Õnne valem

Anu Realo

Miks siis on õnne uurimisteema viimastel aastakümnetel sedavõrd oluline ja populaarne? Sellele küsimusele on konkreetne ja lihtne vastus olemas ning selle leiab artiklist, mis ilmus 2005. aastal ühes kõige mõjukamas ja tuntumas psühholoogia ajakirjas Psychological Bulletin. Selles artiklis analüüsivad Ameerika psühholoogid Sonja Lyubomirsky, Ed Diener ja Laura King mitmete kestus- ja läbilõikeuuringute ning eksperimentide tulemusi ja leiavad, et õnnelikel inimestel on edukamad ja õnnestunumad abielud, neil on rohkem sõpru, paremad sotsiaalsed suhted, ja suurem sissetulek, nad saavad oma tööga paremini hakkama, on tihedamalt seotud ümbruskonna elanikega ja hõivatud vabatahtliku tegevusega ning, mis kõige tähtsam, neil on parem tervis ja nad elavad kauem. Ja veelgi olulisem, artiklist ilmneb, et õnn pole mitte kõigi nende heade asjade kaastulem, vaid hoopiski põhjus: inimesed ei ole õnnelikud mitte seetõttu, et on terved ja neil on suurem sissetulek, vaid nad on terved ja edukamad seetõttu, et on õnnelikud!  

Mis on hea elu?

Rääkides õnnest, tekib hulgaliselt küsimusi. Miks on mõned inimesed õnnelikumad kui teised? Kas on olemas õnne valem? Kas mõned inimesed sünnivad õnnegeeniga? Kas raha eest saab õnne osta? Kuidas on omavahel seotud tervis ja õnn? Vastamaks nendele küsimustele on muidugi kõigepealt vaja määratleda, mis on see õnn ja õnnelikkus. Aastatuhandete jooksul on filosoofid arutlenud selle üle, mis siis ikkagi on hea elu ja mida on inimestel vaja selleks, et olla õnnelik – on selleks nauding, tunnustus, rikkus, hea tervis? Tegelikkuses on paratamatult ikkagi nii, et inimeste jaoks tähendab hea elu erinevaid asju. Mõnele on esmatähtis maine varandus ja mammona, teisele ühiskondlik tunnustus, kolmandale aga hoopiski vaimne tasakaal ja hingerahu. Ehk teisisõnu, head elu ei ole võimalik kindlate kriteeriumide järgi defineerida, hea elu määratleb iga inimene ise: elu on hea, kui inimene ise arvab, et ta hästi elab. Selline hea elu subjektiivne määratlus on väga demokraatlik ja annab igale inimesele õiguse ja võimaluse ise otsustada, kas tema elu on õnnelik ja väärtuslik või mitte.

Eeltoodud arutelust tulenevalt määratlevadki psühholoogid õnnelikkust ja head elu subjektiivse heaolu kaudu, millena käsitletakse emotsionaalseid ja kognitiivseid hinnanguid, mida inimesed oma elule annavad, ehk teisisõnu kõike seda, mida nimetatakse õnneks või rahuoluks. Nagu näitavad Euroopa sotsiaaluuringu (www.europeansocialsurvey.org) kolmanda uurimisvooru (2006) andmed (üle 35 000 vastaja 20 maalt), on inimeste üldine eluga rahulolu ja nende õnnelikkuse määr tõesti omavahel väga lähedalt seotud. Subjektiivsel heaolul on kaks olulist komponenti:

 Tunnetuslik ehk kognitiivne komponent sisaldab inimeste hinnangut sellele, kuivõrd nad oma eluga või spetsiifiliste eluvaldkondadega, nagu näiteks abielu, töö, materiaalne olukord, üldiselt rahul on või kuivõrd tähendusrikas ning eesmärgipärane on nende elu.

 Emotsionaalne ehk afektiivne komponent viitab aga inimeste kalduvusele kogeda sagedamini positiivseid ja harvemini negatiivseid emotsioone. Ehk siis inimeste subjektiivne heaolu on suur siis, kui nad on oma eluga rahul ja kogevad rohkem positiivseid kui negatiivseid emotsioone.

Kas positiivsed ja negatiivsed emotsioonid mõjutavad eluga rahulolu määra ühtmoodi tugevalt kõikides maailma riikides? Oma hiljutises uurimuses, mis koostöös Peter Kuppensi ja Ed Dieneriga ilmub peatselt ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology, leidsime, et kultuur mõjutab märgatavalt subjektiivse heaolu komponentide omavahelisi seoseid. Üldiselt mõtlevad inimesed oma elule hinnangut andes pigem sellele, kuivõrd nad on kogenud rõõmu ja teisi positiivseid emotsioone, ja vähem sellele, kuivõrd kurvad, masenduses ja ärevad nad viimasel ajal on olnud. Selged kultuurilised erinevused, ilmnesid selle alusel, milline on maailma väärtuste uuringu (www.worldvaluessurvey.org) andmete kohaselt maa asukoht väärtusskaalal „ellujäämine vs. eneseväljendus” (survival vs self-expression). See mõõde paistab olevat väga oluline vahendamaks subjektiivse heaolu komponentide omavahelisi seoseid. Võib öelda, et sellistel maadel, kus rõhutatakse ellujäämisega seotud väärtusi (sh Eesti ja teised postkommunistlikud riigid) – s.o vähene usaldus teiste inimeste vastu, vähene tolerantsus, kasin poliitiline aktiivsus, keskkonnateadlikkus ja isiklik algatus –, ei ole positiivsete emotsioonide osakaal eluga rahulolu hinnangutes oluline. Inimeste õnneks ja rahuloluks piisab sellest, kui elu on „normaalne”, s.t asjad ei lähe väga halvasti. Neil maadel (sh Skandinaavia maad ning paljud Euroopa riigid) aga, kus inimesed ei  rõhuta mitte ellujäämise, vaid eneseväljendusega seotud väärtusi (suur usaldus, tolerantsus, poliitiline ja sotsiaalne aktiivsus jne), on vaja palju positiivseid emotsioone, positiivset stimulatsiooni selleks, et inimesed oleksid oma eluga rahul. Seega sõltub hea elu tähendus suuresti kultuuris valitsevatest väärtushinnangutest.

 

Kas on olemas õnnegeen?

Pikka aega arvati, et subjektiivne heaolu sõltub peamiselt välistest teguritest. Viimase aastakümne uurimused on aga näidanud, et demograafilistel näitajatel on inimeste subjektiivse heaolu tasemele suhteliselt väike mõju. Pigem sõltub subjektiivne heaolu kahest peamisest isiksuse seadumusest: neurootilisusest ja ekstravertsusest. Neurootilised inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, ekstravertsematel inimestel on aga ülekaalus positiivsed emotsioonid. Kuna on leitud, et enamik isiksuse seadumusi, ennekõike aga neurootilisus ja ekstravertsus, on suuresti pärilikud, siis võib väita, et ligikaudu 50–60 protsenti subjektiivse heaolu individuaalsetest erinevustest saab seletada pärilikkusega.

Kuigi võime öelda, et ligi pool inimese õnne- või heaolutundest on geenidega ette määratud, lubab teine pool siiski eluea jooksul piisavalt mänguruumi eluga rahulolu ja subjektiivse heaolu tõusudeks ja langusteks, mõjutatuna elusündmustest. Longituud- ehk kestusuuringud on näidanud, et mõned elusündmused, näiteks nagu abiellumine, lähedase inimese surm, lahutus või suur loteriivõit võivad üldist eluga rahulolu suurel määral tõsta või vähendada, kuid seda vaid ajutiselt: pärast teatud ajaperioodi möödumist tõuseb või langeb üldine eluga rahulolu oma endisele tasemele. Mõned elujuhtumid, näiteks töötuksjäämine või sandistumine, on sellised, mis vähendavad inimeste subjektiivset heaolu dramaatiliselt ja pikaajaliselt (kui mitte alatiseks).

Kas raha eest saab õnne osta? Eelmistes ettekannetes arutleti juba teemal, kas ja kuivõrd rikkus ja materiaalne heaolu suurendavad inimeste õnnetunnet. Paljud Ameerika uurijad on seisukohal, et enamik maailma inimesi on küllalt õnnelikud, hoolimata sellest, milline on nende sissetulek ja materiaalne olukord. Näiteks Ed Diener koos kolleegidega on läbi viinud uurimusi mitmes maailmanurgas, alates inuittidest Gröönimaal ning lõpetades Ameerika kõige jõukamate inimestega. Tulemused näitavad, et need, kes kuuluvad ajakirja Forbes edetabeli kohaselt Ameerika 400 rikkama inimese hulka, pole sugugi õnnelikumad kui traditsioonilise eluviisiga masai karjapidajad Keenias.

Siiski, mõõdukas positiivne seos sissetuleku ning eluga rahulolu vahel ikkagi esineb ja mida majanduslikult kehvemal järjel on riik, seda tugevam see seos on. Analüüsides Euroopa sotsiaaluuringu 3. vooru (2006) andmeid, selgub, et kui jagada Eesti elanikud inimesed sissetuleku järgi rühmadesse, esineb sissetuleku ja õnnetunde vahel selge seos: kõige õnnetumad on inimesed, kelle perekonna netosissetulek kuus on vähem kui 3000 krooni, mida suurem on aga sissetulek seda suuremaks kasvab järk-järgult ka inimeste õnne- ja rahulolutunne. Siiski, Arti Arakasega koostöös tehtud hiljutise uurimuse kohaselt ei ole Eesti kõige rikkamad inimesed – need, kes kuuluvad ajalehe Äripäev koostatud edetabeli „R-Klubi: Eesti rikaste TOP 500” esimese 150 hulka (150. koha omaniku jõukus on hinnatud 191,1 miljonile kroonile) – sugugi õnnelikumad kui need, kelle perekonna igakuine netosissetulek on üle 30 000 krooni. Seega, raha eest saab õnne osta teatud kriitilise piirini, sealt edasi võib usinasti sukasäärde krosse juurde koguda või pangaarvele nulle juurde kasvatada, kuid rahulolu ja õnnetunde hüppelist tõusu see kaasa ei too. Siinkohal oleks sobilik ehk meelde tuletada, et viimaste riigikogu valimiste ajal lubas Reformierakonna esimees peaminister Andrus Ansip viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka, tuues üheks põhjenduseks, et just siis oleks Eesti rahvas õnnelik. Isamaa ja Res Publica Liidu valimisloosung vastas sellele üleskutsele aga lakooniliselt: „Õnn ei ole rahas”. Eespool toodud tulemuste valguses on tõde, nagu ikka, ilmselt kusagil vahepeal: majanduslik kitsikus ja vaesus ei jäta õnnetundele palju ruumi, kuid õnn ei seisne ka pelgalt rahas. Kui inimesel on eluks kõik hädavajalik olemas, ei too jõukuse edasine kasv automaatselt kaasa suuremat õnnetunnet ja rahulolu, ei tee aga inimest ka õnnetumaks.

 

Õnn ja tervis

Kuidas on omavahel seotud õnn ja tervis? Üldiselt on nii, et mida tervemaks inimesed end peavad, seda õnnelikumad nad ka on (või siis vastupidi, mida õnnelikumad on inimesed, seda tervemaks nad ennast peavad). Euroopa sotsiaaluuringu 2006. aasta andmed Eesti kohta näitavad, et inimesed, kes hindavad oma tervist väga halvaks, on märkimisväärselt õnnetumad kui inimesed, kes hindavad oma tervist väga heaks. Kuid seos tervise ja subjektiivse heaolu vahel kehtib ainult juhul, kui oma tervist hindab inimene ise. Niipea kui võetakse arvesse objektiivsemad tervise näitajad või siis näiteks arstide hinnangud inimeste tervisele, seos nõrgeneb või kaob sootuks. Ühes hiljutises uurimuses vaatlesime koos Janika Johannsoniga osteoartroosi põdevate inimeste subjektiivset heaolu vahetult enne puusa- või põlveliigese endoproteesimist. Esiteks leidsime, et osteoartroosi põdevate patsientide eluga rahulolu skoor oli väga kõrge, peaaegu sama kõrge kui Eesti kõige rikkamatel inimestel. Kui aga palusime neil eakatel inimestel vastata küsimustele, mis puudutavad osteoartroosist tingitud vaevusi (kui suurt valu nad tunnevad, kui jäigad on nende opereeritavad liigesed, kuidas on lugu nende füüsilise funktsioneerimisega, kuivõrd saadakse hakkama igapäevatoimetustega), siis polnud sel küllaltki objektiivsel tervisehinnangul vähimatki seost sellega, kuivõrd rahul on inimesed üldiselt oma eluga. Samas, need patsiendid, kes olid oma eluga rohkem rahul, pidasid ka oma üldist tervislikku seisundit paremaks ja vastupidi. Mis veelgi olulisem, õnnelikumad olid need inimesed, kes veedavad rohkem aega koos oma lähedaste või heade sõpradega. Niisiis tuleb tervise ja subjektiivse heaolu seostest rääkides arvesse võtta, et tegelikult annavad inimesed oma tervisele hinnangu üldise positiivse ja negatiivse emotsionaalsuse vahendusel. Ehk teisisõnu, eluga rahulolu mõjutab pigem see, kuidas oma tervist tajutakse (s.o kas peetakse ennast haigeks või terveks inimeseks), kui see, milline on tervislik seisund objektiivsete näitajate alusel.

 

Mis teeb eestlase õnnelikuks ehk milline on Eesti õnne valem? Sellele küsimusele lubab vastata ulatuslik uurimus, mille viisin 2002. aasta sügisel Eestis läbi koos Jüri Alliku ja Aune Valguga. Tulemused näitasid, et eluga rahulolu hinnangutega olid märkimisväärselt ja üksteisest sõltumatult seotud neurootilisus (üks viiest põhilisest isiksuse omadusest), vanus, sotsiaalne kapital, sissetulek, tööalane staatus (töölkäijad vastandina neile, kes ei tööta), kodakondsus ning meelekindlus (teine viiest põhilisest isiksuse omadusest). Koos moodustavadki need seitse tunnust õnne valemi, mis annab seletuse ligikaudu veerandi inimeste eluga rahulolu hinnangute variatiivsusele. Kõige kindlam ennustaja on neurootilisus: mida stabiilsem on inimene emotsionaalselt, seda rohkem on ta oma eluga rahul, ning mida tasakaalutum ta on, seda enam näib talle, et tal on põhjust oma elu üle nuriseda. Samas, eluga rahulolu hinnangutes ei olnud määraval kohal positiivsete emotsioonide kogemine ehk ekstravertsuse määr. Nii võib eelneva jätkuks öelda, et Eestis on õnnelik eelkõige see inimene, kes suudab vältida negatiivseid emotsioone, kuid ta ei pea olema pidevalt rõõmus. Järgmine oluline tegur oli vanus: noored inimesed Eestis on märgatavalt õnnelikumad kui vanemad inimesed ning siinjuures pole ilmselt tegemist mitte puhtalt vanuseliste iseärasustega, vaid hoopiski aastakäigu erinevustega rahulolu tasemes. Samuti on oma eluga rohkem rahul need, kellel on kõrgem sotsiaalse kapitali tase, s.o need inimesed, kes huvituvad rohkem Eesti ühiskonnas toimuvast, usaldavad rohkem teisi inimesi, arvavad, et teised inimesed on ausad, osalevad mitmesuguste vabatahtlike ürituste läbiviimisel, aga samuti need, kelle igakuine sissetulek on kõrgem ning kellel on kodakondsus. Oma eluga on vähem rahul need, kellel puudub kodakondsus (nn välismaalase passi omanikud). Kõikide teiste hulgast olid oma eluga kõige vähem rahul töötud ja need, kes ei ole võimelised töötama mingi puude tõttu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et õnnelikumad on need inimesed, kellele on looduse poolt antud kaasa võime kogeda pigem positiivseid kui negatiivseid emotsioone, kel on lähedased ja soojad suhted oma pereliikmete ja/või sõpradega, kes mõõdavad ennast omaenda mõõdupuu järgi, mitte aga selle alusel, mida teised teevad või mis teistel on, ning kes oskavad keskenduda oma iseloomu tugevatele ja parimatele omadustele. Õnn ei ole rahas, kuid rikkus ei tee inimesi õnnetuks. Ühte ja universaalset õnne või hea elu valemit ei ole olemas ehk nagu ütleb eesti vanasõnagi: iga inimene on oma õnne sepp.

 

Anu Realo (PhD) on Tartu ülikooli psühholoogia instituudi vanemteadur

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming