Matke mu süda linnastaadionile

ALVAR LOOG

Sirbi sotsiaaliatoimetaja Valle-Sten Maiste avaldas seda lugu tellides soovi, et ma kirjutaksin esseistlikus vormis oma suhtest Viljandiga, kuid hoidus täpsematest ettekirjutustest probleemipüstituse osas. Seepeale meenus mulle tema enese kümnenditagune pihtimuslik ettekanne teemal „Miks ma Räpinasse ei koli?“, mille pealkirja parafraasist tegin oma kirjutise lähteküsimuse: „Miks ma Viljandist lõplikult minema pole kolinud?“.

Hoiatan, et alljärgnev tekst minu kodulinnast on hoiakult isiklik, tundetoonilt sentimentaalne, sõnumilt idealistlik, argumentatsioonilt lihtsameelne ning vormilt laialivalguv ja paljusõnaline. Nagu üks õige armastuskiri ikka.

1.

Pean end viljandlaseks, ehkki ma pole Viljandis püsivamalt elanud eelmise aastatuhande lõpust saadik. Viljandis veetsin järjepanu oma elu esimesed 22 aastat. Siin sündisin, käisin lasteaias, alg- ja põhikoolis, kutsekeskkoolis ning kultuurikolledžis, siin kasvasin inimeseks. Täiskasvanuna olen ehitanud ja remontinud Viljandis maju, töötanud kohalikus raadios, teatris, pop-up alternatiivmuusika klubis ning raamatu- ja kunstipoes, korraldanud rokifestivali ja house’i-pidusid, alates üle-eelmise kümnendi keskpaigast teen regulaarselt kaastööd maakonnalehele; lisaks toetan aktiivselt kohalikku jalgpalliklubi ning mängin võimalust mööda hokimeeskonna ridades.

Ehkki olen viimase 18 aasta jooksul elanud järgemööda hoopis New Yorgis, Tartus, Londonis ja Tallinnas, pean Viljandit jätkuvalt oma kodulinnaks. Peale korteri on mul Viljandis siiani ka sissekirjutus – olgugi et minu soovimatus sellest loobuda jätab mind ilma mitmetest kommunistlikest hüvedest, mida pakub minu praeguse elukoha populistlik linnavalitsus oma registreeritud kodanikele. Tallinnas küsivad tuttavad mult sageli: „Miks sul rohelist kaarti ei ole, miks sa ühistranspordi eest maksad?“ Vastan uhkusega, mis paistab ilmselt debiilsusena: „Ma olen Viljandist!“ Selle fakti „ma esitan aardena“ nagu Majakovski enese punase dokumendi oma „Luuletuses Nõukogude passist“.

Viljandi on minu Veneetsia: ilus, idülliline ja sanatoorne, täis rahu, poeesiat ja õnnelubadust.

Viljandi on minu Veneetsia: ilus, idülliline ja sanatoorne, täis rahu, poeesiat ja õnnelubadust.

Piia Ruber

Nii mõnigi võib selle jutu peale õigustatult mõelda, et oma enda meelest õilsa eksiilikodaniku s(t)aatusega olen justkui Jeesus ilma kannatuste ja ristisurmata ehk keegi, kelle toodud ohver on liiga odav; et minu kinni makstud bussi-, trammi- trolli- ja rongipiletid ei tõesta, päästa ega lunasta midagi. Las mõtlevad – asi pole praktilises kasus või välises efektis, vaid põhimõttes! Sissekirjutus on mulle peaaegu püha, iseäranis alates millalgi nõukogude korra lõppedes alanud ajast, mil kadus Eesti inimeste sunnismaisus, mitmed piirid läksid lahti ning meie vabariigi pealinna meerid hakkasid otsesõnu väljendades mõista andma, et iga enesest lugupidav eestlane peaks elama Tallinnas.

Ma pean oma sünnilinnast vähemalt samapalju lugu kui iseendast, ma pole läinud siiani ega lähe ka edaspidi kergemeelselt kaasa süüdimatute kampaaniatega, mis kiirendavad Eesti liikumist regionaalpoliitilise katastroofi suunas. Ehkki ma olen pidanud Viljandist ära minema, pole ma lahkunud lõplikult. Hoolimata sellest, et see oleks mõttekas nii majanduslikult, perekondlikult kui ka logistiliselt.

Viljandi on tänasel päeval nagu altari ette jäetud pruut: peaaegu igaüks, kel avaneb kuskil näiliselt parem partii, keerab talle jalapealt selja ning läheb tagasi vaatamata. Oma kramplikult hoitud sisse­kirjutusega püüan veenda vähemalt iseennast, et ehkki ma olen pidevalt kaugel (seda tingivad amet, hobid ja elustiil), pole ma seljaga; kramplikult hoitud sisse­kirjutus on minu viis ujuda demograafilise rände laial ja kiirevoolulisel jõel kas või näiliselt vastuvoolu, minu viis uppuda sümboolselt koos oma kodulinnaga, ühes paadis.

Ma sõidan Viljandisse alati igal võimalusel. Ning kui sõidan, siis sõidan kui koju, sest siin elavad siiani mu ema ning paljud sõbrad, siin asuvad mu raamatukogu, fonoteek ja kollektsioonid, siinsele surnuaiale on maetud mu isa ja isapoolsed vanavanemad. Ühtlasi sõidan kui turist, sest Viljandi on minu Veneetsia: ilus, idülliline ja sanatoorne, täis rahu, poeesiat ja õnnelubadust. Ning ka kirge: sest siin peavad oma kodumänge minu armastatud jalgpalliklubi esindused.

Õigus on neil, kes minu juttu lugedes osutavad, et väga lihtne on imetleda ja idealiseerida kedagi, kellega sa ise päevast päeva koos ei pea elama, kelle puudusi, piiratusi ja kapriise taluma; et palju kergem on armastada Viljandit iseendas kui iseennast Viljandis. Sellise väite valguses on minu hoiak Viljandisse tõepoolest naeruväärsuseni idealistlik, ilma pideva lähikogemuse katteta, kantud pigem nostalgiast ja sentimentaalsusest, natuke liiga „meil aiaäärne tänavas“. Ma ei pane meie suhet eriti proovile, ei testi oma tundeid argipäeva rutiinis ja stressis. Olen Viljandist teinud omale mõttes ilusa piltpostkaardi, mida harvad empiirilised kontaktid sellel kujutatud tegelikkusega kuidagi rikkuda ei suuda. Ajaline ja ruumiline kaugus siin püsivalt elatud aastatest on teinud minu suhte selle linnaga poeetiliseks ja omamütoloogiliseks, Viljandi-kogemus on minu hinges kristalliseerunud devalveerumatu vääringuga emotsionaalseks kapitaliks.

Viljandi on mulle nagu hea eksabikaasa, kellest on kujunenud ajapikku hoopis keskne muusa ja parim armuke, kellele kuulub mu süda sõltumata sellest, millises „voodis“ ma parasjagu oma öid mööda saadan. Olen viimasel ajal enese üllatuseks üha uuesti avastanud, et minu maailma keskpunkt ei asu tunnetuslikult mitte selles suvalises kohas, kus ma ise parajasti paiknen (mis võiks minu kriminaalsuseni suurt enesekesksust arvestades olla paratamatu), vaid Viljandis. Siin on minu psüühika juured, Viljandi on minu isiksuslik tasakaalupunkt välises ruumis.

2.

Minu armuloos Viljandiga on üks ebameeldiv peatükk. Nimelt ilmus üheksa aastat tagasi minu nime all kohalikus maakonnalehes tervet külge täitev kriitilis-idealistlik heietus pealkirjaga „Viljandi – teismeliste ja pensionäride linn“ (Sakala 7. I 2006), mis pidi minu nägemuses olema üheaegselt nii mure- kui armastuskiri.

Ma tõdesin oma kirjutises, et Viljandi on väga ilus koht, muistse asustusega kunagine hansalinn ning ärkamisaegne vaimuelukeskus. Ent nüüdsel ajal tundub üha enam, et siin elatakse üksnes harjumuslikust automatismist ja/või bioloogilisest paratamatusest. Ühed ootavad siin surma ja teised teevad ettevalmistusi eluks, mis leiab ideaalis aset kuskil mujal. Elada paistab siin kollektiivse identiteedi ja eneseväärikuse kaotanud kohalike meelest olevat aga perspektiivitu, mõttetu, ebaprestiižne.

Tunnistan, et minu toonane sõnavõtt kujunes lamaja löömiseks, kuid sellest sain ma aru alles tagantjärele. See vaade oli antud pealtnäha liiga suurelt geograafiliselt ja emotsionaalselt distantsilt: mind ennast, kes ma selle kirjutamise ajaks enam ammu Viljandis ei elanud, ei olnud sellel pildil. Kirjutise toon oli kohati põhjendamatult provokatiivne. Ehkki püüdsin ühtlasi osutada kirjeldatud olukorra põhjustele, puudus minu sõnavõtus positiivne programm. Olin andnud küll diagnoosi, ent seda teadsid või aimasid ilmselt niigi peaaegu kõik. Kuid retsepti või ravi mul pakkuda ei olnud.

Sajad kommentaarid, mida pälvis mu kirjutis ajalehe veebikeskkonnas, tõestasid, et mul oli olnud peamises õigus: Viljandi maine ja tema elanike eneseuhkus on pankrotis. Olin natuke lootnud, et minu väljakutsuvad väited kummutatakse nii sõnade kui tegudega. Minu asemel virutati Viljandile. Olin tahtmatult andnud esimese löögi grupi­kakluses, mis tõukus ebapiisavatest põhjustest ning evis jõudude vahekorra mõttes kõigist võimalikest vormidest kõige ebaõiglasemat: kõik ühe vastu.

Ainsana reageeris minu kirjutisele avalikult Jaak Allik, kes väitis mõni nädal hiljem Sakalas ilmunud artiklis vähem provokatiivses sõnastuses sisuliselt sedasama, mida mina, kuid lisas mõned konstruktiivsed ideed olukorra parandamiseks (eriti meeldis mulle tema välja pakutud võimalus ehitada linna ja maakonna identiteet muuhulgas kutseharidusele).

Minu sõnavõtt, mis paistis labase ärapanemisena, oli tegelikult ebaõnnestunult positsioneeritud ja sõnastatud appikarje. Ma ei usu, et linnal on hing, mida sõnad võiksid riivata. Kuid linnal on kindlasti maine. Ja seda mainet olin ma rikkunud, viinud oma subjektiivse arusaama asjade seisust „tõe viimasesse tribunali“, mida ajaleht (koos televisiooni ja raadioga) laiade masside silmis massimeedia ajastul enesest kujutab.

Seejuures olen siiani seisukohal, et kellegi puudustele on viisakas ja vajalik osutada vaid usus või teadmises, et need on ületatavad. Küürakale pole mõtet tema kehahoiakut meelde tuletada, ammugi mitte ette heita, küll aga küürus käivale inimesele – äkki ajab end ükspäev sirgu! Millegipärast ma arvan ja usun, et Viljandi ei ole küürakas, ta üksnes käib küürus. Kuidas selg jälle sirgeks saada?

3.

Linn ise ei saa seda kuidagi teha, tema selja võivad sirgeks tõmmata üksnes tema elanikud, alustades seejuures iseendast, oma suhtumisest ja hoiakust. Viljandi peamine murekoht on minu hinnangul tema negatiivne identiteet. Selles looduslikult kaunis, Eesti mõistes üle keskmise suures, logistiliselt ligipääsetavas, ülimalt inimmõõtmelises, suhteliselt nooruslikus ning kultuuri-, spordi- ja lastesõbralikus linnas elada pole tema asukate meelest mitte niivõrd ebamugav ja -tasuv, vaid eelkõige eba­glamuurne.

Väikekohtade negatiivne identiteet on Eesti üldine probleem, regionaalse arengu suurim betoonking. „Depressiivsed Eesti väikelinnad“, teadagi. Liiga paljude meie riigi elanike minapildi ning nende sünni- ja/või kodukoha välise kuvandi vahel on lepitamatu kon­flikt, kusjuures selle põhjuseks on sageli pelgalt valehäbi: usk, et vääritakse mitte üksnes paremat palka ja loomingulisemaid väljakutseid, kui väikekoha tööturg ja demograafiline olukord pakkuda saab, vaid ka glamuursemat elukeskkonda, prestiižsemat postikoodi. Kollektiivsete väärtushinnangute toel on väikekohast väga lihtne minema kolida, kuid väga raske tagasi tulla. Sest tagasitulek – toimugu see mis põhjustel tahes – võrdub justkui kaotusega, läbikukkumisega elus, taandumisega elu eesliinilt sügavale tagalasse.

Väikekohas elamist võtab iga enesest „lugupidav“ inimene seega kui midagi ajutist, ebasoodsatest oludest või lühiajalistest praktilistest vajadustest tingitut. Oma „päranduseks“ saadud kodulinna ei suhtu ta mitte armastuse ja hoolitsusega nagu abikaasasse, vaid halvasti varjatud põlguse ning üleolekutundega kui mõnda säästuprostituuti, kui kõrgemalt saadetud ebaõiglasesse karistusse vanemate või vanavanemate pattude eest. Teatav uhkus oma päritolu ning sünni- ja/või elukoha üle on minu üldistava hinnangu kohaselt Eestis alles vaid saarlastel ja hiidlastel, mingil määral ka setudel, elagu nad ise siis parasjagu kas kohapeal, Tallinnas või kuskil väljamaal. Väga vähestel väikekohast pärit Eesti inimestel on oma lapsepõlvekodu osa nende avalikust identiteedist – pigem on selle näol tegu CV piinliku faktiga, mis sealt kui kapist igal hetkel kõigi ehmatuseks ja ebameeldivaks üllatuseks luukerena välja võib pudeneda.

Kunagi oli riigitelevisioonis saade „Reisile sinuga“, mille juht Maire Aunaste küsis igalt stuudiokülaliselt tutvustuseks: „Kes sa oled ja kust sa tuled?“. See on minu meelest väga hea küsimus ka argielus, eriti selle teine pool, millele on võimalik vastata väga lihtsalt ja lühidalt. Paraku olen oma hämminguks täheldanud, et peaaegu kõik minuvanused või nooremad Tallinnas elavad inimesed, kellega mul sellest juttu on olnud, on enda sõnul sellest linnast ka pärit. Selleks, et kuulda, et inimene elas oma esimesed paarkümmend eluaastat – ning ajaliselt sageli kõigest kaks kuud tagasi – tegelikult näiteks Põlvas, Mustvees või Kohilas, tuleb enamasti kolm korda küsida. Ja ka siis saabub vastus pigem vaiksel häälel, vastaja enese pea on aga kõrvale ning pilk maha suunatud. Tallinnal on positiivne kuvand: peaaegu igast siseemigrandist saab hingelt ja avalikult identiteedilt selles linnas hiljemalt paari kuuga tõupuhas tallinlane, keegi, kelle selektiivse mälu kaasabil jooksu pealt tuunitud renomeed ei riku enam must minevik, mis sisaldab kunagist elu tsivilisatsiooni leviala äärel, sündimist „saunas“ ning lapsepõlve „rehetares“.

Ehkki väikekohtade ebaatraktiivsuse taga peituvad eelkõige objektiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused, on negatiivse kuvandi tekkimisele aidanud kõvasti kaasa ka suurlinna väärtushinnangutest dikteeritud imagoloogia. Pealinnast ja suurtest maakonnakeskustest eemal elavate inimeste vähenõudlikkus paistab suurlinna tulede valgel haleda sotsiaalse saamatusena, põlastusväärse puudujäägina tahtejõus ning intelligentsis. Selle tulemusena elab linnas palju inimesi, kellele see loomult tegelikult üldse ei sobi. Tagatipuks soodustab laste kolimine noorpõlvekodust kuhugi glamuursemasse kohta nende vaimset võõrandumist oma mahajäänud lapsepõlvesõpradest ning vanematest ja vanavanematest.

Kui suured maailmalinnad brändivad end tänapäeval turistide jaoks, kulutades selleks astronoomilisi summasid, siis väikekohad, mille hulka kuulub ka Viljandi, peaksid end kõigepealt atraktiivseks tegema mitte üksnes oma potentsiaalsete, vaid ka praeguste elanike silmis. Positiivne lokaalne kuvand taastaks inimeste väärikuse, turgutaks eneseuhkust, soodustaks korporatiivset vaimu ning peataks pikemas perspektiivis loodetavasti demograafilise vabalangemise. Kõigele lisaks on oma päritolu salgamine väga neurootiline kogemus. Selle aus teadvustamine ning avalik tunnustamine täidab seevastu ülimalt kasulikku psühholoogilist funktsiooni, pakkudes inimese minapildile teatava telje ning turvavõrgu. Eriti siis, kui elu on jõudnud punkti, mil tuleb edasiminekuks kõigepealt Maire Aunaste häälega eneselt küsida: „Kes ma olen ja kust ma tulen?“.

Viljandit eristab minu silmis peaaegu kõigist teistest Eesti väikekohtadest asjaolu, et kui enamiku puhul on negatiivne kuvand ühtlasi väljastpoolt kultiveeritud, siis Viljandi maine on linna enese elanike silmis palju halvem, kui nende inimeste puhul, kes siin ise ei ela. Nii viimase kümnendi statistika kui ka mullu koostatud järgmise 25 aasta rahvastikuprognoosi andmetel on Viljandi kõige kiiremini kahaneva elanikkonnaga Eesti linnade esikolmikus.

4.

Kuidas teha viljandlastest uhked ja õnnelikud inimesed, kes ei tiku oma sünnikohast minema või ei unusta oma lapsepõlvekodu ka siis, kui elu on kandnud neid sellest kaugele? Kahjuks ei ole vist ühtegi kindlalt toimivat lühiajalist strateegiat, ka väga hea idee praktiline teostumine võib võtta terve inimpõlve pealekasvamise jagu aega. See eeldab kindlasti inimesi emotsionaalselt ja füüsiliselt ühendavate uut laadi tegevuste ja traditsioonide teket.

Kui maailmas on üldse mingi koht, mille külastamine on mulle alati peaaegu religioosne kogemus, siis on selleks Viljandi linnastaadion.

Kui maailmas on üldse mingi koht, mille külastamine on mulle alati peaaegu religioosne kogemus, siis on selleks Viljandi linnastaadion.

Raiko Mutle / jktulevik.ee

Kuid minu silmis on Viljandil ja viljandlastel juba praegu piisavalt, mille üle uhke olla, millega vaimselt ning emotsionaalselt samastuda. Kui Euroopas on tänapäeval rahvusvaheliselt olulise suurlinna kriteeriumiks tunnustatud ülikooli, metroo, lennujaama, ooperi- ja balletiteatri ning mõnes eurosarjas palliva jalgpallimeeskonna olemasolu, siis lokaalsemate standardite kohaselt kvalifitseerub linnaks iga asundus, kus on kõrgkool, teater ja oma riigi kõrgeimas liigas mängiv jalgpallimeeskond. Hämmastav, et umbes 18 000 elanikuga Viljandi vastab neile kriteeriumidele. Lisaks asub siin üleriigilise tähtsusega pärimusmuusikakeskus, aset leiab mitu suurt traditsioonilist festivali jne.

Kui kohalikel oleks oma eneseuhkuse turgutamiseks vaja üht värsket edulugu, millega samastuda, siis sobib selleks ideaalselt Viljandi Tuleviku jalgpalliklubi esindusmeeskonna hiljutine käekäik. Üksnes kohalike poiste toel on see tõusnud pärast lahkulöömist Tallinna Flora süsteemist mõne aastaga Eesti jalgpalli tugevuselt kolmandast liigast esimesse, tõestades, et ka viljandlased suudavad sportmängude kuninglikul alal tänapäeva tihedas konkurentsis omade jõududega kaasa rääkida.

Tunnistan, et minu suhe Viljandiga on püsinud sagedasest ning suurest füüsilisest distantsist hoolimata värske ning intensiivsena peamiselt tänu jalgpallile. Hakkasin kohalikku esiklubi, mis kandis tollal nime Viljandi Linnameeskond, toetama 1986. aastal ning olen neile lojaalseks jäänud tänini, ilmutades eriti suurt staadioni külastamise aktiivsust 1998. aastast peale. See jagatud identiteet on kandnud mind aastakümnete jooksul ligemale tuhandele mängule nii kodus kui ka võõrsil, võtnud enda alla vähemalt paari aasta jagu päevi minu elust.

Tuleviku kohtumiste külastamisest on aastatega kujunenud mulle elutähtis rituaal, omamoodi palverännak, mis viib mind kodumängude ajal füüsiliselt ning võõrsil toimuvate kohtumiste puhul vaimselt tagasi Viljandisse, oma esimesse ja ainsasse päriskoju. Vanuse kasvades olen hakanud seda rituaali ennast järjest enam teadvustama ning väärtustama, seadnud selle tähtsuse enese jaoks mõtteliselt kohati koguni ettepoole meeskonna sportlikest tulemustest. Viljandil ja Tulevikul pole ilmselt mind eriti vaja, küll aga on neid mõlemaid vaja minul.

Kui maailmas on üldse mingi koht, mille külastamine on mulle alati peaaegu religioosne kogemus, siis on selleks Viljandi linnastaadion, täpsemalt sealne tribüün. Ning pole magusamat teekonda, kui minek oma korterist Paalalinnas läbi Valuoja ja Viljandi kesklinna, trepimäest alla, mängule. Võit on tähtis, aga osavõtt veelgi olulisem.

Ma olen uhke viljandlane, olgugi et see mõistepaar kõlab meie kaasajal peaaegu oksüümoronina. Eesti inimeste ja ühiskonna paljud probleemid tõukuvad minu meelest asjaolust, et väikekohtade elanikel ning madalamate sotsiaalsete klasside liikmetel puudub kollektiivne eneseväärikus. Briti saartel on see võrdluseks näiteks suuresti vastupidi: sealsed inimesed on oma geograafilisele ja sotsiaalsele päritolule märkimisväärselt sageli mõõdukalt uhked ja lojaalsed. Nad ei hinda end ja oma positsiooni neile võõraste väärtushinnangute alusel või oskavad näha oma staatuse näilises ebaglamuursuses omamoodi äraspidist glamuuri.

Enamikus Euroopa suurtes riikides (iseäranis Briti saartel) toetub väikekohtade lokaalne identiteet kas muu hulgas või eelkõige kohalikule spordiklubile (enamasti jalgpallivõistkonnale), sealjuures sageli sõltumata liigatasemest, kus viimane parasjagu mängib. See on totemismi modernne avaldumisvorm, mida toestab enamikus kohtades ligemale poolteist sajandit traditsiooni. Pole ka haruldane, kui suurlinnas sündinud ja kasvanud ning seal elav inimene toetab kas rohkem või vähem aktiivselt (kas esimese või teise valikuna) oma isa, vanaisa ja/või vanavanaisa klubi kuskil kolkas, teadvustades, väärtustades ja eksponeerides seeläbi oma juuri. See on jabur, aga see töötab!

Igasugune kultuuriline (sh subkultuuriline) kuuluvus annab inimesele üldise metafüüsilise kodutuse foonil psüühilist tuge, soodustab isiksuslikku terviklikkust ja emotsionaalset tasakaalu. Mina olen otsapidi paljude alternatiivsete kogukondade liige (metallistid, ooperifriigid, Tuleviku poolehoidjad, gooner’id, antiigikollektsionäärid, ameerika jalgpalli sõltlased jne). Kõik need nähtused, tegevusvaldkonnad ja ringkonnad on mulle aastakümnete jooksul palju andnud, kujundanud märkamatult minu kultuurilise ja isiksusliku identiteedi.

Alles viimasel kümnendil olen hakanud teadvustama, et veel vanas eas olen ühe kultuurilist identiteeti kandva kire omale juurde korjanud. Ja selleks on – üllatus, üllatus! – minu kodulinn! Viljandist on saanud minu subkultuur, ma olen Viljandi poolehoidja ja fänn. Oma päritolus ja kodukohas kui milleski näiliselt paratamatult etteantus ja enesestmõistetavas olen üha enam hakanud nägema privileegi ja saatuse kingitust, ilma milleta oleks ma inimesena sisemiselt palju vaesem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar