Liberaalse majanduse viletsus Eestis

Ivar Raig

Majandusteadlased ja analüütikud on kaotanud selle kriisiga oma usaldusväärsuses rohkem kui kunagi varem.Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal võttis Mart Laari juhitud valitsus kasutusele tol ajal domineerinud uusliberaalse majanduspoliitika. Majanduslik uusliberalism domineeris eelkõige Ameerika Ühendriikides, kus võimul oli president Ronald Reagan, ning Suurbritannias Margaret Thatcheri peaministriks olemise ajal. On levinud müüt, et noor ajaloolasest peaminister Mart Laar polnud majandusalasest kirjandusest muud lugenudki peale Nobeli 1976.  aasta majanduspreemia laureaadi ja kolme USA vabariiklaste valitsuse nõuniku Milton Friedmani raamatu „Valikuvabadus”. Taasiseseisvunud Eesti esimese valitsuse kujundatud poliitikapõhimõtteid on suuremal või vähemal määral järginud ja edasi arendanud kõik järgmised peaministrid ja valitsuskoalitsioonid. Cato Instituut tunnustas 2006. aastal oma aastapreemiaga Mart Laari liberaalsete ideede järjekindla elluviimise eest Eestis. 

Monetaristid: raha loeb

Milton Friedman töötas koos oma Chicago kolleegidega  välja monetarismi majandusteooria, kritiseerides samas John Maynard Keynesi rahaturgude reguleerimist ja valitsuse sekkumist toetavaid majandusvaateid. Monetaristid on seisukohal, et turu toimimise kõige tähtsamaks elemendiks on raha, nende juhtmõtteks on, „raha loeb!”. Monetaristliku teooria aluseks oli kvantitatiivne rahateooria, mille järgi viib ringluses rahamass proportsionaalsele hindade muutumisele. Raha peamine funktsioon  on hindade taseme määramine. Friedman näitas, et kui väheneb rahahulk, siis järgneb sellele ka tootmise mahu ja hindade alanemine ja et kõik suuremad majanduslangused USAs viimase saja aasta jooksul olid seotud rahahulga vähendamisega keskpanga poolt või riigikassa vigadega majanduspoliitika kujundamisel. Ta leidis, et rahahulga suurenemine alandab kõigepealt protsendimäära, mis omakorda hakkab ergutama laenamist ja investeerimist ning  seeläbi kogu majandust. Viimane omakorda kutsub esile hinnatõusu, väheneb liigse raha hulk ja uuesti tõuseb laenude protsendimäär, mis hakkab jälle majanduskasvu piirama.

Monetaristid rõhutavad, et riik peab kindlustama vaid ühe – tagama ettevõtlusele võimalikult soodsa keskkonna. Nad ei poolda sotsiaalsete eesmärkide püstitamist kriisis majanduse reguleerimisel. Majandust on vaja riigil juhtida vaid rahapoliitiliste meetmetega,  mis reeglina tähendab ka ettevõtjate maksude vähendamist ja riigi sotsiaalkulutuste kärpimist. Lisaks peab riik tagama, et käibel raha hulk ei tekitaks ülemäärast inflatsiooni. Sellepärast ei tohiks käibele lastava raha hulk kasvada aastas mitte rohkem kui 5% sõltuvalt majandustsükli faasist. Vaatamata sellele, et Eesti Reformierakonna juhtpoliitikud peavad ennast avalikult liberaalideks ja ettevõtjate huvide kaitsjaks,  pole nad suutnud oma lubadustest ja liberaalsest käitumisjoonest alati kaugeltki kinni pidada. Liberaalsete ideede elluviimist on takistanud näiteks ülimuslikud rahvusvahelised kokkulepped. Kuid hälbimisi liberaalsest käitumisjoonest on Reformierakond ka ise omal initsiatiivil ellu kutsunud (näiteks poliitiline eesmärk võtta kasutusele euro 2011. aastal on toonud kaasa kestvaid administratiivseid eelarvekulutuste piiramisi ja isegi maksude  (käibemaks ja aktsiisimaksud) tõstmisi.

Selles Eesti majandusliku liberalismi viletsus seisnebki, et see on olnud poolik ja vastuoluline liberalism. Toetatakse küll ettevõtlusvabadusi, kuid valuutakurss on fikseeritult jäik (valuutakomitee süsteem) ning laenuraha intressimäära oma majandustsükliga sobitada ei saa. Selle asemel et monetaarsete meetmetega kriisis majandust ergutada, on Eestis euro nimel eelarvekärbete ja maksutõstmistega  raha majandusest hoopis välja pumbatud, mille loogiliseks tagajärjeks ongi olnud suur majanduslangus. Liberaalset ettevõtluspoliitikat pole toetanud liberaalne rahapoliitika. Veelgi enam, rahvusvahelist sekkumist turuprotsessidesse soovitakse isegi suurendada (mida EL rahaliidu Maastrichti kriteeriumide kõrvalekaldumatu täitmise püüe kahtlemata endast kujutab). Samas on teada, et majanduskriisiga on paremini hakkama saanud need riigid,  kes on säilitanud oma rahapoliitika (Poola, Tšehhi, Taani, Rootsi, Šveits, Norra jt). Lisaks on Eesti liberaalid aktsepteerinud Friedmani seisukohti valikuliselt, jättes tähelepanuta tema seisukohad ka euro suhtes. Friedman on korduvalt ettenägelikult hoiatanud, et euro kasutuselevõtt arenenud riikidega erinevas majandusarengu faasis vaesemates riikides toob tõenäoliselt kaasa pingete kasvu eurotsooni arenenumate riikide vahel ja kasvuraskused  uutes liikmesriikides. Eesti liberaale võib iseloomustada aga kui neodarviniste, mis väljendub selles, et inimesed on sageli pandud omavahel võistlema selleks, et olelusvõitluses saaksid tugevamad ja elujõulisemad peale jääda. Ühiskondliku positsiooni ja võimekuse mõõdupuuks on kujundatud majanduslik heaolu ja edukus. Levitatakse arusaama, et kui oled teistest rikkam, siis asud hierarhia tipus ja omad eliidina võimu nende üle, kes nii  rikkad pole. Need inimesed, kes on sündinud või sattunud vaesusse, peavadki sinna paratamatult jääma, nad saavad ka kehvema hariduse ja sealt edasi peavad hakkama tegema ka raskemat ning vähem tasustatavat tööd. See aga ei lähe hästi kokku liberaalsete põhimõtetega, et „kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed” ja „kõigile võrdsed võimalused”. Eesti liberaalid rõhutavad, et igaüks ise vastutab oma heaolu eest, üldjuhul aitab  riik neid, kes end ka ise suudavad aidata. Selliselt eitatakse Skandinaavia maadel levinud partnerlusühiskonna nn konsensuskapitalismi põhimõtteid ning püütakse mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest teiste inimeste ees. Ollakse arvamusel, et hõlmav sotsiaalpoliitika soodustab parasiitlust ja ülalpeetavust. Millegipärast lähevad aga investeeringud üha rohkem nendesse riikidesse, kus on kvaliteetset tööjõudu ja sotsiaalne kapital  kasvab. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse kultuurile, haridusele, arstiabile, sotsiaalabile, turvalisusele jms. Lootus, et vaeste ja puuetega inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole senini isegi majanduslikult headel aastatel leidnud kinnitust.     

Ettevõte kolib mujale

Kui riik oma elanikke hädas ei aita ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale teiste kodanike  huvidest või isegi kodanikkonna ühishuvidest, siis pole ju kodanikel riiki eriti vaja. Riigi lõid ja rajasid kodanikud ja elanikud, mitte aga ainult erafirmad. Eraettevõte, eriti veel, kui see on juba müüdud välismaalastele, ei hakka riigi suveräänsust kaitsma, oma tegevus kolitakse lihtsalt mujale, kus on turvalisem või soodsam tegutseda. Sellepärast mõjus õõnsalt riiklike huvide loosungi kasutamine ettevõtjatele uute privileegide läbisurumisel töötajate  arvel näiteks töölepingu seaduses. See lubab küsida, kes sellise mõtteviisi ja poliitikaga Eesti liberaalid mitte ei nõrgesta riigi stabiilsust ja majandust, kodanike kaasatust ühiskonda ja lõpuks kaudselt Eesti omariiklust. Eesti liberaalid on ehtinud end sõnades reformimeelsusega. Kuid tegelikult on tekkinud reformidest hoidumise suundumus või vähemalt nende edasilükkamine haldusreformi ja haridusreformi näitel. Reformierakonna justiitsministri  algatatud meedia riikliku reguleerimise ettepanekud pole aga kooskõlas liberalistliku maailmavaatega. Liberaalid taluvad teisitimõtlemist ja pluralismi. Kuid meie liberaalide mõned ideed on muutunud lausa dogmaatiliseks doktriiniks. Diskussiooni ja ametliku poliitilise joonega mittenõustumist ei peeta enam mitte tõe või kompromissi otsimiseks, vaid pigem võimu kahjustavaks tegevuseks, mis tuleb iga hinna eest maha  suruda. Halvustav ja välistav suhtumine on nii euroskeptikute kui ka nn „punaste professorite” suhtes, kes hoiatasid rahvussuhete võimaliku kriisi ja üha suurema kihistumise eest ühiskonnas. Meenuvad liberaalse peaministri enesekindlad väljaütlemised globaalse majanduskriisi algusaegadest 2008. aasta teises  pooles, et Eestit see majanduskriis märkimisväärselt ei mõjuta: Eesti majandus pidi piirduma kasvutempo aeglustumise ja nn „pehme maandumisega”.

Tegelikkus tegi aga ühest kõige kiiremini arenenud riigist tänaseks Läti kõrval ühe kõige sügavamas majanduskriisis majanduspiirkonna maailmas. Kui enamik kriisis olevaid riike võttis kriisi võimalikult kiireks ületamiseks vastu ulatuslikke  meetmeid pankade ja teiste ettevõtete toetamiseks ning elanike toimetuleku abistamiseks, siis Eestis ei võimaldanud alternatiivideta väärtuseks kuulutatud usk õhukesse riiki ja turu isekorrastumisse neid meetmeid kasutusele võtta. Majanduse stimuleerimise meetmete vahetamine eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmisega on Eesti majandusele kaela riputanud veskikivi, mis raskendab meie edasiliikumist pikkadeks aastateks.     

Vajame paradigma muutust

Ka Eesti vajab majandusliku mõtlemise paradigma muutust, nii nagu seda on kogenud teisedki kriisis vaevlevad riigid üle maailma.  Väikeriikide võimalus keerulises kriisiolukorras ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on tunnistanud uusliberaalse majanduspoliitika vigu ja hakanud kasutama uus-keynesistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjeldamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud  ideoloogiast. Juba enne globaalse majanduskriisi kujunemist olid uusliberaalse majanduspoliitika suhtes hakanud kõlama üha tugevamad kriitikanoodid. Näiteks Naomi Kleini 2007. aastal ilmunud populaarne raamat „Šokidoktriin” näitab seda, kuidas majandusvabaduste suurendamine vabaturumajanduse arendamise sildi all on lõppenud hoopis vastupidisega. Nüüd oleme ka Eestis sunnitud tõdema, et  neoliberaalsed ideed oodatud viisil siiski ei toimi. Eestist on saanud vähem kui kahe aastaga Läti kõrval üks kõige suurema majanduslanguse ja tööpuudusega riik kogu maailmas. Tänaseks on globaalse majandussurutise ülekasvamine majanduskriisiks eelkõige neoliberaalse majandusega riikides seadnud küsimärgi alla kogu Chicago koolkonna pädevuse seletada tänapäeva majanduses toimuvat.

Nobeli majanduspreemia 2008. aasta laureaat  Paul Krugman väidab, et neoliberaalide majandusmatemaatilised mudelid pole suutnud arvestada finantsmullide ja investorite emotsioonidega, majandusteadlased vaidlevad rohkem teooria, mitte aga praktiliste kriisis tegutsemise probleemide üle. Uusliberaalid jutlustavad majanduslangusest ja tööpuudusest kui majanduse vajalikust korrastumisest ja kohandumisest kõikvõimsa turuga ning peavad ka kinnisvaraturgu osaks efektiivsest  (täiuslikust) turust, kuigi viimane pole silmanähtavalt sama likviidne. Keskpankade (USAs Föderaalreservi) monetaarpoliitika tegelik võimekus majandust stimuleerida muutus mitmes riigis (Jaapan, USA) äärmiselt piiratuks, niipea kui intressimäär jõudis nulli lähedale, sest madalamat määra ei saa enam kehtestada. Pärjatud uusliberaalsete majandusteadlaste avastamata mullid ja Föderaalreservi kauase juhi A. Greenspani tegevus(etus) põhjustasid  ainult USAs jõukuse haihtumise 13 triljoni USA dollari ulatuses ja üle 8 miljoni töökoha kao. Majandusteadlased ja analüütikud on kaotanud selle kriisiga oma usaldusväärsuses rohkem kui kunagi varem ning seda ka Eestis. Usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul  majandusteadlastel märgata ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist, tõdeb Krugman ja lisab: „Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekkimisel” (vt Vikerkaar 2009, nr 12, lk 87). Kokkuvõttes tähendab see Chicago majandusmõtte koolkonna intellektuaalset kriisi ning majandusliku mõtlemise  paradigma muutumist (ja B. Obama võitu) läänemaailmas. Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega. Tänapäeva uus-keynesiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse. Turu iseregulatsioonivõimet peavad nad väga piiratuks. 

Tänapäeval on pangad võtnud kasutusele mitmesuguseid uusi finantsinstrumente väärtpaberitega kauplemisel, mille üle libaraalid kaotasid igasuguse riikliku kontrolli. See võimaldas pankadel ja investeerimisfirmadel rajada mitmesuguseid petuskeeme. Nende vältimiseks edaspidi tuleks uus-keynesiaanlaste arvates nüüd kehtestada ranged riiklikud reeglid ja piirangud, et kaitsta kodanike ja äriettevõtete huve pankade ahnuse ja liigkasuvõtmise  eest. Kuid ka uus-keynesiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduse kriisist väljatoomiseks enam aidata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele ja ähvardab juba mitmeid riike pankrotiga. Kahtlemata on aga õige keynesiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust  pehmendada: investeerida ja luua töökohti siis, kui erasektor seda enam ei suuda teha. Kuid ka nemad pole suutnud ära tunda „mulle” ja võtta kasutusele meetmeid nende vältimiseks, pole osanud oma analüüsimudelitesse lisada turusüsteemi defekte ja hõõrdumisi (Krugmani tunnistus). Võimule pürginud uus-keynesiaanlaste koostatud majanduse stimuleerimisja abimeetmete paketid ei pruugi anda piisavalt häid tulemusi, sest lisaks välisvõlale  suurendavad need ka valitsuskulusid ja tekitavad uusi mulle. Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn kolmandat või isegi neljandat teed. Ilmselt on vaja ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist mitmete meetmetega. Liberaalid uskusid, et globaliseerumine  teeb maailma ühetaoliseks („World is Flat” – Thomas Friedman). Tegelikkus on aga näidanud, et eri piirkonnad ja riigid arenevad erinevates suundades ja kumer-kurvilistel teedel („World is Curve” – David Smick, 2008). Praegune majanduskriis on puudutanud peamiselt Ameerika Ühendriike ja temaga seotud riike ning Euroopa Liitu. Kagu-Euroopa riigid ja mitmed suuremad arenguriigid (Hiina, India, Brasiilia ja Venemaa) on majanduskriist aga pigem võitnud, kuid  ilmselt jõuab ükskord suurem kurv ka nendeni. Loodetavasti juba varsti kuuleme uutest majanduse arendamise mudelitest ja teedest. Ka Eestil tuleks uue tee otsingutel olla aktiivsem, avatum ja innovatiivsem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming