Nikolai Kaasik ja Eesti rahvusvahelis-õiguslik olukord

LAURI MÄLKSOO

Nikolai Kaasik (1900–1950) oli Saaremaalt pärit mees, kes õppis iseseisvunud Eesti Vabariigi Tartu ülikoolis õigusteadust ja jäi seal positiivselt silma rahvusvahelise õiguse professorile Ants Piibule. Nii Piip kui ka Kaasik kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala liikmeskonda.

Järgnesid Kaasiku enesetäiendamis­aastad rahvusvahelise õiguse valdkonnas Euroopa juhtivates teaduskeskustes Pariisis, Genfis, Viinis, Göttingenis ja Haagis. Kaasiku prantsuskeelne doktoritöö „Kontroll rahvusvahelises õiguses“ ilmus Pariisi juhtivas õiguskirjastuses A. Pedone 1933. aastal. Pärast doktorikraadi kaitsmist TÜs asus Kaasik tööle ülikooli majandusõiguse õppejõuna. Eelkõige aga sai temast diplomaat  välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja 1935. aastal, välisministri abi 1940. aastal ja 1936. kuni 1939. aastani Eesti esindaja Rahvasteliidu täiskogus Genfis. 1944. aasta sügisel põgenes Kaasik pagulasena Rootsi, kus tal 1950. aastal, veel mitte viiekümneaastasegi mehena, kaasteelistele ootamatult juba toonela maile tuli minna.

Kaasiku sulest ilmus tema eluajal kaks põhilist teksti. Pariisis ilmunud doktoritööd eesti keelde tõlgitud pole, see pole sisulist käsitlemist leidnud ka kirjastuse Ilmamaa kogumikus. Teine Kaasiku põhitekst on 1933. aastal Tartus ilmunud eestikeelne raamat „Rahvasteliit“, mida aeg-ajalt Eesti antikvariaatides ikka veel saada on ja mis on ka nimetatud kogumikus uuesti trükitud. Vähem on Eesti lugejale teada Kaasiku publitsistlik tegevus enne 1944. aastat kodumaal, samuti pärast seda Rootsis. Kaasiku rahva­valgustuslike ja populaarteaduslike artiklite kokkukogumine ongi kõnealuse köite ilmselt suurim teene ning mingis mõttes ka selle olemasolu õigustus. Lisaks leiab raamatust Eesti ühe praeguse esijuristi Uno Lõhmuse järelsõna teemal „Rahvaste koostöö edasine kulg ehk mis sellest tänaseks on saanud“.

1940. ja 1944. aasta tõid arusaadavalt kaasa suure emotsionaalse, temaatilise ja mõneti ka stilistilise veelahkme Kaasiku tekstides – pagulusega teisenesid probleemid ja väljakutsed. Muutus ka maailma korraldus ning Rahvasteliidu asemele loodi ÜRO ehk, nagu Kaasik veel on kirjutanud, Liitunud Rahvaste Organisatsioon (LRO). Tagantjärele tarkuse valguses võivad mõned Kaasiku enne 1940. aastat ilmunud mõtteavaldused tunduda tänapäeval isegi möödapanekutena. 1933. aastal kirjutades pidas Kaasik Eestile ohtlikuks nii natsi-Saksamaad kui ka Nõukogude Liitu, kuid suuremaks ohuks hindas ta just natsi-Saksmaa (lk 30-31).

Vaidlemata natsi-Saksamaa ohtlikkuse üle, tekitab siiski küsimusi Kaasiku 1933. aasta ohuhinnang NSVLi suhtes, seda Litvinovi paktile jm pingelanguse elementidele vaatamata: „Siiski on hädaoht Venemaa poolt praegu rohkem teoreetiline võimalus kui poliitiline oht. Mitmesugustel põhjustel muutub Venemaa välispoliitika Euroopas üha sümpaatsemaks ja vastuvõetavamaks ning takistused heanaaberliku vahekorra jaluleseadmises vastavalt vähenevad“ (lk 31). Kas võib olla, et just selliste mõttemustrite tõttu polnud Eesti piisavalt valmis, kui 1939. aastal löök Moskva suunalt tuli?

Kaasikul ei olnud siiski ka enne 1940. aastat illusioone selles suhtes, missugune riik on NSVL. Erinevalt juunikommunistidest ei näinud ta NSVLi riigikorralduses Eesti jaoks midagi positiivset. „Ainuke riik, kus on revolutsioonilisel teel kaotatud kodanike vabadused, on Nõukogude Liit. (…) Lääne-Euroopa riikide põhiseaduste uus kontseptsioon on otseseks vastandiks sellele hukutavale ja väärale korrale“ (lk 86). Ühtlasi ei hoidnud Kaasik demokraadina tagasi oma Inglismaa-meelset orientatsiooni, sest just see maa, erinevalt natsi- Saksamaast ja Nõukogude Venemaast, oli tema arvates riik „kes ei ähvarda meie poliitilist iseseisvust ega taotle meil mingit muud käpa pealepanemist“ (lk 35).

Ajal, mil Eesti valitsus on teatanud soovist kandideerida ÜRO julge­olekunõukogu mittealaliseks liikmeks 2020. ja 2021. aastal (peaassamblee valimised on 2019. aastal), on põnev lugeda, millisena nägi rahvusvahelise õiguse jurist Kaasik ÜROd paguluses 1945. aastal ja kohe pärast seda. „Praegune LRO on aga veel suuremal määral võitjate liit, sest ta liikmeskond koosneb esialgu ainult sõjas ühel poolel koos võidelnud riikidest. … Erapooletud pole saanud osa võtta LRO põhikirja koostamisest. See annab ennast aga kohe tunda, sest San Franciscos puudus peaaegu täielikult erapooletute väikerahvaste hääl“ (lk 89). Seega koorub siit välja omamoodi paradoks: ajaloolises mõttes on ÜRO selle suurriigi, kes Eesti 1940. aastal okupeeris ja annekteeris, kaaslooming. Kui Eesti peaks kaheks aastaks saama selle organisatsiooni sakstekambrisse (julgeolekunõukogu), siis annaks see muu hulgas tunnistust ka maailmaorganisatsiooni positiivsest muutumisest 70 aasta jooksul.

Ka Teise maailmasõja järel jäid Kaasiku vaated maailmapoliitika ning suur- ja väikeriikide rolli kohta selles idealistlikuks ehk väikeriigikeskseks. Äsja loodud ÜROst rääkides vastandab ta väikeriigid kui „loomusunniliselt õigluse ja õiguse aadete kandjad ja kaitsjad“ suuriikidele, keda tema arvates iseloomustab „igakujuline imperialism ja laiutamistung“ (lk 90). Kuna ÜRO tegelikkus 1945. aastal seda manihheistlikku maailmavaadet sugugi ei peegeldanud, siis hindas Kaasik, et „elame ajajärgul, kus rahvusvaheline moraal ja sellel baseeruv vastav õigus näib arenevat igas suhtes kogunisti tagurpidi“ (lk 98). Juhin tähelepanu, et Kaasik ei kirjuta seda mitte enne, vaid pärast ÜRO loomist ja isegi ÜRO kohta. Selline käsitus erineb suuresti näiteks NSVLi ja praeguse Venemaa omast, et alles ÜRO loomisega 1945. aastal pandi Moskva vahetul osalusel õiglane maailmakord lõpuks paika (kuni Moskva arvates ameeriklased seda omakorda õõnestama hakkasid).

Raamatu vaieldamatu kulminatsioon on 1949. aastal ilmunud Kaasiku tekst „Välisministeeriumis 16. ja 21. juunil 1940“. See pakub nii mõnegi kõheda välispoliitilise déjà-vu elamuse. Kas mäletate näiteks 2014. aastal esitatud ametlikku Moskva väidet, et Vene vägesid pole ei Krimmis ega Ida-Ukrainas? Pärast 1939. aasta baaside lepingu sõlmimist koges Eesti Kaasiku sõnul Nõukogude-Soome Talvesõjas järgmist: „Tükk-tükilt pudenes võõraste silmis ettekujutus Eestist kui iseseisvast riigist. Seda oli näha eriti valusalt soomlaste juures, kui nad kaebasid venelaste lennurünnakutele Eesti – erapooletu Eesti! – pinnal asuvatest baasidest ja kui meie sellekohased protestid venelastele põrkasid ülbele fakti enese eitamisele“ (lk 122).

Meeldejääv on Kaasiku lugu sellest, kuidas üks Jaapani diplomaat andis 1940. aasta juuni alguses Eesti välisministeeriumi külastades omamoodi diplomaatilist vihjekeelt kasutades teada NSVLi agressiivsetest sõjalistest kavatsustest oma läänepiiri rajariikide suhtes (lk 124-125). See info oli Eesti juhtkonnale detailides paljuski teadmata. Ent kuna Nõukogude väed olid seoses baaside lepinguga juba maal sees, oli hilja selle vastu midagi sõjalist ette võtta. Kaasik tsiteerib ka välisministrit ja rahvusvahelise õiguse professorit Ants Piipu, kui too võttis 16. juunil 1940. aastal vastu Moskva kaugekõne, kus suursaadik August Rei dikteeris talle Nõukogude ultimaatumi teksti. Piip lausus Kaasikule ja teistele juuresolijatele: „Ma olin Eesti Vabariigi sünni juures ja nüüd tahtis saatus, et ma just selle teate pidin vastu võtma“ (lk 127).

Seda ajaloo raskusest tiinet tsitaati uuesti üle lugedes tabasin end mõttelt, et veel üks asi on meil Eestis tegemata, nimelt monument Kaasiku õpetajale ja mentorile, välisministrile ja rahvusvahelise õiguse professorile Ants Piibule. See võiks seista kas Rüütelkonna hoone (toonane välisministeerium) või praeguse välisministeeriumi (Islandi väljak) läheduses. Tõsiasi, et Piip oli nii 1920. aastal Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse kohase sünni juures Tartu rahu läbirääkimistel kui ka 1939.-1940. aastal „hääletu alistumise“ juures, teeb temast kordumatult traagilise ajaloolise figuuri. Piibu meenutamine skulptuuri kujul Tallinna avalikus ruumis oleks ka aus otsavaatamine Eesti 1939. ja 1940. aasta saatuslikule valikule, omamoodi Vergangenheitsaufarbeitung (aus minevikuga tegelemine), nagu ütleksid sakslased. Me jääme Eestis ilmselt igavesti vaidlema selle üle, kas 1939. ja 1940. aasta välispoliitilised otsused olid õiged või valed, ent need olid ikkagi meie riigijuhtide otsused selles ajahetkes ja said osaks Eesti riigi ja rahva loost. 1991. aastal taastati sama riik järjepidevuse alusel ja seetõttu oleks monument Piibule kaudselt ka monument Eesti Vabariigi järjepidevusele. Kaasiku 1940. aastal tunnistatud välisminister Piibu traagikast kantud lause „Ma olin Eesti Vabariigi sünni juures ja nüüd tahtis saatus, et ma just selle teate pidin vastu võtma“ võiks hästi sobida sellise skulptuuri moto aluseks.

Mida on Kaasiku tekstidest praegu, aastal 2016, meelde jätta ja õppida? Nii nagu järelsõna kirjutanud Uno Lõhmuski, hakkasin ka mina mõtteid mõlgutama selle üle, mis on muutunud ja mis on jäänud samaks, võrreldes Kaasiku aegadega, XX sajandi esimese poolega. Lõhmus võtab oma tekstis kokku rahvusvahelise ja Euroopa õiguse arengut puudutava (seejuures mõneti üle võimendades või ebapiisavalt nüansseerides seisukohta, et Euroopa Liidu õigus on kõrgemal Eesti 1992. aasta põhiseadusest; see ei ole ainuvõimalik lähenemine). Mis on aga muutunud Eesti jaoks geopoliitiliselt? Peab ütlema, et erinevalt 1930. aastatest ei ole Eesti geopoliitiliselt enam alasi ja haamri vahel ning selle peamine põhjus on Saksamaa muutumine eesrindlikuks demokraatlikuks maaks ja läänemaailma koondumine ühe katuse alla (NATO ja Euroopas EL). Kaasiku 1930. aastate tekstid tuletavad meelde, missugune oli Euroopa riikide poliitika enne Euroopa Liidu loomist: ülevõimendatult natsionalistlik ja vastastikku kahtlustav, majanduslikult protektsionistlik, igaüks sikutas tekki enda poole. Olgu jurist Nikolai Kaasiku tekstid meile leebeks meeldetuletuseks, et läänemaailma ühtsuseta on Eestil oma asukohast ja väiksusest tulenevalt oht jääda alasi ja haamri vahele, nagu juhtus 1939. ja 1940. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar