidas siis on? Vastu tänast keeletoimetajate elukutsepäeva Tartu ülikooli peahoones ongi paslik küsida: kas keeletoimetaja ülesanne on elav keel nullida?

Helika Mäekivi ja Maris Jõks, Eesti Keeletoimetajate Liidu liikmed: Keel erutab, seda võetakse isiklikult, igaüks oma taju ja meele järgi. Keeletoimetaja võib ka keelt vabal ajal ja omainimeste keskel isiklikult võtta, kuid tööd tehes jääb ta mõistagi professionaalselt neutraalseks, olles autorist alati sammu tagapool. Kui kirjutajal on omapärane, põnev ja ühtlane väljenduslaad, ei ole mõtet seda torkida.
Põhiosa keeletoimetaja tööst kipub olema kaunis jämeda rehaga rehitsemine. Kõigepealt hooletusest ja kiirustamisest tekkinud tähevead. Siis õigekirjavead. Puuduvad, ülearused ja valed kirjavahemärgid. Grammatiliselt vigased, liiga pikad, raskesti mõistetavad või päris arusaamatud laused. Purukuiv kantseliit, mis matab iga hea mõtte.
Vaadake näiteks viimaste aastate uudiseid praegugi päevakohasel teemal: kultuuriasutuste muutmine sihtasutusteks. See ei ole ajakirjaniku oma keel, vaid õigusaktide ja ametnike öeldu (ebateadlik?) refereering. Tekstist teksti korduvad kantseliitlikud konstruktsioonid, näiteks võõrapärane poolt-tarind ja tarbetu omadussõna poolne: riigi poolt sihtasutuse asutamine, asutaja poolt määratud isikud, asutajapoolne kontroll, riigipoolne järelevalve. Esimese fraasi puhul tuleb keeletoimetajal kogu lause ümber sõnastada, teistes poolt või –poolne lihtsalt ära jätta. Kui riigi järelevalve tundub kahemõtteline, võib kirjutada riiklik järelevalve.
Ühes artiklis tsiteeritakse kõrget riigiametnikku: Palusin muusikavaldkonna loomeliitudel esitada omapoolsed ettepanekud kandidaatidest … Ja ajakirjanik jätkab: Liitude omapoolseid ettepanekuid oodatakse järgmise nädala keskpaigaks. Kantseliitlik omapoolne ei tähenda midagi muud kui oma; teises lauses pole sedagi vaja. Teatritest kõnelevates uudistes kordub lause: Sihtasutuste asutamise eesmärk on läbi asutuse juhtimismudeli korrastamise varade efektiivsem ja mitmekülgsem valitsemine ning kasutamine, pakkudes professionaalsetele teatritegijatele paremaid loome- ning vaatajatele nauditavamaid külastustingimusi.
Siin ei aita ainult lauseehituse kohendamisest (võõrapärasest läbi-konstruktsioonist peaks küll lahti saama). Toimetajal tuleb süveneda ka sisusse, et tüüpiliste (juhtimismudeli korrastamine, varade efektiivne valitsemine) või ebatüüpiliste (nauditavad külastustingimused) ähmaste paberlike väljendite asemel selges ja ladusas keeles lause saada.
Peale kantseliidi on praegusajal suur probleem võõrkeelte liiga tugev mõju. Kasutatakse võõrsõnu, mis tähendavad kõike ja mitte midagi. Paljude lemmik on regulatsioon, mille puhul teab paraku sageli ainult autor, mida ta sellega mõtleb: kas õigusakti, seadust, määrust, nõuet, tingimust, sätet, korraldust, reeglit, reguleerimist vm. Menukas konstruktiivne võib tähendada sisukat, viljakat, asjalikku, tulemusrikast, vajalikku, otstarbekat, edasiviivat jne. Ambitsioonikat kasutatakse tänapäeval nii auahne, kuulsusjanulise, nõudliku, edasipüüdliku, sihiteadliku, innuka, tarmuka, südi, kaugelepürgiva inimese kui ka põhjapaneva, tulevikulise, põhjaliku, igakülgse, keerulise, kõrgelennulise, silmapaistva, julge projekti kohta. Kommunikatsioon on suhtlus, lävimine, teabevahetus, teabe jagamine, kogumine, teavitamine, ühenduse pidamine, teade, teatis. Katsugu nüüd lihtinimene ära arvata, millist tähendust pidas silmas üks meie poliitik, kui ütles: „See on minu kommunikatsioon teile”.
Toimetaja peaks oskama juhtida autori tähelepanu nii viledaks kulutatud võõr- kui ka omasõnadele, nagu missioon, visioon, väljakutse, lähenemine, algatus, võtmeküsimus, edendama, panustama, tõhustama, arendama jm.
Tema käe all on ka fraasi- ja lausetasand, mis hõlmab grammatikat, komakasutust, sõnajärge, ees- ja tagasõnu, rõhku jms. Halbade tõlgete tõttu pingutatakse praegu üle mitmusega: mahud, tootlused, tööstused, majandused, demokraatiad, arengud, partnerlused, innovatsioonid, tarkvarad, tugevused, võimekused jne, kuigi ainsus kannab eesti keeles sama tähenduse kenasti välja. Lausetasandil teeb toimetaja tihti ettepaneku ohjeldada liigsõnalisust. Lause Selle töötaja näol on tegemist professionaaliga asemel saab kirjutada lihtsamalt: See töötaja on professionaal.
Lõpptasand on tekst. Keeleinimene oskab näha kogu teksti korraga: vaheldada korduvväljendeid ja -fraase, ühtlustada termineid, kohendada stiilivääratusi, liigendada loogiliselt, et autori mõte voogaks sujuvalt ja ladusalt mööda paraja pikkusega lauseid kuni tuumani.
Järjest enam on hakatud keeletoimetaja peal proovima, kas mõte jõuab veatult ja meeldejäävalt pärale, pealegi saab temalt viimistlusnõuandeid. Seega ei ole toimetaja tänapäeval mitte elava keele nullija, vaid vastupidi – sageli hoopis nullitud keele elavdaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming