Lipp 125

Kaarel Tarand

Täna jätkuvatel sinimustvalge lipu 125. sünnipäeva pidustustel jagatakse kõigile laulupeol osalevatele kooridele Otepääl sinimustvalged lipud. Õige ka, kus siis veel kui mitte laulupeol peaks voogama rahvusvärvide lipumeri. Lipud, ja seda eriti rongkäigus, on olnud laulupidude kohustuslik osa esimest peost saadik 140 aastat tagasi. Toona anti laulupeolistele ajalehtede kaudu juba varakult enne pidu teada, kuidas kooridele lippe teha, millised oleksid soovitavad värvid ja milliseid kujutisi või  tekste veel lippudele lisada – näiteks Faehlmanni portree või laulujumala nimi. 1969. aasta juubelilaulupeo ajal on Rudolf Põldmäe sellest kirjutanud: „Lippude värvid olid valitud erinevalt, kuid domineerisid kolmikvärvid roheline-punane-valge (Liivimaa värvid) või musta-punase-valge vahelduvad kombinatsioonid, mis olevat pidanud tähendama Tartumaa rahvariiete värve, kuid Saksa riigivärvidena tegelikult seostasid Baltimaade rahvaste kultuuri saksa kultuuriga.

See Vene riigi vastu sihitud provokatsioon oli  A. H. Willigerode poolt juba varem ette valmistatud.“ (Rudolf Põldmäe, Esimene Eesti üldlaulupidu, 1869, Tallinn 1969, lk 101.) Provotseerimise osas kipub ajalugu siin maanurgas muudkui korduma ja korduma. Ka 1988. aasta öölaulupidudel sinimustvalge väljatoomine polnud muud kui „Vene riigi vastu sihitud provokatsioon“, selle vahega, et ükski saksa pastor ei mahitanud, täitsa ise saime hakkama. Provokatsiooniks on mõni nimetanud isegi sinimustvalge lipu ilmumist Tallinna kesklinna aprillis 2007.  Muidugi ei saanud esimese laulupeo osalised kuidagi hilisemaid rahvusvärve kasutada, sest sinimustvalge kombinatsiooni peale leppisid eesti üliõpilased Tartus kokku alles 12 aastat hiljem ning esimene lipp sai valmis 15 aastat pärast laulupidu.

Aga juba 1894. aastal tuli nii mõnigi koor laulupeole oma sinimustvalgega, mis just neil süngeimatel venestusaastatel hakkas kiiresti üliõpilaste lipust rahvuslipuks kujunema. Laulupeo- ja liputraditsioon on toetunud ja toetub nüüdki kodanike omaalgatusele ja seepärast on  pisut üllatavgi, et sinimustvalgete lippude jagamine on seekord riigivõimu korraldada antud. Elame ju usinalt kodanikuühiskonda luues oma ajaloo kõige jõukamal ja vabamal järgul, aasta enne esimest laulupidu aga oli maad tabanud viimane suur ikaldus ning lausnälg tõi väidetavalt kaasa isegi inimsöömise juhtumeid. Ja priius, kallis anne, elas esialgu ainult laulusalmis. Ma ei taha siin lipu juubeli korraldajate initsiatiivi kuidagi halvaks panna, küll tahaks loota, et igas organisatsioonis ise oma lipu (ja rahvuslipu) tegemine taas sama endastmõistetav oleks kui kunagi rahvusromantilisel ajajärgul. Sest ei ole ju kuskile maa pealt kadunud kangapoed ega ka õmblemisoskus. Avaliku võimu asi on seadusega anda põhitingimused (eriti sinise värvi ja lipu mõõtude osas) ning kehtestada lipu kasutamise reeglid, mis kodanikke ei takista ega ahista, ei tundu sunni ja koormisena, vaid pigem au ja võimalusena.

Tasub ikka ja jälle üle korrata, et Eesti on maailma riikide hulgas täiesti ainulaadses olukorras, kus riigist endast hoopis vanem esimene lipp on säilinud ja heas  tervislikus seisukorras. Eesti Üliõpilaste Seltsi 125 aastat tagasi Otepääl pühitsetud lipp on võib-olla ainus, aga kindlasti tähtsaim rahvuslik reliikvia, mille abil igaühes nüüd ja tulevikus rahvustunnet õhutada saab. Teatavasti üliõpilased seekord Otepääl püha reliikviat ei eksponeeri, sest leiavad, et viimastel aastatel on seda juba piisavalt tihti tehtud nii Tartus, Pärnus kui ka Tallinnas. Peale selle oleks lipu mõne aastakümne jooksul narmasteks kulutamine kuritegu tulevaste põlvede ees. Raske on ette kujutada, et ajaloolisele lipule võiks  sajandite jooksul ette tulla veel keerulisemaid ja ohtlikumaid aegu kui tema elu esimene sajand. Seega on tal head võimalused rõõmustada eestlasi veel ka tuhande aasta pärast, kui reliikvia säilitamiseks võetakse kasutusele eesrindlik teadus, parim tehnoloogia ning eksponeerimisel arukas konservatiivsus. Nii on siiamaani ka tehtud. 1934. aastal otsustas Eesti Üliõpilaste Selts anda lipu hoiule ja näitamiseks Eesti Rahva Muuseumi, kus paremad (tolle aja parimad) hoiutingimused ja kus EÜSi hingesugulasena lipu väärtust  ainult õigesti saadigi mõista.

Praegu ollakse põhimõtteliselt samas seisus – ajalooline lipp on deponeeritud ERM i –, kuid enne parimate hoiutingimuste taastekkimist uue maja valmimise järel lippu püsivalt või isegi ainult ajutiselt eksponeerida ei saa. ERM i tulevasse püsiekspositsiooni on selle loo keskmes paikneva ajaloolise lipuga sinimustvalge tuba sisse arvestatud ehk ERM i majast saab ka lipu kodu (võib-olla sajanditeks). See tähendab, et iga patrioodi kohus on valvata ja nõuda, et juba sada aastat veninud võlg ERM i uue maja kujul tingimusteta  makstud saaks. Sest see on ainus sirge tee rahva ja tema reliikvia vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming