Madala maa ahtake horisont

Hille Hanso. Peeter Raudsik

Lugedes Eesti väljaannetes avaldatud sõnavõtte põgenike saabumise ja araabia maailma kohta, tekib rohkem küsimusi, kui on leida vastuseid. Paljud neil teemadel kirjutavad arvamusliidrid ei suuda olukorda selgitada või keskenduvad arutelus teisejärgulisele. Vastuolulised ja hüsteerilised sõnavõtud on hägustanud inimeste arusaamu ja külvavad hirmu. Tänavalt ja kommentaariumidest üles korjatud tõde paisatakse tihti teadusliku teadmisena avalikkuse ette. Et supp saaks paksem, visatakse repliikidena sisse näpuotsaga kohustuslikku tolerantsust, subjektiivseid probleemipüstitusi ja asjakohaseid küsimusi.
Paradoksaalselt jätkavad need vastuolulised kirjutised ja mõtteavaldused üldjoones sama narratiivi, mida jutustavad islamiäärmuslased ise. Neile on nii mõnigi meie arvamusliider n-ö kasulik idioot, kes kinnistab must-valget maailmamõistmist ja külvab hirmu, teenides seeläbi just radikaalide huve. Kindlasti ei tee sõnavõtjad seda sihilikult, vaid pigem ikka teadmatusest, intellektuaalsest laiskusest või soovist leida avalikkuses tähelepanu.
Valefaktide esitamisest tõe pähe on saanud normaalsus. Nii näiteks kinnitab orientalist Martti Kalda (Õpetajate Leht 15. I) avaldatud loos, et „enamiku pagulaste lähteriikide kooliprogrammides puudub keemia ja füüsika, geograafia ja bioloogia“. Keskne roll on neis riikides tema sõnul hoopis usuharidusel. See pole tõsi. Süürias, Iraagis, Afganistanis, Eritreas ja Balkani maadel, mis on Eurostati andmetel peamised põgenike lähteriigid, on koolisüsteemis mainitud ained muidugi olemas. Tegelikult peaks nendelt maadelt tulijate puhul pigem küsima, kas nad on üldse mingit haridust saanud. Kirjaoskus on nende riikide maapiirkondadest pärit pagulaste puhul tunduvalt olulisem murekoht kui usuharidus.
Samamoodi väidab teoloog ja Tartu ülikooli vanemteadur Peeter Espak (Postimees 23. III) hiljutises intervjuus, et Euroopas on „sadu tuhandeid inimesi, kelle kohta puudub igasugune info. Neid inimesi, kes on valmis pomme panema ja spetsiaalselt selle eesmärgiga tulevad, võib olla kümneid tuhandeid“. Sellise hulgani ei jõudnud eelmisel aastal isegi internetitrollid, kes kirjutasid umbes 4000 Euroopasse imbunud ISISe võitlejast. See, kas selliste spekulatsioonidega meedias esinemine on põhjendatud, jäägu ütleja südametunnistusele.
Seejuures ei tundu tänavatarkuse kordamine ütlejale endale ka kuidagi imelikuna. „Teame väga hästi, et sealt ei tule raketiteadlasi ega tuumafüüsikuid,“ kinnitab Espak rahvatarkust, mille järgi majandusele ei tõuse pagulastest mingisugust kasu. Maroko kolkakülas sündinud Prantsuse haridusministrile Najat Vallaud-Belkacemile jääb selles maailmas vähe ruumi.

Kulunud tõdede uus kuub
Käibetõdesid ja lihtsustatud lähenemisi religioonile veeretatakse edasi-tagasi ka pagulastest kaugemal. Araabia riikidest rääkides on terve hulk kulunud stampväljendeid ja teada-tuntud iseenesestmõistetavusi, mida kedratakse ilma igasuguse kriitikameeleta väsimatult. Nendest on teiste hulgas põhjalikult kirjutanud Edward Said juba oma 1978. aasta raamatus „Orientalism“. Nii näiteks märgib kolumnist Taavi Minnik (Postimees 15. III), arutledes Vladimir Putini taganemise üle Süüriast, et idamaadel hinnatakse kõva käega nahaalset valitsejatüüpi.
Niinimetatud idamaades käib despootiaga sama jalga usk. Kalda tõdeb, et islamis on võõras keelatud, ainus võimalik tõde pärineb jumalalt, Allahilt. Ta lisab, et seetõttu on ka palvus muslimile niivõrd oluline, et kõik muu jäetakse sel ajal pooleli. Igaüks, kes on kunagi mõnda muslimit tundnud või mõnel islamimaal käinud, teab, et tegelikult see nii ei ole ja tänapäeval palvetatakse siis, kui inimese tööd-tegemised seda võimaldavad.
Jõu armastamise ja usu ülistamise kõrvalt ei puudu rahvamütoloogias ka verevalamine, millest viimasel ajal kuuleme eeskätt arutlustes terroriorganisatsioonide üle. Seejuures rõhutatakse tihtipeale, et kõige olulisem tegur terrori külvamise juures on usk. Siingi lüüakse sageli kõiki ühe lauaga, süvenemata asja sisusse. Niisiis kinnitab Espak, et kõik islamistlikud liikumised on terroristlikud: ta ei tee vahet Muslimi Vennaskonnal Egiptuses ja ISISel Iraagis ning Süürias. „Sealsed opositsiooniliikumised lähevad enam-vähem kõik ühte kanti,“ sõnab ta asjatundlikult, pidades silmas islamiäärmuslust.
Üllar Peterson, islamiuurija, toob arvamusloos (EPL 29. III) välja meie vs. nemad hirmutava käibetõe: „Läänes rahvastik vananeb, kuid islamimaailmas demograafilise plahvatuse tõttu suureneb, nooreneb ning valdavalt vaesub – ja veel aastakümneid.“ Kui see kõik rändekriisiga kokku panna, saabki alguse juba tuntud invasiooni müüt: nad tulevad, neid on palju ja nad tahavad halba.
Valefaktidele ja tänavatõdedele antakse tihtipeale teaduslik kuju ajaloo poole pöördudes. Neis tekstides algab mõte Süüria ja Iraagiga ning lõpeb iidse Mesopotaamia, Assüüria või prohvet Muhammadi eluajaga. Vana Lähis-Ida uuringud ei ole sellisena mitte ainult põnevat ajaloolist infot pakkuv akadeemiline distsipliin, vaid nende abil annab tänapäeva maailma selgitada ja probleeme analüüsida. Surnud keeltele ja kultuuridele puhuvad orientalistid oma kirjatöödes elu sisse.

Detail loeb
Maailm on paraku keerulisem kui Espaki või Kalda „teaduslik“ maailmapilt. Tuntud vene idamaadeuurija Nikolai Konrad on märkinud tabavalt juba ammu enne Edward Saidi kriitikat klassikaliste orientalistide suunas: „Arvata, et spetsialiseerunud orientalistika suudaks elimineerida [oriendi] keerukuse, on ekslik.“ Konradile oli oluline mõista nähtuste universaalsust, põhimõttelise vahe tegemine araabia, Aasia või Euroopa riikide ajaloo või ühiskondlike protsesside uurimisel pole õigustatud. „Ei ole mingit põhjust arvata, et Türgi ajaloo mõistmine eeldaks täiesti erinevaid meetodeid nendest, mida kasutatakse näiteks Prantsusmaa ajaloo uurimisel,“ kirjutab Konrad 1966. aastal avaldatud raamatus „Ida ja lääs“.
Saidi ja Konradi kõrval on postkoloniaalset kriitikat viljelnud kümned autorid nii araabia maailmas, läänes kui ka mujal. Nende tähelepanekute valguses on küsitav, kui õigustatud on üle mitme tuhande aasta ulatuvate põhjuslike seoste loomine. Kas hakkame otsima pronksiajast vastuseid Euroopa riikide praegustele probleemidele? Araabia maailma puhul seda tehakse, kuna piirkonda nähakse monoliitse, tagurliku ja ajas muutumatuna. Sellises ajatuses ei saagi näha äärmusislamistide ja islamiusuliste erinevusi, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide kultuuri ja poliitiliste ambitsioonide erisusi, võimuküsimusi ning konkurentsi.

Värvi must-valgesse maailma
Islamiliikumised võib põhimõtteliselt jaotada kolmeks: traditsioonilised (nt salafistid), reformistlikud (nt Muslimi Vennaskond, Hizmet) ja radikaalsed (nt ISIS). Ideoloogiline piir traditsiooniliste ja radikaalsete liikumiste vahel on tihtipeale ähmane, sest mõlema keskmes on tekstid (koraan, sunna) ja lähtuvad al-wala’ wa-l-bara’ printsiibist (ar k kuuletumine ja lahti ütlemine). Oluline vahe on vägivalla kasutamises, mis on iseloomulikum radikaalsetele grupeeringutele.
1928. aastal loodud Muslimi Vennaskonda on tugevalt mõjutanud toonased marurahvuslikud liikumised, mis nägid ette samm-sammult ühiskonna parendamist ja edasiviimist. Vennaskonna puhul on eriti oluline ühiskonna reformimise aspekt. Oma põhimõtteid levitatakse misjonitöö (da’wa) ja heategevuse vormis. Ka pärast Muhammad Mursi võimult kukutamist 2013. aasta suvel ei hakanud organisatsioon külvama Egiptuses vägivalda, kuigi tuhanded liikmed vahistati ja teised põgenesid riigist. Vägivallast hoidus ka Tuneesias taandunud An-Nahda partei. Edukate opositsiooniliikumiste islamistlik varjund on otseselt seotud ka avaliku ruumi piiratusega autokraatlikes ühiskondades. Vabaks inimeste kooskäimise kohaks oli (ja mõnel pool on siiani) just mošee, kus religiooni kõrval arutatakse isekeskis ka poliitika ja ühiskonna küsimusi.
Ideoloogiate ja uskumise kõrval mängivad siiski rolli ka maisemad asjad. Hiljuti avaldatud uurimuses märgib Hisham Dawd, et Iraagi sunni hõimude toetust mõjutavad eeskätt majandus-poliitilised kaalutlused. See kehtib nii  2000. aastate keskel toimunud sunni hõimude ärkamise (ar k sahwa) ajal kui ka hiljem ISISe puhul. ISISele ei toonud Anbari provintsis edu mitte niivõrd äärmusislami ideoloogia, vaid tõsiasi, et nad lubasid hõimudel korraldada kohalikul tasandil ise oma elu, erinevalt Bagdadi keskvõimust. Rohujuure tasandil valitsemist ning patronaaži pakuti ka riigivõimu vaakumi tulemusena isoleeritud sunni hõimudele Süürias. 2014. aastal tõusis Al-Shu’itati sunniitlik hõim Süürias lahkarvamuste tõttu ISISe võimu vastu üles, millele vastuseks tapeti Kagu-Süürias korraga 900 hõimu liiget. Kõik musta lipu lehvitajad ei ole kaugeltki samaväärsed, vaatamata pealtnäha ühendavale sunni islamile.
Anwar Al-Jam’awi tõdeb omakorda Tuneesia noorte olukorda vaagides, et ISIS on suutnud ligi meelitada suurel arvul noori nende kaasamise ja eneseteostusvõimaluste pakkumise tõttu. Tuneesias on osa maapiirkondade noorte tööpuudus Maailmapanga andmetel kuni 50%. Töötus ja majandusraskused on ka üks põhjusi, miks tuhanded noored on sõitnud Iraaki ja Süüriasse. Üle 3000 noore ei liitunud äärmusrühmitustega mitte võimaluse pärast surra märtrina, vaid tunda end väärtuslikuna ja teha tihtipeale ka erialast tööd. Religioossed aspektid on siin teisejärgulised, seda enam, et sekulaarsest autokraatiast tulnud noortel on religioonist tihtipeale väga kesine arusaam.
Muslimite sissetungi osas tasub ära märkida, et Lähis-Ida rahvastik kasvab veel paar kümnendit, loodusressursid paraku mitte. Niinimetatud demograafilist plahvatust lähemalt vaadeldes näeme, et tegu on siiski kiire langus­trendiga: laste arv Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas väheneb, kukkudes ÜRO andmetel 7 lapselt naise kohta 1960ndatel 3 lapseni aastal 2006. Alla 3 lapse naise kohta sünnib Bahreinis, Iraanis, Liibanonis, Tuneesias ja Türgis, mõnes neist riikidest on sündimus vaevalt taastootmise piiril. Vaid Jeemenis on laste arv naise kohta jätkuvalt keskmiselt 6. Laste arvu vähenemise põhjused on proosalised nagu lääneski: abiellumise edasilükkamine, rasedusvastaste vahendite parem kättesaadavus ja tabude kadumine, noorte naiste haridustaseme kasv ja naiste õiguste olukorra paranemine regioonis. Samuti kasvab keskmine eluiga ning väheneb vastsündinute suremus. Islamil on sündimusega vähe pistmist, olulisem on siin terve rida muid sotsiaalseid ja majanduslikke universaalseid tegureid.
Juba nende näidete valguses saab selgeks araabia riikide ja islamistlike rühmituste mitmetahulisus. Lihtsatele tänavalt leitud tõdedele teadusliku kuue selgaajamine seda keerukust ei kõrvalda, vaid juhib tähelepanu olulisematelt aspektidelt kõrvale. Must-valge maailmapildiga kaasnev hirmukülvamine teenib otseselt äärmuslaste huvisid. Espaki välja mõeldud kümned tuhanded pommipanijad sobituvad ideaalselt ISISe narratiivi. „Aina rohkem ja rohkem muslimeid näitab üles valmidust ohverdamaks kõik neile kallis ja täitmaks oma kohustust jumala ees,“ sekundeerib talle värske ISISe kuukiri Dabiq, mille üks eesmärke on muslimite ja muu maailma vastandumisele kaasaaitamine.

Haridus, kultuur ja vastandumine
Oma kriitikaga ei püüa me väita, et sisseränne ei too kaasa väljakutseid, millega tuleb tõsiselt tegeleda. Praeguse tõsise kriisiga kaasnevad eeskätt majanduslikud ja kultuurilised raskused. Ent on suur vahe, kas läheneda probleemidele kaine mõistuse või viimsepäeva kuulutamisega. Oleme mõlemad pagulastega vahetult kokku puutunud nii Eestis, Türgis, Liibanonis, Jordaanias, Iraanis kui ka Afganistanis. Nendest kogemustest johtuvalt saab osutada kolmele kesksele murekohale, kusjuures ei esimesel, teisel ega kolmandalgi kohal ei ole religioon.
Keelebarjääri küsimus on tõesti terav, sellele osutab Kaldagi, seda eriti süürlaste puhul. Kuigi prantsuse ja mõnel juhul ka inglise keele õppimine on Süürias algklassidest peale kohustuslik, on süürlaste üldine keeleoskus tihtipeale kesine. Kui USA sissetungis Afganistani ja Iraaki üldse midagi positiivset leida, siis on see inglise keele oskuse paranemine kohalike seas. Saabuvate afgaanide hulgaski on märkimisväärne osa just neid, kes võõrvägede lahkudes on kaotanud kodus tasuva töö ja leidnud eest uue ebastabiilsuse. Põgenike võimalikku madalat haridustaset ei tohiks siiski segamini ajada nende motivatsiooniga elus edasi jõuda.
Ka põgenikke lillede ja kaisukarudega tervitavad heasoovijad võiksid arvestada sellega, et sisserändajad ei pruugi nende ootustele tingimata vastata. Teatud osa Euroopasse pürgijatest tuleb konservatiivsetest maapiirkondadest, kus ollakse kinni oma väärtustes, mis on läbi põimunud religiooniga. Muu hulgas ollakse harjunud ka traditsioonilise eluviisiga, kus poisslapsed peavad vara tööle minema, tütarlastelt eeldatakse aga eeskätt oskust kanda kodu eest hoolt. Just põgenikelaagrites elavad tihtipeale majanduslikult ebakindlad ja tihtipeale ka konservatiivsemad inimesed, kelle integreerimine saab olema Euroopa linnade oludes tõsine väljakutse. „Mina kasvatan oma lapsed üles meie usule ja kultuuriväärtustele toetudes,“ on öelnud Euroopa suunas vaatav Türgi suurima põgenikelaagri naistenõukogu juht. Konservatiivsed väärtused pole aga tingimata äärmuslus, täpselt nagu rahvuslus pole natsism. „Väärtuste muutumine võtab aega ja suurim takistus on eraldumine, kapseldumine ning valed ja halvustavad hinnangud,“ nendivad Jordaania pagulaslaagrite töötajad.
Kolmas probleem on Euroopas kasvav äärmuslus, mida osaliselt toidabki lihtsustatud lähenemine ja meedia keskendumine islami äärmusluslikele tõlgendustele, mille kaudu üritatakse seletada kõigi muslimite käitumist. Probleemiga tuleb tõesti tegeleda senisest tõsisemalt, kartmata poliitkorrektsust, nagu õnnestunult märgib Espak. Lahenduste eelduseks on tegelikkusele toetuv analüüs. Muudes riikides (nii idas kui ka läänes) juba vaadeldakse äärmus­islamismiga põimuvaid teemasid majandus- ja poliitiliste küsimuste valguses (autokraatia, vaesus, tõrjutus, sotsiaalsed probleemid jne). Praegu tundub, et Eesti avalikus ruumis on see samm veel paljuski astumata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar