Kvaliteet kui suhestumise potentsiaal

Aaro Toomela: „Hinge või inimene olemise mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia ülikoolikursus(t)es, vaid suuremas osas tänapäeva psühholoogias.“

MIHKEL KUNNUS

„Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet. Tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon“ on kirjutanud Toomela raamatu „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ arvustuses (PM 28. IV 2017) Marek Tamm. Nüüdseks on ilmunud ka Toomela hiiglaslikuna kavandatud teadusprojekti järgmine köide „Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks“ .

Praegune akadeemiline elukorraldus on sihitud artikliformaadile ning väiksemategi monograafiate kirjutamiseks pole normaalsel ülikoolitöötajal võimalust. Teie kaks raamatut on seega täiesti ajakohatu teadussaavutus. Kuidas on see võimalik? Milline näeb välja Aaro Toomela päev?

Arvatavasti ükski normaalne ülikoolitöötaja niisuguseid raamatuid kirjutama ei hakkaks. Mõlemad raamatud võtsid umbes aasta jagu puhast tööaega. Kuna palka saan ma kõige muu kui raamatu kirjutamise eest, siis sai lahenduseks olla vaid 70-80tunnine töönädal. Sellesse mahuvad loengud ja muu õpetamine, koosolekud, ametikoha juurde kuuluv teadustöö (nii uurimine kui ka tulemustest kirjutamine) ja siis veel meelelahutuseks raamatu kirjutamine.

Kui toimetaja pakkus mulle arvustamiseks teie esimest raamatut „Kultuur, kõne ja Minu Ise“, siis ütlesin ära: „Peaksin kirjutama üsna alt üles vaadates. Hea meelega loeksin aga kellegi kõrvaltpilguga või lausa ülalt alla vaadates kirjutatut.“ Teist köidet lugedes on see tunne tugevnenud. Öelge nüüd ise, kes võiks ja suudaks teie teoseid arvustada?

Kriitikuid ei julge ma hakata nimepidi nimetama, aga ma tean, millistel teadmistel põhineb raamatus esitatud teooria. Siin on kooskõlaliselt kokku saanud teadmised erinevatest inimteaduste valdkondadest: kognitiiv-, neuro-, arengu-, kultuuri-, sotsiaal-, keskkonna-, individuaalsete erinevuste, kliiniline ja hariduspsühholoogia, epistemoloogia, laiemalt inimkonna ja kitsamalt teaduse ajalugu, semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia ja ehk veel mõned teadmiste valdkonnad, mille seisukohti olen püüdnud teooria ehitamisel arvesse võtta. Siit saame ka kriitiku leidmiseks sobiva aluse: igaüks, kellel on ülevaade nendest teadmiste valdkondadest, sobib ka kenasti teooriat arvustama.

Marju Lepajõe kurdab aulakõnes „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ („Akadeemia“ 2014, nr 9): „Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus, on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. [—] praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi. Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem.“ Mida ütlete Marju Lepajõele? Mul on tunne, et protestite suuresti sama asja vastu?

See, mida Marju Lepajõe väljendab, on masendav, kuna see on õige. Hinge või inimene olemise mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia ülikoolikursus(t)es, vaid suuremas osas tänapäeva psühholoogias. Samuti nõustun tema mõttega, et inimmõtte ajalugu peab tundma, selleta ei saa maailmast kuigi hästi aru. Ja see osa, mis on arusaadav, on igavam osa. Psühholoogia ilma mõistuse loo teadmiseta ei saa kunagi päris teaduseks, mis seletaks uuritava nähtuse – psüühika. Kas ma olen tõstnud vaimumõõga selle (vaimsuseta) hädamere vastu? Olen teinud, mis mulle huvitav: valinud põhivoolust erineva raja, raja, mille alguse näitasid õpetlased juba ammu, ning seda mööda asunud inimmõistuse mõistmist otsima. Ma ei tea, kas see rada on õige, aga tean, et mul on igal sammul põnev.

Kuidas iseloomustate nn peavoolu­psühholoogiat, millega olete pidevas poleemikas?

Ajalooliselt ja geograafiliselt pime: olen neil teemadel kümmekond artiklit ja raamatupeatükki kirjutanud ning ka rea sama arusaama jagavaid mõttekaaslasi leidnud. Minu meelest on rida veenvaid põhjusi pidada isegi uusima põhivoolu psühholoogia taset XX sajandi I poole Mandri-Euroopa psühholoogiaga võrreldes alaarenenuks.

Kes on teie õpetajad ja kas ilukirjanduse lugemiseks ka aega jääb?

Mis oleks elu ilma raamatuteta – ilu-kirjanduseta? Üks ütlemata igav protsess. Ajast, millest mul järjepidevaid mälestusi on, nii umbes seitsmendast eluaastast, olen ma enam-vähem kogu aeg midagi lugenud. Oma teise raamatu pühendasin isale „kes avas mulle tuhandete maailmade uksed“. Need uksed on raamatud. Minu isa raamatukogus on umbes 15 000 raamatut, need on ta ka läbi lugenud. Ilu- ja aimekirjandust ma nii palju lugenud pole; teaduskirjandus on osaliselt selle asemel. Aga kokku olen ma ikka päris mitu raamatut oma elus läbi lugenud. Kahtlemata on nende kirjutajad minu õpetajateks olnud. Mulle enim muljet avaldanud kirjanikke oskan muidugi nimetada, aga ma pole kindel, kas õpetlikkus meeldivusega kattub. Pigem mitte. Mõnestki halvast raamatust olen õppinud näiteks (hinge)rumalust märkama. See on sama õpetlik kui heast raamatust (hinge)tarkust tundma õppida. Sama kehtib ka kõigi teiste veel elus ja juba mitte elus inimeste kohta, kes mu elu jooksul minu õpetajateks on olnud.

Teie raamatuid lugedes meenusid mulle kaks Mandri-Euroopa suurkuju – ja sugugi mitte ainult kirjutamisambitsioonikuse tõttu: Robert Musil ja Oswald Spengler. Musili eesmärk oli üldiselt sama: lähenda inimhinge kirjeldamisele loodusteadusliku ranguse ja täpsusega. Tema peateose „Omadusteta mees“ tööpealkiri oli „Homo potentialis“. Teie ütlete, et inimese psüühika erineb kvalitatiivselt teiste liikide psüühikast ja et kvaliteet on struktuuri potentsiaal suhestuda mõne teise asjaga.

Tõepoolest, minu meelest on kvaliteet mõistetav kui asja potentsiaal suhestuda millegi muuga. Mitte miski maailmas ei saa suhestuda kõige muu selles eksisteerivaga. Nii on igal asjal omad piirid, valik võimalusi, millega ja kuidas see asi seostuda saab. Näiteks võib inimlaps oma esimesel eluaastal mängida asjaga, mis meie jaoks on raamat. Lapsele see raamat ei ole, tema suhe selle asjaga on teistsugune kui kirjaoskajal. Kirjaoskamatu ja kirjaoskaja erinevad kvalitatiivselt. Võtame teise näite. Kõneliselt vahendatult mõtlev inimene saab sihipäraselt käituda meeltele kättesaamatu maailma suhtes, ükski teine loom seda ei suuda. Inimesel saab olla suhe meelevälise maailmaga, ta erineb kvalitatiivselt loomadest, kellele sellised suhted pole põhimõtteliselt kättesaadavad.

Musil tegi oma doktoritöö füüsik Ernst Machi ideede kohta. Võiks öelda, et viimane taandas mateeria tema omadustele, kvaliteetidele ilma substantsita (seda heitis Machile ette ka eelviidatud Lenin). Mõneti analoogiliselt kujutles Musil, et inimene kui inimene on kõnelemisvõimalikkuste summa. Kas kirjutate sellisele inimhinge definitsioonile alla?

Kirjutan ja ei kirjuta ka. Ühelt poolt ei ole inimene ainult inimene: ta on ka elus keha ning samuti füüsikaline keha. Neid kahte viimast ei saa inimesest lahutada. Meie inimlikul loomusel on piirid, mis tulenevad sellest, millised me oleme elusa organismina ja millised lihtsalt füüsikalise objektina. Seejuures olen kindlalt päri mõttega, et eriliselt inimeseks saame vaid tänu kõne kasutamisele suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kui Musil määratlenuks kõne ja kõnemärgi nii, nagu mina seda teen, siis võib inimest mõista tema kõnevõimalikkuste kogumina (ei tahaks seda summaks pidada; küsimus ei ole koguses, vaid kvalitatiivselt erinevates võimalustes).

Musil oli dialoogis Spengleri suurteosega. Viimase loosungiks taandatud keskne sõnum on kaotanud oma aktuaalsuse, küll aga langevad tema psühholoogilised kõrvalepõiked teie väljendatuga vägagi ühte: „Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nendevaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest.“

Aga nii ju ongi! Spenglerile oli arengu teema väga oluline, samuti mulle, kuna arengut mõistmata ei saagi asjade olemust mõista. Ühtelangevuste kõrval on küll ka palju mittekattuvat.

Kui jätta kõrvale rahvusidentiteedilised pinnavigurid, mis Valdur Mikitale tohutu populaarsuse on toonud, siis sügavamal tasandil resoneerub Mikita triloogias arendatu osalt teie omaga. Ka voolusäng on sama: ikka von Uexküll, von Baer, Võgotski jt. Mikita kirjutab: „Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist. Sisekõne on olemuselt dialoogiline. Intellekti vundament on kahestumine – inimene ei võrdu kunagi täielikult iseendaga.“

Jah, sellisel viisil vahel sisekõnest räägitakse. Aga ma arvan, et tegemist on metafooriga. On suur vahe tõelisel dialoogil, milles osaleb kaks erinevat mõistust, ja „dialoogil“, kus „mina räägin minuga“. Seega ei saa inimene iseendaga mitte võrduda (välja arvatud erandlikel haiguslikel juhtudel). Inimene saab olla kas rohkem või vähem eristunud ehk diferentseerunud mõistusega, aga kõik kokku on ikka üks inimene. Süvitsi ma Mikitat lugenud ei ole, aga kui ma tema raamatuid uurisin, siis tundus, et Mikita triloogia ei aita mind huvitavatele küsimustele vastamisel. Kuidas omandab inimene enesega suhtlemise oskused? Ja mida täpselt? Ja mis on kultuur? Neile küsimustele vastan ma oma raamatutes, aga minu meelest minu ja Mikita vastused ei kattu. Erinevad vastused neile küsimustele viivad hoopis erinevate järeldusteni, erineva arusaamani, mida tähendab olla inimene.

Mikita jätkab: „Kogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberjutustus.[—]Keegi ei oska vastata isegi sellisele lihtsale küsimusele, mille poolest erineb näiteks eri keeltes kõnelevate inimeste sisekõne, millistes piirides sisekõne muutub, kuidas on see seotud mõtlemisega, millise mooduli kaudu on sisekõne üldse seotud keelega. Minu arvates on sisekõne loomuliku keele osa, kuid selle erinevusega, et sisekõne näib olevat tugevamini seotud keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega“ („Lingvistiline mets“, lk 204-205).

Sisekõnet puudutavatele küsimustele on ikka võimalik vastata. Ma ei arva, et kognitiivne ja kommunikatiivne aspekt on üldse kõne puhul lahutatavad. Kõne eripära on, et kõnemärke saab siduda nii nende märkidega osutatavate asjade seostumise reeglite alusel kui ka suhtlemisreeglite alusel. Ma ei saa ka aru, mis on „loomulik keel“, kui see pole märkide süsteem, mis osutab millelegi muule. Osutus on ainult psüühikasisene, seega peab „loomulik keel“ samuti olema „seesmine“. Sisekõne ja väline kõne pole muidugi identsed, kuid on tegelikult mõlemad seesmised ja seega ka kognitiivsed. Ilmselt erineb inimeste sisekõne nii oma sisult kui ka vormilt. Sisekõnes saab kõnemärke siduda mitmel viisil, millest olen oma teises raamatus pikalt kirjutanud. Kuidas on sisekõne seotud mõtlemisega, sellest olen samuti oma raamatutes kirjutanud. Sisekõne pole mingi mooduli kaudu keelega seotud, vaid sisekõne ongi keeleühikutes mõtlemine. Tulemuseks on võimalus mõista maailma viisil, mis pole ühelegi teisele loomale peale inimese kättesaadav: me saame mõelda ka maailmast, mida meeltega kogeda üldse ei saa.

Te lähtute Pjotr Anohhini teooriast, mis määratleb elu kui „mateeria organisatsiooni vormi, mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma tervikuomadused“. Kas pole taim – eluvorm, mis kohaneb n-ö une pealt ja psüühikat vajamata – ses mõttes täiuslikum? Teadlasena te küll väldite väärtushinnangu andmist rohkem ja vähem arenenud eluvormidele, sealhulgas kultuuridele, kuid küsida võin ju ikka.

Väärtustamine on teisene. Paljude loomade (aga mitte ühegi taime) psüühika ning inimesele eriomane kultuurne psüühika võimaldavad kogeda keskkonda viisil, mis pole kaasasündinult võimalik. Nii saame võimaluse suhestuda maailmaga palju harmoonilisemalt, kui seda suudaks ükski psüühikata organism. Teisisõnu, meie oskame õppida ellu jääma ka kiirelt muutuvates tingimustes, kuid taimed ei suuda. Kui ellujäämine on väärtus, siis on parem olla inimene kui mitteinimene. Nii iga üksik inimene kui ka kultuurid arenevad. Seega saab nii inimene kui ka kultuur olla rohkem ja vähem arenenud. Rohkem arenenud mõistus võimaldab mõista maailma mitmekesisust, sealjuures ka keskkonna tasakaalu tähtsust paremini kui vähem arenenud mõistus. Selles mõttes saab üks inimene olla teisest parem, nagu ka üks kultuur saab olla teisest parem. Kui pidada väärtuseks lühikest ja ootamatult lõppevat elu, siis võib mõnigi vähem arenenud mõistus või kultuur olla parem kui arenenum.

Kas inimkonna esmane antus on inimene või mehed ja naised?

Ei saa olla mees või naine, olemata inimene. Nii et inimlikkus ikka kõigepealt. Kui tervikutes on erinevaid osi, siis erinevad vastavalt ka tervikud. Nii on ka mehed ja naised teatud aspektides erinevad, teistes aga – olles mõlemad inimesed – ühesugused. Küsimus on pigem see, milles mehed-naised erinevad ja milles mitte. Ja kui erinevad, siis kas see erinevus on vältimatu või kujuneb kultuuris. Näiteks omistab mõni religioon naistele omadusi (eelkõige puudusi), mis ilmselt pole vältimatud. On eraldi küsimus, miks on sellised kohati lausa morbiidsed muinasjutud tänapäeva maailmas ikka veel nii mõjukad. Oluline on see, et minu teada pole leitud mitte ühtegi vaimset tunnust, mis eristaks kõik naised selgelt kõikidest meestest. Sooliste erinevuste uuringute tulemused on siin ühesed: enamik mehi ja naisi on uuritavate vaimuomaduste osas ühesugused, vaid äärmustes kaldub ühte või teist sugu veidi rohkem olevat. Bioloogiliselt on asjad muidugi teisiti. Siin on erinevused päris selged, aga on veidi lihtsameelne vaimuomadusi keha omadustega segamini ajada.