Mis tööd me lapsed teevad?

Kaarel Tarand

Kui inimeste asemel on tööjõuks saanud masinad, peab just masinad ka tööjõumaksuga koormama. Tööpuudusega on Eestis segased lood. Isegi viimase majanduskriisi tipphetkel ei tõusnud tööhõive küsimused valitsuse tähelepanu absoluutsesse keskmesse, mistõttu oma õnnetuses mitte üldse ise süüdi töötud jäeti vähemasti Tallinnas hoopis opositsiooni ebameeldivate poliitmängude meelevalda. Eestis näibki tööhõive tähtsaim küsimus olevat mitte töö kui väärika elu alus, vaid rangelt ainult ettevõtja vajadused ning see, kes esitab ,,avalikkusele korrektsemaid või usutavamaid andmeid. Töötuskindlustuse raha pole aga riiklikult oluline mitte tööpuuduse leevendajana, vaid eelarve tasakaalu komponendina. Iseenesest on asjaolu, et Eesti valitsused ei sea täistööhõivet keskseks majanduspoliitiliseks eesmärgiks, pisut kummalinegi, kui arvestada poliitikkonna üldist Ameerika-lembust. Just USAs on ju tööpuuduse taseme näitaja otsustanud aastakümneid presidendivalimiste saatuse ja just väheste töökohtade ja suure tööpuuduse tõttu oli ka Barack Obama edu üsna napilt kaalukausil. Euroopaski pole mure töökohtade pärast kuskile kadunud. Lissaboni strateegias aastast 2000 on uued ja paremad töökohad üks kolmest vaalast, mille turjal Euroopast pidi saama konkurentsivõimelisim majanduspiirkond maailmas. Selle strateegia järellainetuses kehtestati ka Eestis mõneks aastaks tööhõive kava, viimase ja praegu kehtiva pealkirjas enam tööhõivet ei mainita. Tänavu aprillis valitsuse heakskiidu saanud dokument „Eesti 2020” on ainult konkurentsivõime kava.1 Kuna valitsus on Milton Friedmani usku ja arvab, et töökohad tekivad ja kaovad turul ise ning valitsus ei tohi ega saa midagi teha, on ka konkurentsivõime kava eesmärgid tööhõive osas tagasihoidlikud. Aastaks 2020 lubatakse noorte (vanuserühm 15–24) tööpuuduse määr viia kriisieelsele tasemele ehk umbes 10% peale. Probleemina näeb valitsus tööpuuduse struktuurset iseloomu (see tähendab, et kuskil on tööjõupuudus, aga oskuste puudumise tõttu ei saa neid kohti täita parasjagu tööta inimestega), abi loodetakse haridusest ja ümberõppest. Kas see on ka õigustatud, sellest hiljem.

Põhiaur paistab valitsusel siiski kuluvat vaidlusele selle üle, keda üldse lugeda töötuks. Peaministrile meeldivad selles kontekstis väiksemad arvud ja tema kõneleb registreeritud töötusest (mille tase oli tööealistest oktoobris vaid 5,7% ehk nelja aasta madalaim). Statistikaameti mõõdetav töötuse määr on sellest peaaegu kaks korda kõrgem – tänavu II kvartalis 10,2%. Riigikontroll jõudis hiljuti tööturu olukorda uurides seisukohale, et positiivseid rindeteateid toota ja pakkuda soovides jätab valitsus probleemi põhjused analüüsimata. Postimehes on Tarmo Olgo ja Liisi Uder sõnastanud küsimused nii: „Esiteks, miks ei leia ettevõtjad 37 000 kuni 71 000 töötu seast endale sobilikke töötajaid; teiseks, miks on pikaajaliste töötute arv viimastel aastatel kümnendi suurim; ning kolmandaks, mis sai 45 000 töötust, kes 2011. aasta jooksul ei läinud tööle, kuid lahkusid töötukassa hingekirjast.”2

Neile lisaks on vältimatu küsida, kui suur on me jõukamate naabrite Põhjamaade panus meie tööpuuduse leevendamisel. Selles osas arvulist selgust ei ole, aga kui meenutada kas või arstide streigi ajal räägitut või mõelda, miks mõnes Lõuna-Eesti koolis ei saa isadepäeva tähistada (kõik isad on välismaal tööl), saab vastus olla üks: väga suur ja kompenseerib otsustavalt me oma valitsuse tegemata tööd. Aga kui kaua? Soome tööminister Lauri Ihalainen andis Postimehes ses osas eestlastele üsna helde perspektiivi. Ainuüksi Soome avaliku sektori sotsiaalosa vajab lähikümnendil 20 000 – 65 000 inimest ehk võiks sobivate oskuste korral hõivata kõik Eesti töötud.3 Mõistagi vajab Soome (ja Rootsi) ka kvalifitseeritud spetsialiste igal alal, mitte ainult meditsiinis, mis Eestist väljarände survet suurendab.

Milleks täistööhõive?

Aastakümneid, suurest majanduskriisist 1929. aastal kuni 1970ndate naftakriisideni püüeldi nii Põhja-Ameerika kui ka Euroopa ühiskonnas täistööhõive poole ja saavutati selles silmatorkavat edu (eriti näiteks Rootsis, kus Rudolf Meidner ja Gösta Rehn selleks spetsiaalmudeli välja töötasid). Kuid hetkest, mil majandusteaduses (ja selle poliitilises rakendamises) pääses võimule Milton Friedmani Chicago koolkond, määrati täistööhõive mitmel pool vähemasti teoreetiliselt ebatervislikuks. Friedman nimelt oli veendunud, et turgudele on tervislik, kui eksisteerib „loomulik tööpuudus” näiteks kuni 5% tööjõust, mis koondab inimesi, kes ei ole turgude määratud palgatasemel nõus töötama ja seega on oma töötuses ainult ise süüdi, kuna esitavad majandusele-ettevõtjatele ebarealistlikke nõudmisi.

Töösuhe on siiski alati olnud midagi enamat kui majanduslik tehing. Teenitud raha kõrval loob töö, mida inimene teeb, talle aluse, millel seisavad turvatunne ja eneseväärikus, tervis ja julgeolek, võime luua ja hoida perekonda ning võimalus osaleda ühiskondlikus elus. Rääkimine loomulikust tööpuudusest tähendab selle loomulikuks pidamist, et kõigil ühiskonnaliikmetel (nende enese süül) ei olegi õigust ja võimalust väärikale elule ning pole kellegi, ei kaaskodanike ega avaliku võimu asi püüda seda paratamatust muuta.

Viimane seisukoht on eriti lühinägelik just kapitalisti, ettevõtja seisukohast. Kasumit teenitakse massiturgudel tegutsedes. Massid, need on palgasaajad, kes turgude ostuvõimet ülal hoiavad. Hõivatute vähenemine ja palgasaajate ebapiisav ostujõud põhjustavad turu kokkutõmbumise ja ettevõtjate hävingu. Seetõttu, nagu rõhutab oma hiljutises traktaadis „Tagasi täistööhõivesse” Massachusettsi ülikooli (Amherst) majandusprofessor Robert Pollin, peab ka täistööhõivet taotledes silmas pidama, et kõik töökohad oleksid ka väärikad töökohad.4

Töökoha väärikus on lisaks sellele, et tagab töötaja eelnimetatud täisväärtusliku elu, seotud ka arusaamaga töö viljade võimalikult õiglasest jagamisest. Kuni töötasu kasvab kooskõlas tööviljakusega, on töötajad rõõmsad, kui aga kasvab majanduslik kihistumine, suurenevad ka pinged ühiskonnas ja see pole ettevõtjatelegi kasulik. Kuna (ja eriti ka ametiühinguliselt arenematus Eestis) töövõtjad ei ole läbirääkimistel tööandjatega võrdväärse jõuga, siis on valitsuse defineeritav ja viljeldav majanduspoliitiline doktriin pingeid kas maandav või süvendav tegur. Neoliberalismil on ses vallas ette näidata ainult negatiivset. Nagu osutab Pollin, on näiteks USAs reaalpalga suhe tootlikkusega juba viimased 40 aastat üha kehvem. 2011. aasta vääringusse arvutatult oli mediaantunnipalk USAs aastal 1972 (selle ajani kasvas see kooskõlas tootlikkuse kasvuga) 21 dollarit, mullu aga 19,5. Tootlikkus on 40 aastaga kasvanud 111%, töötajate „preemia” selle eest aga reaaltulu seitsmeprotsendiline langus. Neoliberaalid ise nimetavad põhjusena globaliseerumise mõju, kuid pigem peaks olukorda vaatlema kui tööandjate positsiooni mõõdutut tugevnemist tööturu läbirääkimistel, millega valitsused on alandlikult kaasa sörkinud (juba paar aastakümmet kostab ju vähegi suurema haardega ettevõtjate suust ainult ähvardusi tootmine ja töökohad nn odavatesse riikidesse välja viia, millele valitsused hirmust tasakaalu kahjustavate järeleandmistega reageerivad). Tagajärjeks on reljeefsed muutused halvemuse suunas ebavõrdsust mõõtvas Gini indeksis.

Pollini arvates on täistööhõiveline ühiskond täiesti võimalik, kui valitsustel jätkub meelekindlust astuda mõned lihtsad sammud. Esiteks, järsult suurendada investeeringuid haridusse/teadusesse ning puhta (taastuv)energia majandusse ning vastavalt kärpida ja takistada investeeringuid fossiilenergial baseeruvasse, samuti kaitsekulutusi (mõelgem siinkohal, kuidas kohtleb taastuvenergeetikat ja kuidas investeerib põlevkivijaamadesse Eesti valitsus, kaitsekulutuste põhjendamatusest rääkimata). Teiseks, orienteerida tööstussektor innovatsioonile just lähtuvalt revolutsioonist energeetikas (on raske öelda, kas küll Euroopas sakslaste kõrval, kellel sel teel pikk maa juba käidud, kellelegi ruumi jääb5). Kolmandaks, kehtestada finantsregulatsioon nii, et see soosiks investeeringuid tootmisse, rohemajandusse, töökohtade loomisse ja finantsstabiilsusse. Ja neljandaks, fiskaalpoliitika, mille abil suudetakse riigilaene majandada, kuid ei langeta kärpefanatismi ega süvendata sotsiaalset kihistumist (Eesti on maailmas erandlik riik – laenukoormata kärpehull).

Ned Luddi jälgedes

Kõik Pollini (ja paljude teiste) pakutu oleks ju kena, aga mees, kellele nad oma pakkumistes toetuvad, maailma arvatavasti kõigi aegade tsiteerituim ning siinses inforuumis Andres Arraku põlatuim majandusteadlane6 nobelist John Maynard Keynes kirjutas juba 1930. aastal: „Meile toob kannatusi uus haigus, mille nimegi mõned lugejad ehk pole kuulnud, kuid millest nad juba lähiaastatel palju kuulevad – nimelt tehnoloogiline tööpuudus. See tähendab tööpuudust, mille põhjustab see, et suudame avastada inimtöö kasutamist kahandavaid vahendeid kiiremini kui tööjõule uusi kasutusalasid leiame.”7

Kuidas sellise tööpuudusega võidelda? Majandusteadlaste enamus ei ole Keynesi arvamust jaganud ja on lootnud ikka, et pärast tsükliomast tagasilangust, mille käigus kaob hulgi ajale jalgu jäänud töökohti, tekitab iga uus kasv uutesse majandussektoritesse kompensatsiooniks uusi töökohti juurde. Nii see ka oli, kui põllumajanduses kadunud töökohad kolisid tööstusesse ja sealt kadudes edasi teenindusse. Kuid viimastest majanduslangustest on riigid taastunud ilma töökohtadeta, samal ajal kui ettevõtete kasumid on kiiresti jõudnud kriisieelsele tasemele ja selle ületanudki. USAs ulatub ettevõtete maksudejärgne kasum 50 aasta kõrgeima tasemeni nii absoluutväärtuses kui osakaaluna SKTst. 200 aastat paika pidanud Okuni rusikareegel,8 mille järgi majanduse kasvamine loob alati ka uusi töökohti, viimased 20 aastat enam ei kehti.

Keynesi omaaegne lahendus oli tööpäeva lühendamine. „Kolmetunnine tööpäev ehk 15-tunnine töönädal lükkaks me [tehnoloogilise tööpuuduse] probleemi pikaks ajaks edasi. Kolm tundi päevas on enam-vähem piisav, et rahuldada vana Aadamat meist enamuse sees!”9 Keskmine töönädala pikkus pole aga juba viimasest sõjast (mille eel 40-tunnine saavutati) saadik tahtnud sugugi kahaneda. Pigem vastupidi, edasipüüdlikke utsitab valdav meelsus ikka ületunde tegema.

Üksikute eranditega seisavad majandusteadlased seljaga tuleviku poole, nagu osutavad praegu õhtumaadel viljeldava majanduspoliitika akadeemilise taustajõu kriitikud. Majandusteadus on ikka tahtnud välja rebida „pehmete” teaduste hulgast ja väita, et tema seisukohad toetuvad mõõdetud faktidele ja massiivsele andmetöötlusele. Andmeid, teadagi, saadakse minevikust ja nende töötlus on seda mõjuvam, mida pikemad aegread ja rohkem lähteandmeid, mille juures unustatakse, et mida kaugemalt on tõmmatud andmed, seda väiksem nende usaldusväärsus. Seda vähem on mineviku saagis seega kõlbulik tuleviku ennustamiseks, mida aga majandusteadus igapäevasest läbikukkumisest hoolimata ometi kirglikult armastab. Eksitavat ekstrapoleerimist pilkas hiljuti elegantselt Hardo Pajula, kui osutas, et Exceli tabeli kasutamine majanduse andmetöötluseks ei tee sellest veel matemaatikat.10

Teine suur viga on, et minevikku vaatamine ei aita näha saabuvaid äkkmuutusi kõiges selles, mis kasvab eksponentsiaalselt. Juba 1947. aastal jõudis piltlikustatult ka Eesti laiatarbesse11 eksponentsiaalse kasvu õpikulegend, lugu sellest, kuidas India tark oma maharadžale õpetliku strateegiamängu male välja mõtles ja ühtlasi selgeks tegi, et mitte ainult juhtidel vaid ka lihtsõduritel edus tähtis roll on mängida. Tasuks küsis ta endale geomeetriliselt progresseeruva hulga nisuteri iga malelaua ruudu eest, ikka nii, et esimese eest ühe, teise eest kaks, kolmanda eest neli ja nõnda edasi. Poolel väljal on kogus esimese ruuduga võrreldes üle kahe miljardi korra suurem, viimasel ruudul aga terakogus, mis kaaluks 210 miljardit tonni ja millega võiks väidetavalt katta terve India territooriumi meetripaksuse viljakihiga.

sirp43_graafik

Malelaua teine pool

Loodusimed loodusimedeks, sajandivahetusel tõi kirjanik ja futurist Ray Kurzweil eksponentsiaalse kasvu malelaua näite käibesse meie tänapäevase maailma seisundi hindamiseks. „Malelaua teine pool“ tähistab seda, et mingi eksponentsiaalselt kasvav tegur hakkab inimkonna olemisele olulist mõju avaldama. Infoühiskonda defineeriv laiatarbetehnoloogia, s.t tehnoloogia, mis mõjutab kõiki eluvaldkondi, mitte ainult oma algeesmärgina seatut, on teadagi arvuti ja seda samal määral, nagu industriaalühiskonna defineerisid aurumasin ja sisepõlemismootor.

Nagu osutavad oma vastilmunud raamatus „Võidujooks masinaga” Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professorid Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee,12 on infotehnoloogia kategooriana USA majandusanalüüsi büroo investeerimisnimekirjas aastast 1958. Võttes arvesse IT-alal kehtivat Moore’i seadust, mille järgi protsessorite võimsus kahekordistub keskmiselt 18 kuuga, jõudis rikas maailm malelaua teisele poolele juba aastal 2006 ja tänaseks veel nelja ruudu võrra edasi. Graafilises kujutuses on arvutusvõimsuse kõver juba peaaegu püstloodi jõudnud. See tähendab, et arvutite tarvitamiseks kõikmõeldavas inimtegevuses piire ei olegi.

Brynjolfsson ja McAfee väidavad, et majanduses, eeskätt tööhõives järeldub sellest takistamatu töökohtade kadu ja ebavõrdsuse kasv kolmel teljel. Esiteks suureneb ebavõrdsus oskustöö ja lihttöö vahel. Lihttööd, ennekõike need, mis ei vaja spetsiifilisi käelisi oskusi, on üldiselt hõlpsasti masindatavad. Majanduses on aga nõudlust aina keerukama oskustöö järele, mis on aina vähematele jõukohane, mistõttu hoolimata kõrghariduse muutumisest masskaubaks ei suudeta ikkagi majanduse vajadusi täita (Eestis on kõige tuntum 15 aastat katkematut hala IT-spetsialistide põua pärast). Teiseks, supertähed kõigi ülejäänute vastu. Nii meelelahutuses, kunstis, spordis kui ka näiteks tippjuhtimises on tehnoloogia areng tekitanud „võitja võtab kõik” turud, mida on lihtsaim ilmestada muusika näitel. Kui enne paljundamistehnoloogia sündi esines parimgi interpreet aasta jooksul mõnele tuhandele inimesele ning ülejäänud leppisid natuke tagasihoidlikuma esitusega, siis praegu jõuab võitja ööpäev läbi kas või kõigi maakera elanikeni korraga. Ja miks peaksid need siis leppima vähema kui kõige parema esitaja salvestusega? Kolmandaks, kapital tööjõu vastu. Mida vingem on tehnoloogia ja suurem tema tähtsus kasumi loomises, seda suurem ka tema „tingimisvõime”, suutlikkus võtta ära raha tööjõult (mõistagi omanikule).

Majandustegevuse paratamatut ja kiirenevat automatiseerumist ning sellest tulenevaid ohte vabaturumajandusele käsitleb põhjalikult ka Martin Ford mõtte-eksperimendina üles ehitatud raamatus „Lambid tunnelis”.13 Ford ei aja futuristlikku singulaarsusudu, vaid on teemas kahe jalaga maas, nagu arvutiinsenerile ja Ränioru ettevõtjale kohane. Fordi põhitees kõlab, et vabaturumajanduse ainus ellujäämise variant on nii valitsuse kui ka ettevõtete kohanemine olukorraga, kus järsult teiseneb töö kui olemasolu õigustuse mõiste, kus automatiseerimise tõttu kaovad möödapääsmatult töökohad ja palgatulul baseeruv masstarbimine.

Psühholoogiliselt keerulisim on inimestel (ja eriti maxweberlikku protestantlikku tööeetikat kummardavates ühiskondades) kohaneda tulevase jõudeeluga. Kuid see töötute jõudeelu oleks trööstitu nagu möödunud sajandi „arenenud sotsialismi” hingetu majanduse aastail. Kus on väljapääs? Vabaturumajandust ahistab laias laastus neli põhipiirangut: tööjõud, siis energia koos maa, loodusvarade ja keskkonnamõjuga seonduvaga, tehnoloogia ning lõpuks elanikkonna tarbimisvõime. Eespool viidatud autorite üksmeelne veendumus on, et majanduse edasise automatiseerumise tõttu kaotab tööjõud kui piirang oma tähenduse. XXI sajandit defineerivad energia- ja nanotehnoloogiad on juba leiutatud, mistõttu võime näiteks 50 aasta peale ette vaadates energia kui piirangu majandusarengu takistajate hulgast maha kriipsutada. Tehnoloogia arengut võib pidurdada vaid see, kui selle kandepind teadus millegipärast ei peaks juba olemasolevast infotehnoloogiast endale arenguhüppeks liitlast teha mõistma. Juba hea mitu aastat levib aga teadusilmas algideena arvutiteadlasele Jim Grayle omistatud kontseptsioon teaduse neljandast paradigmast, kuhu teadus on nüüdseks välja jõudnud ja kus teaduslik uurimistöö ning kommunikatsioon aina kasvavatele andmepankadele toetudes käib varasemast põhimõtteliselt teisiti (ja kümneid kordi produktiivsemalt).14 Tagajärjeks ka tehnoloogia arengu kiirenemine, mistõttu tehnoloogiast kui majandustegevuse piirangust rääkimine kaotab mõtte. Jääb neljas ja kriitiline element – tarbija.

Masinad ei saa lõpmatuseni lattu toota ja masinatel on seniajani omanikud, kes loobuvad masinatele ülesannete andmisest ning uute masinate kapitalimahukast väljaarendamisest, kui selleks tehtud kulusid turult, s.t tarbijalt tagasi ei saa. Seega, majandustegevuse kriitiline piiraja tulevikus on ainult tarbija. Selleks, et inimene tarbiks, peab tal olema raha ja küsimus ongi selles, et kust ta tarbimiseks raha saab, kui ta enam tööd ei tee. Martin Fordi mõttekäigu järgi peabki tulevikus inimese põhipanus majandusse olema tarbimine, mitte osalemine tootmises. Kui seda kohanemist ei toimu, ei pruugi tehnoloogiline progress tuua kaasa heaolu kasvu, vaid hoopis kahanemise.

Ettevõtjale kõlab eeltoodud mõte – et keegi võiks saada raha tarbimiseks ilma tööta, ümberjaotamise kaudu – kõige räigemat tõugu Robin Hoodi tüüpi sotsialismina. Seda see siiski pole. Teatavasti baseerub inimeste käitumine turumajanduses stiimulitel. Kui töötaja ja tarbija isik on üksteisest lahutatud, siis vana stiimulite süsteem enam ei toimi ja paratamatu on selle asendamine uuega. Viimast ei suuda turg ja erainitsiatiiv ise luua, nagu nad ei ole suutnud kunagi täita ka ülesandeid, mis praeguseks on avaliku võimu käes: õiguskord, julgeolek jne. Martin Fordi arvates saabki tulevikus valitsuse üheks keskseks ülesandeks tarbijatele tarbimiseks vajalike vahendite jaotamine. Kust aga valitsus selleks raha saab, keda ja kuidas maksustab?

On selge, et tööjõu maksustamine selle pideva vähenemise tingimuses ei taga turgude elujõudu. Juba praegu on tööjõumaksudele rajatud pensioni- ja ravikindlustussüsteemid kuulutatud üle jõu käivateks ja perspektiivituteks. Nagu öeldud, saab tulevikus maksustada neid, kes/mis tööjõu asemele tulevad, seega masinaid. Kapitaliomanikule see ei meeldi, kuid varem või hiljem peab ta taipama, et kui kogu tulu endale jätta, pole varsti ka tarbimisvõimelisi. Masinaid saab maksustada mitmel viisil ja jaos, sh süsinikumaks, ettevõtte progresseeruv tulumaks, aga ka juba traditsioonilised maksud tarbimiselt (müügi- või käibemaks, näiteks). Selge, et maksudena ei tohi ettevõtjatelt võtta kogu tehnoloogilise progressi vilja ja sellega ka tegutsemishimu. Samuti on mõistlik ettevõtja maksustamist järsult vähendada pärast seda, kui tema tegevusala on lõpuni automatiseeritud ja edasine tehnoloogiline progress enam töökohti ei kaota. Kuidas see kõik täpselt ja õiglaselt loodida, on valitsuste suur maksupoliitiline ülesanne ehk juba lähitulevikus.

Kuid lisaks sissetulekule annab töö(koht) inimesele veel nii mõndagi: töö sisustab aega, annab lootust sotsiaalseks edenemiseks ja motiveerib investeerima haridusse. Ford rõhutab, et tööga seotud stiimulid peab kindlasti ümber suunama, siduma näiteks „virtuaalse tööga”, mida inimesed traditsioonilise töö puudumisel teevad ning milles saavutatud edu järgi neile ka tarbimisvõimet jaotatakse. Sellega säilib ühiskonnas motiveeriv ebavõrdsus (kuid võrdsed võimalused). Milliseid stiimuleid võiks sisaldada see virtuaaltöökoht? Esiteks muidugi haridus: mida rohkem õpid, seda suurem sissetulek (see annab üsna huvitava lisatähenduse praegu propageeritavale nn eluaegsele õppele). Lisaks osalemine ühiskonna elus, mida saab seda paremini mõõta, mida rohkem otsedemokraatia elemente sisaldab ühiskonnakorraldus. Vältimaks ohtu, et olulisi otsuseid langetab aina vähem informeeritud publik, pakub Ford välja raamatute lugemise tasu (arenenud veebikeskkonnas on inimese tegelikku lugemust lihtne kontrollida).

Teine stiimulipakett hõlmab kodanikuaktivismi avaldumisvorme, sealhulgas kodanikuajakirjandust, sest valvekoerata olekut ei talu lõputult kui tahes õilis võim ja nõnda võiks võimu tegevuse valvas jälgimine ning tähelepanekute jagamine lisatulu vääriliseks sobida küll. Kolmas lisatuluallikas võiks Fordi arvates olla keskkonnateadlik ja -säästlik käitumine. Kokku tooksid need stiimulid ühiskonnas kaasa piisava ebavõrdsuse, nii et kehvematel tekiks himu pingutada paremaks saamise nimel, sellega ka suurendades massituru kogu tarbimisvõimet ning andes uusi investeerimismotiive ettevõtjatele.

Kokkuvõtteks

Valdav osa siin viidatud ja tsiteeritud autoritest rõhutavad igal pool, et ei pretendeeri viimase instantsi tõele. Nad soovivad vaid mõtestatud arutelu selle üle, kuidas võiks kõige paremini kindlustada üldise heaolu jätkuva kasvu lähituleviku küllalt suure ettemääratuse olukorras. Keynesi lapselaste põlvkond ei näinud ega näe 15-tunnist töönädalat, vaid on pigem pidanud valima 60-tunnise või töötu staatuse vahel. Aga malelaua teisel poolel toimuvad asjad teisiti ning nagu iga maailmanurka, nii puudutab see ka Eestit.

Et mitte kohe arutelust eemale kohutada kapitaliste ja praegust maksukorraldust pühaks pidavaid poliitikuid, alustagem näiteks küsimusest, kuidas mõõta kõigi ametite ja majandusharude vastupanuvõimet automatiseerimisele, kuidas luua vastav metoodika. On lihtne ette kujutada, et näiteks kaugsõiduveokit juhib arvuti juba 10–15 aasta pärast (see on majanduslikult ülitasuv, sest arvuti ei pea ju iga mõne tunni tagant puhkama-magama, vaid saab juhtida 24 tundi ööpäevas). Eliitrestorani koka ja kelneri asemele aga ei ilmu robotit veel aastakümneid. Endine lihast ja luust pangateller on juba aastaid helendava ekraani, raha- ja kaardipiluga kast, lähiaastatel tabab sama saatus suurkaubanduse tuhandeid kassapidajaid (esimesed automaatkassad on juba meiegi poodides olemas), aga ka leti- ja riiulipinna haldamisega, s.t uute kaupade paigutamisega äraostetust vabadele kohtadele saavad robotid peagi inimesest paremini hakkama. Siin on löögi all kümned tuhanded töökohad. Nagu on ka Eestisse kallima tööjõuga riikidest sisse veetud allhanketöökohad, mis automatiseerimises esirinnas kodukohtadesse robotite kätte tagasi kolivad eeldusel, et meil elatustase ja palgad tõusevad.

Kui on selge, millised tööd paratamatult automatiseeruvad, järeldub sellest kaks asja. Esiteks, et neil aladel ei ole enam mõtet avalikus haridussüsteemis õpetuse pakkumist jätkata. Ja teiseks tasub julgustada ettevõtteid mitmesuguste soodustustega pigem kiiremini kui aeglasemalt automaatide kasutamisele üle minema, et mitte maailma arengust maha jääda. Viimasega paralleelselt peab loomulikult asuma lahendama elanike turu toimimiseks vajaliku sissetulekuga varustamist ehk maksusüsteemi ning kodanike ühiskondlike koormiste ümberkorraldamist. Kuid ehk selleks ajaks on avalik arutelu paratamatutest automatiseerimisega kaasnevatest muutustest majanduses teinud nende tarvis piisavalt pehmeks kõik majanduses osalejad. Töö lõpp ei tähenda tingimata vabaturumajanduse lõppu ega kommunismi, vaid võib tähendada uut tüüpi kapitalismi kõigi jaoks kõrgemal heaolu tasemel.

1 http://ec.europa.eu/europe2020/pdf/nrp/nrp_estonia_et.pdf.
2 Võitlus töötusega nõuab põhjusteni jõudmist, Postimees 1. XI – http://arvamus.postimees. ee/1026434/tarmo-olgo-liisi-uder-voitlus-tootuseganouabpohjusteni-joudmist/.
3 Soome tööminister: oskustöötajate värbamine välismaalt on meile paratamatus. Postimees 9. XI.
4 Robert Pollin, Back to Full Employment. Boston Review Book, 2012.
5 Teema kohta on ridamisi ülevaateid ajakirjas Der Spiegel: http://www.spiegel.de/international/topic/german_energy_revolution/.
6 http://arvamus.postimees.ee/1034252/andresarrakobama-voit-pikendab-pankrotis-majanduspoliitikat/.
7 John Maynard Keynes, Meie lapselaste majanduslikud võimalused (Economic Possibilities for Our Grandchildren. – http://www.econ.yale.edu/smith/econ116a/keynes1.pdf).
8 http://en.wikipedia.org/wiki/Okun%27s_law.
9 Keynes, vt viide 7.
10 Hardo Pajula, Investeeringutest, lüüriliselt. – Postimees 30. X – http://arvamus.postimees.ee/1023620/hardo-pajula-investeeringutest-luuriliselt.
11 Jakov Perelman, Elav matemaatika: matemaatilisi jutustusi ja keerdülesandeid. Tartu 1948.
12 Erik Brynjolfsson, Andrew McAfee, Race Against The Machine. Digital Frontier Press, 2012.
13 Martin Ford, The Lights in the Tunnel. Acculant Publishing, 2010.
14 Tony Hey, Stewart Tansley jt (toimetajad) kogumik „Neljas paradigma” (The Fourth Paradigm, Data-Intensive Scientific Discovery, Microsoft Research, 2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht