Õnnelikkuse majandusteadus

Esa Mangeloja

Õnnelikkuse majandusteadus on kiiresti kasvav ja leviv teadusala, praegu tõenäoliselt kõige huvitavam majandusteaduse haru. Õnnelikkuse majandusteadus proovib laiendada ja täiendada traditsioonilist majandusteaduslikku analüüsi, kus seni on paljude meelest liigselt keskendutud materialistlikule, käegakatsutavale ja arvuliselt mõõdetavale. Mõistetakse, et traditsiooniline majandusteadus ei suuda piisavalt hästi seletada inimeste käitumist ega mõista nende tegutsemismotiive majanduses ja ühiskonnas. Õnnelikkuse majandusteaduses uuritakse õnnelikkust, laiemas mõistes subjektiivset isiklikku heaolu. Eelduseks on, et õnnelikkus on mingil määral üheselt mõistetav ja mingil moel ka mõõdetav. Palju tehakse maade rahvusvahelisi võrdlusi. Sellisel juhul peab eelduseks olema, et kõik või vähemalt suur osa rahvastest mõistab õnnelikkust kas või mingil määral ühtemoodi. Uurimused näitavad, et rahvaste arusaamine õnnelikkusest on üllatavalt samasugune. Kultuurid küll erinevad, aga kui inimene peab nimetama õnneliku elu põhitunnused, siis antakse üllatavalt ühesugused vastused nii Soomes, Eestis, Ameerikas, Aasias kui Aafrikas. Vastuste hulgas esinevad alati pereelu, isiklik ja lähedaste inimeste tervis ning sissetulek. Kuna tundub, et inimkonnal on suhteliselt sarnane nägemus õnnelikkusest, saab selliseid uurimusi vähemalt mingi täpsusega teha.

 

Veel piisava täpsuseta teadusharuKõigil läänemaadel on majanduskasv olnud viimase 200 aasta jooksul üüratu, meie elatustase on parem kui kunagi enne. Meil on materiaalseid hüvesid rohkem kui kunagi varem, me oleme saavutanud seatud eesmärgid. Tänapäeval elavad läänemaadel ka vaesed sellise külluse ja võimaluste keskel, milleks mõne mõõdupuu järgi oli keskajal võimalus vaid kuninglikust soost inimestel. Maailma rikkaim mees Rothschild suri XIX sajandil sellise väikese mädavistriku kätte, mida tänapäeval on võimalik ravida paar eurot maksva antibiootikumiga. Ka kõige vaesem soomlane saaks selle endale hankida. Maailma rikkaim mees XIX sajandi USAs aga ei saanud seda endale lubada – meditsiin ja tehnika on arenenud.

Meil on rohkem mänguasju kui kunagi varem. Kas see pole kena? Siiski pole olnud majanduskasv ja materiaalne heaolu isegi majandusteaduse seisukohalt kunagi kõige tähtsam eesmärk. Tähtsaim eesmärk ühiskonnas on inimeste rahulolu ja õnn. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks õnneliku Euroopa Liidu kodaniku; ka majandusteaduses mõistetakse, et oluline pole üksnes raha, vaid ka õnn.

Majandusteadus lähtub traditsiooniliselt heaolu funktsioonist U=U(y), kus U on utiliteet ehk kasu. Mida rohkem kasu, seda parem. Majandusliku tegevuse eesmärk on kasu lisamine. Majandusteaduse lähtekoht on ka see, et mida rohkem tulusid, seda enam kasu. Tulu võimaldab muu hulgas tarbimist. Mida rohkem inimene tarbib, seda rohkem kasu ta saab ja oletatavasti on ka seda õnnelikum. Tuleb siiski mõista, et see suhe ei ole üksühene, vaid kasu hakkab tasapisi vähenema. Tulud võivad suureneda ja tarbimine kasvada, kuid kasu on järjest väiksem. Siiski on lisakasu alati positiivne: üks euro rohkem on alati parem kui üks euro vähem.

Tuleb aga mõista ka seda, et inimesed on väga erinevad selles mõttes, millest nad kasu saavad. Mõni saab kasu võib-olla ainult materiaalsetest asjadest, mõni teine hoopis sõpradest. Majandusteaduse maailmapildis kasu maksimeeritakse. Õnnelikkuse majandusteadus annab lisavõimalusi, mille abil uurida inimeste soove, seda, mida nad tahaksid teha. Tavaliselt uuritakse majandusteaduses ainult tegelikku olukorda, tegelikku tarbimist: kui palju on ostetud, kui palju on saadud tulu, mida on tegelikult tehtud. Õnnelikkuse majandusteaduses, kus uuritakse küsitlusmaterjali, saab välja selgitada, mida inimesed arvavad, mida nad tahaksid, mis tunne neil on. See on majandusteaduse seisukohalt väga tähtis, sest inimestel on palju selliseid soove, mida nad ei saa ellu viia. Nad võib-olla tahaksid osta mingi toote, aga kui nad on vaesed ja neil pole raha, ei saa nad seda osta. Siin peitub võimalus laiendada traditsioonilist majandusteadust. Õnnelikkuse majandusteaduses on siiski mitmeid probleeme. Küsitlusmaterjal ja statistika pole alati kvalitatiivselt küllalt katvad ja täpsed ning nende seletusjõud ei ole sama hea kui majandusteaduses ollakse harjutud.

 

Majandus kasvab, õnnetunne ei suureneUlatusliku, 30 aasta vältel peaaegu sajast riigist kogutud rahvusvahelise andmebaasi World Value Survey jaoks on esitatud küsimusi ka õnnelikkuse kohta. Võib-olla kõige huvitavam andmebaasis ilmnev nähtus on see, et hoolimata riikide suurest majanduskasvust viimase 30 aasta jooksul püsib keskmine õnnelikkuse tase eri maadel hämmastavalt kindlalt samal tasemel. See pole aastatega peaaegu üldse muutunud ja mõnes riigis on õnnelikkuse tase isegi langenud. Näiteks Soomes on ennast õnnetuks pidavaid inimesi praegu rohkem kui 1980. aastal. Võime teha kiire järelduse, et raha ja majanduskasv ei tee inimesi õnnelikumaks. Samas, kui vaadata statistikat riikide sees ja eri tulurühmades, on tulemus teistsugune. Kui jagada inimesed näiteks kümnesse rühma selle järgi, kui rikkad või vaesed nad on, märkame, et suurema tuluga rühmades inimesed on natuke õnnelikumad kui madalama tuluga rühmades. Kui inimene pääseb kõrgemasse tulurühma, on ta kohe ka natuke õnnelikum. Statistilised kordajad on küll väga väikesed, kuid selline suhe on läänemaadel siiski olemas. Ehk siis: paistab, et raha siiski teeb natuke õnnelikumaks.

Tuntud Austria majandusteadlase Easterlini paradoks osutab, et  ühest küljest ei suurene riikide õnnelikkus koos majanduskasvuga, kuid teisest küljest võib tähele panna, et raha siiski teeb õnnelikuks, vähemalt siis, kui inimesed võrdlevad ennast teistega. Inimene tunneb heameelt, kui ta on natuke rikkam kui naaber. Selle paradoksi seletamine pakub küllaga põnevust. Kahest olulisemast välja pakutud seletusest on esimene see, et inimesed harjuvad üsna kiiresti suurema heaoluga. Kui on ostetud uus auto, rõõmustatakse selle üle sõltuvalt isikust nädal aega, võib-olla ka kaks, aga paljudel juhtudel harjub inimene parema autoga juba paari nädala jooksul. Paljudel meestel ei lähe mitut kuudki, kui juba hakatakse autoajakirju sirvima ja mõtlema, millise veel parema auto võiks osta. Inimene harjub väga kiiresti suuremate tulude ja lisandunud materiaalse heaoluga. Ka lapsed, kes saavad jõuludeks uusi mänguasju, mängivad nendega natuke aega, kuid üsna kiiresti ollakse nendega harjunud ja mõeldakse, mis mänguasja järgmisena tahaks.

Teine paradoksi seletus on see, et inimesed võrdlevad oma heaolu teiste heaoluga. See paistab olevat väga tugev ja oluline tegur. Võrdlusobjektiks võib olla naabri, eelmise põlvkonna, sõprade või teiste sama riigi elanike tulutase. Võrdlusobjekt tõenäoliselt vaheldub. Tähelepanuväärne on, et kui kõikide palgad tõusevad ja kõikide heaolu kasvab samas suhtes, siis tundub, et miski polegi muutunud ja keegi pole õnnelikum kui enne. Heaolutunde tekitab see, et inimese tulutase tõuseb kõrgemale kui naabri oma, et tal on parem auto kui naabril. Seega seletab suhteline võrdsus Easterlini paradoksis päris palju. Tänapäeval räägitaksegi hedonistlikust oravarattast, kuhu läänemaade inimesed takerdunud on. Kogu aeg peab saama rohkem ja rohkem: rohkem tulu, rohkem raha, suurema auto ja suurema maja, sest saavad ka kõik teised. Et püsida naabruskonna elatustasemevõistluses samal tasemel, tuleb oravarattas kaasa joosta.

Suur osa majandusteadusest maadleb küsimusega, kuidas majanduskasvu säilitada ja suurendada. Kui nüüd ühtäkki tõdeda, et raha ja majanduskasv ei teegi õnnelikuks, siis on see väljakutse kogu teadusalale. Kõik pole siiski nii lihtne. Kui uurida statistikat täpsemalt, selgub, et õnnelikkus muutub elukaare eri etappidel päris palju. Kuidas see täpselt muutub, on veel vähe uuritud. Ühest küljest mõjub harjumine suurenenud tuludega: eaga koos tõuseb tavaliselt ka tulutase, pensionile jäädes tulutase langeb. Õnnelikkus aga ei järgi tingimata sama trendi. Statistikast nähtub, et abielus inimesed on üksikutest inimestest püsivalt õnnelikumad. Selline suhe säilib ka pärast 40 abieluaastat, kusjuures vanusega kaasnev põdurus ei vähenda märkimisväärselt õnne. Õnnelikkuse majandusteaduses on uuritud ka haridustaset. Sellegi puhul pole saadud üheseid tulemusi. Paistab, et haridustasemel ei ole õnnetundele suurt mõju. Töötamisel seevastu on, kuid ka selle kohta on eriti Soomes saadud mitmesuguseid tulemusi. Selgub, et majanduslanguse aeg ei mõjunudki soomlaste keskmisele õnnelikkusele nii vapustavalt, kui oleks võinud oodata.

 

Kui õnn on tulus, peab õnne maksustamaKuhu tulevikus pilk pöörata? Majandusteaduses on väga palju käsitletud uusi mõtteid sellest, et vana arusaama majanduskasvu esmatähtsusest tuleks täiendada mingi laiema heaolu mõistega. Nobeli majanduspreemia laureaat professor Fogel on arvamusel, et majanduses on vaja uut äratuslainet, et riikides saadaks paremini aru: inimeste õnnelikkust ei mõjuta ainuüksi majandus ja mateeria, vaid ka vaimsed väärtused. On vaja vaimsete väärtuste, kultuuriväärtuste, eetika ja moraali uut esiletõusmist. Teine tuntud majandusteaduse professor Nelson kritiseerib praegust majandusteadust selle eest, et pooldatakse religioosse kirglikkusega majanduskasvu üle kõige. Usutakse, et majanduskasv lahendab inimkonna kõik probleemid. Raha ja majanduskasv on korvanud jumala puudumise ning preestrite asemel on majandustegelased, kelle ülesanne on kõrvaldada maailmast patt ja paha. Patu ja paha all mõistetakse vaesust ja materiaalsete võimaluste puudumist. Kui kõik saavutavad piisava heaolu, pääseme taevariiki, kus kõik on õnnelikud, puudub kuritegevus, keegi ei pea kellegi tagant varastama ja vägivalda pole. Majanduskasv lahendab kõik probleemid. Nüüd aga selgub, et see pole sugugi nii.

Praeguses ühiskondlikus diskussioonis on õnnelikkuse majandusteaduse tulemusi analüüsides esitatud isegi selliseid mõtteid, et me vajaksime õnne tulumaksu. Tulumaks on hea, sest see kärbib tulusid ja kuna tulud nagunii õnnelikuks ei tee, siis mida rohkem tulumaksu kogutakse, seda parem. Soovitatakse täielikult loobuda majanduskasvu tagaajamisest. Kui on nii, et raha ja majanduskasv ei teegi õnnelikuks, tuleks lisada avaliku sektori osa rahvamajanduses, reguleerida vabaturgu ja vähendada majanduslikke aktiviteete.

Arvan, et nendes järeldustes on mindud juba liiga kaugele, sest kahjuks tuleb tõdeda, et õnnelikkuse majandusteaduses, statistikas ja analüüsis sisaldub väga palju lahendamata probleeme. Me ei saa olla täiesti kindlad selles, et kultuurides saadakse õnnelikkusest ühtviisi aru. Eri keeltes ei pruugi olla sarnast nägemust selle kohta, mida tähendab sõna „õnn”. Kas „õnnelik” soome keeles ja „õnnelik” hiina keeles tähistavad sama asja? Kas me üldse suudame ise mõõta oma õnne? Analüüsid põhinevad küsitlustel, kus küsitakse: „Kas te olete õnnelik?”,  „Kui õnnelik te praegu olete?”. Aga kas me oskame nendele küsimustele vastata? Kas me üldse mõistame, kui õnnelikud me oleme? Kui intervjuus küsitakse õnnelikkuse kohta, antakse üldjuhul ette mingi skaala. Kui ma täna vastan, et olen maksimaalselt õnnelik, skaalaväärtusega näiteks 100, siis võib-olla järgmisel aastal olen ma veelgi õnnelikum, aga mida vastata, kui skaala lõpeb sajaga? Seega on küsitluste puhul õnnelikkuse skaala piiratud, majanduskasv seevastu, vähemalt samas mõttes, ei ole.

Kahjuks tuleb tõdeda, et õnn on väga keeruline ja mitmetasandiline. Seda kinnitab juba see, et ka teadlased pole üksmeelel, millest õigupoolest õnneuurimises räägitakse. Uurimustes kasutatakse mitmeid termineid nagu life satisfaction, well-being, welfare jne. Samuti võib olla, et inimeste kõige suurem soov polegi mitte õnne, vaid mingite eesmärkide saavutamine. Inimene seab endale elus eesmärke ja nende poole püüdlemine toob rahulolu. Õnnelikkus on seega pigem kõrvaltoode, mis tuleb tasapisi elu jooksul, kui tuleb.

 

Iseka ajastu ilming

Õnn on väga asümmeetriline nähtus. See väljendub näiteks selles, et ühe euro juurdesaamine ei lisa õnnetunnet sama palju kui ühe euro kaotamine seda vähendab. Inimene kardab kaotusi ja suurenev tulu ei tee õnnelikuks samavõrra kui kaotused õnnetuks. Uurimust mõjutavad asjad, mida ei saa mõõta: tervislik seisund, abieluõnn, inimestevahelised suhted töökohal. Kõik need aga mõjutavad õnnetunnet märkimisväärselt ning peaksid analüüsides sisalduma. Kõigis uurimustes, kus on uuritud usu mõju õnnelikkusele, on märgatud, et inimesed, kes usuvad jumalat ja käivad koguduse üritustel, on keskmiselt õnnelikumad kui ateistid. Ent kõigis õnnelikkuse uurimustes ei ole usku käsitletud. Vaatamata sellele, et õnnelikkus ei ole riikides keskmiselt kasvanud, on pikenenud eluiga, mille jooksul me võime õnnetunnet nautida. Majanduskasvuga on kaasnenud siiski palju head: inimeste eluiga on pikenenud, tervislik seisund paranenud, laste suremus vähenenud ja poliitiline vabadus kasvanud. On esitatud ka mõte, et koos majanduskasvuga siirdutakse tasapisi nn postmateriaalsesse aega, kus Fogelit tsiteerides hakatakse hindama ka muud kui mateeriat.

Õnnelikkuse majandusteaduse kohta võib öelda, et see on eriti kasulik uusi vaatenurki avav teadusharu, millega kindlasti tasub tegelda, aga millest ei tasu liigselt innustuda. Praegu juhtub tihti, et meedia innustub uurimistulemustest väga kergesti ja paneb rasvaseid pealkirju. Kuid nagu alati teaduslikus uurimuses, on ka siin väga palju probleeme, mille tõttu ei tasu teha liiga suuri järeldusi.

Lõpuks tahan pöörata tähelepanu veel sellele, miks ollakse praegu nii huvitatud õnnest, miks on see nii trendikas, et isegi majandusteadlased sellega tegelevad. Mul ei ole kindlat vastust, kuid võib-olla on põhjus selles, et see sobib väga hästi meie ajastusse, individualistlikku, enesekesksesse, isekasse aega. Võib-olla on meil nüüd nii Eestis kui Soomes lõpuks aega ja võimalusi mõelda ka sellise küsimuse üle nagu isiklik õnn. Kuid kas pole siiski nii, et õnn on vaid kõrvaltoode, mis põgeneb selle eest, kellele see on eesmärk omaette. Õnn põgeneb selle käest, kes sellest kinni haarata tahab. Kas pole pigem nii, et tõeline õnn on heades inimsuhetes, lähedaste eest hoolitsemises, kollektiivsuses, tervises? Just seda ütleb meile ka statistika. Kõikides õnnelikkuse uurimustes tõusevad tervis ja lähedased inimsuhted alati kõige tähtsamaks õnnelikkuse võtmeks. Need on asjad, mille poole püüeldes saavutab inimene õnnetunde justkui kõrvaltootena. Inimene, kelle põhieesmärk on teenida rohkem raha, märkab, et õnn põgeneb tema eest. Paljud õnnelikkuse majandusteaduse uurimused kinnitavad, et materialistlik ellusuhtumine vähendab õnnetunnet.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming