Kui vana on Eesti vapp?

Tiit Saare

Eesti vapp (tegelikkusele vastav lühikirjeldus) Eesti riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist leopardi. Suurel riigivapil ümbritseb kilpi kuldsetest tammeokstest pärg, väikesel riigivapil pärg puudub. Eesti riigivapi motiiv pärineb Taani kuningavapilt. XIII-XIV sajandil kasutas seda oma pitsatil Tallinna raad, et meenutada Taani kuningalt saadud Lübecki linnaõigust. 1584. aastast esitati kolme leopardse lõviga vappi Eestimaa hertsogkonna sümbolina. Samal ajal kujunes sellesarnase motiiviga vapipilt Tallinna suureks vapiks. XVII sajandist oli see veel kubermangu vapp, mis ametlikult kinnitati siiski hiljem, 1856. aastal. Eesti Vabariigi II Riigikogu kinnitas kolm leopardi riigivapiks 19. juunil 1925. aastal 1940. aastal vapi kasutamine keelustati. Kolme leopardiga vapp võeti uuesti kasutusele 7. augustil 1990. aastal. Kehtiv riigivapiseadus, kus heraldilisi leoparde kirjeldatakse sammuvate ja otsavaatavate lõvidena, kuulutati välja 6. aprillil 1993. aastal.     

  

*     

Eesti Vabariik saab täis 91 aastat. Eesti Vabariigi kolme lõviga (leopardiga) riigivapp on praegu 83aastane. Samas kirjutatakse Eestit tutvustavates trükistes ja isegi entsüklopeedilistes väljaannetes Eesti vapist, et Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sellest võiks järeldada, et Eesti vapi vanus on enam kui seitse ja pool  sajandit. Kas see on aga tõesti nii? Nii küsima ajendab tõik, et tegelikult Taani kuningas Valdemar II ei saanud mitte kuidagi oma vappi Tallinna linnale annetada, sest seda linna siis veel ei olnud. Tallinn sai esimest korda Riia linnaõiguse Mõõgavendade Ordult 1227. aastal. Lübecki linnaõiguse andis linnale 1248. aastal kuningas Erik IV Plogpennig (Adraraha), mitte Valdemar II, ent puuduvad ajaloolised tõendid, et koos linnaõigusega oleks linnale  antud ka vapp. Sama kehtib teise vapisubjektina esitatud Harju-Viru rüütelkonna osas.

Viimase puhul peaks tegelikult rääkima HarjuViru vasalkonnast, kuna Eestimaa rüütelkond asutati alles Rootsi ajal XVI sajandil. Kui juba need faktid ei vasta tegelikkusele, siis kuidas on võimalik usaldada kogu seda kindlas kõneviisis esitatud Eesti vapi ajaloolist seletust? Siit omakorda küsimus Eesti vappi tutvustavatele väljaannetele: miks levitatakse vapi saamise  kohta otsest valet? Kust on see pseudoajalooline seletus saanud alguse? Vastuse leiame XIX sajandi baltisaksa ajaloolaste ja ajaloohuviliste töödest, kus tuginetakse peamiselt kaudsete allikate tõlgendamisele. Sageli viidati XIII ja XIV sajandist pärit Tallinna linnavalitsuse kolme leopardiga pitseritele ja samast ajast säilinud paarile ürikule, milles mainitakse Harju-Viru vasalkonna pitsati kasutamist.

Spekulatsiooni  aitasid konstrueerida XIX sajandil valitsenud vapi tekkimise ajaloolised käsitlused, millest tuntuim on primitiivne rüütliteooria. Baltisakslaste seletuse võtsid üle eestlastest vapihuvilised. Kahjuks on nende hulgas ka Eesti vapist eraldi raamatu kirjutanud Artur Taska ja Hannes Walter. Vapiajaloolise asjatundmatusega jätkuv laiutamine näitab ilmekalt, et rahvusteaduste nimistust puudub akadeemiline vapindus ning selles valdkonnas oleme alles  XIX sajandis. Kilbile maalitud või mingil muul viisil kujundatud piltide ja mustrite sümboolne väärtustamine ei olnud XII sajandi teisel poolel ja XIII sajandi esimesel poolel veel sedavõrd enesestmõistetav, et valitseja oleks pidanud koos linnaõigusega andma asulale ka vapi. Ammugi ei antud sel ajal vappe korporatsioonidele. Mainitud vapiõiguslikud tavad tekkisid heraldilise praktika laienemise tulemusena hiljem  ja maati erinevalt. Heraldika algusperioodil polnud vappi isegi mitte kõigil tiitliläänide valitsejatel. Isegi vapi mõiste oli tundmatu ja selle asemel kirjeldati heraldilist pilti enamasti „kilbil”. Sõnaga „clipeus” (kilp ld k) algas valitseja või suurfeodaali pitsati tagaküljele ehk salapoolele (secretum) lõigatud kilpi ümbritsev tiitlilegend. Meie mõistes vapiks muutus pitsatiomaniku kilp selle esmakasutaja surma järel, mil tema kilp koos tiitliga pärandati järeltulijale. 

Siinjuures ei olnud oluline, kas pärija oli eelmise veresugulane või mitte, sest tiitli andis ja kinnitas valitseja. Nii tekkisid esimesed vapid tiitlivappidena. Läänita rüütlid käsitasid oma kilpi vapina feodaalisandate eeskujul. Eriti populaarseks kujunes see komme turniiridel osalevate vabade rüütlite seas, kuna neid esitleti pealtvaatajatele kilbil kujutatud pildi kaudu. Rüütlil puudus tiitel ja seda asendas algselt tema hüüdnimi. Koos relvade ja seisuse  pärandamisega kinnistus hüüdnimi suguvõsanimeks ning rüütli dekoreeritud kilbist kujunes suguvõsavapp. Eesti vapi tekkimise ajaloo käsitlemisel tuleb lähtuda tiitlivapist, mitte suguvõsavapist, nagu sellest on kirjutanud Hannes Walter. XIII sajandil taanlaste vallutatud Põhja-Eesti maakondade esimeseks eestlaste hertsogiks (dux estonorum) nimetas Valdemar II Blekingi hertsogi Knuti. Blekingi hertsogi tiitlivapil kujutati  ühte lõvi. Kukruse ürikute kollektsiooni allikpublikatsiooni „Est- und livländische Brieflade” IV köites esitasid selle koostajad Johann Sachssendahl ja Robert von Toll võimaluse, et Taani kuningas võis lihtsustatud kuningavapi annetada Eestimaa hertsogi vapiks, kusjuures nenditakse, et ühtki seda tõendavat allikat ei ole leitud. Midagi ei ole teada ka hiljem eestlaste hertsogi tiitlit kandnud kuninga Erik V tiitlivapi olemasolust ja kasutamisest. 

Sel ajal oli tiitlivappidest moodustatud liitvappide kasutamine Põhja-Euroopas peaaegu tundmatu ning taanlaste ja slaavlaste kuninga ning eestlaste hertsogi majesteedipitseri secretum’it ehtis ainult Taani kuninga kolme leopardse lõviga või leopardiga1 kilp. Mõned autorid on kirjeldatud vapi millegipärast omistanud just eestlaste hertsogile. Ent pole vastust küsimusele, miks pidi Taani kuningas hertsogi tiitlit eelistama kuninga tiitlile.  Lokaalse vapi kasutamise võimalusele viitavad ainsana kolme leopardiga Tallinna vanimad linnapitserid. Ajaloolane Ivar Leimus, toetudes vapiajaloolisele tõigale, et linnavappidest saab kõnelda alles XIV sajandist, peab linnapitseritel kujutatud pildi nimetamist vapiks ekslikuks. Tema arvates sünnib järeldus, et linnavapp saadi maaisandalt, mainitud pitseritel kujutatud vapipildi ilmsest sarnasusest Taani kuninga vapiga.

Ivar Leimus väidab, et Tallinna pitseritel  kujutatud kolme leopardiga kilp saab tegelikult olla vaid kuningavappi kujutav pitsatipilt, millega linn meenutas oma ülemisandatele Taani kuningatelt päritud eesõigusi. 1346. aastal müüdi Harju ja Viru Saksa Ordule ja sellega lakkas vahepeal eksisteerinud eestlaste hertsogkond olemast. Koos sellega kadus vajadus Eestimaad tähistava tiitlivapi järele. Liidetud alad jaotati halduslikult Liivi Ordu foogtkondadeks ja komtuurkondadeks.  Ordu foogtide ja komtuuride pitsatitel vappe ei kujutatud. Oli isegi reegel, et ordusse astunud rüütel pidi koos ilmalikust elust lahtiütlemisega loobuma ka vapi kasutamisest. Ainsad vapikandjad olid sel ajal ilmalikud orduvasallid. Tallinna linnavalitsus jätkas mõnda aega ülalkirjeldatud „vapiga” pitsati kasutamist, selle asemele võeti hiljem hõbedase (valge) ristiga punane kilp. Ivar Leimus peab seda ristiga kilpi Tallinna vanimaks ja ainsana 1480. aastatest  ordu võimu kokkuvarisemiseni kehtinud linnavapiks. Ristiga kilp oli samas Suurgildi tunnus. Teadaolevalt moodustasid just Suurgildi liikmed Tallinna rae enamuse, millest võib teha teatud järeldusi. Valge ristiga punast kilpi on kujutatud Niguliste ja Pühavaimu kiriku altaril, Tallinna rae piltvaibal, Suurgildi hoone aktsiisikambris ja isegi Suure Rannavärava portaalil. Ajalooliselt sobikski keskaegse Eestimaa sümboliks rist ja sellest võinuks isegi kujuneda  Eestimaa heraldiline sümbol. Esitatud väidet toetab fakt, et ordu ajal Põhja-Eesti maakondi ühise nime alla koondava Tallinna (Eestimaa) piiskopi pitsatil on kujutatud kahe ristatud ristisauaga kilpi. Esmakordselt kasutas seda piiskopivappi Johannes Rekelink (1390–1403). Piiskop Everhardus Kalle (1457–1475) pitseril esitatud tinktuuridest selgub, et vapikilp oli punane ja ristatud ristisauad hõbedased (valged). Ristisaua kasutati karjasekepi ja mitra kõrval  kolmanda piiskopi ametitunnusena.

Kahe ristisaua kujutamisega võidi tähistada Tallinna piiskopi diötseesi Harjumaal ja Virumaal. Viimasena kasutas ristisauadega vappi Tallinna, Harju ja Viru koguduse administraator, Taani kuninga vend hertsog Magnus. Liivi sõja ajal asendus senine Vana-Liivimaa riiklik korraldus Rootsi, Poola ja Taani ülemvõimuga. 1561. aastal andsid Harju-, Viru- ja Järvamaa vasallid koos Tallinna linnaga Rootsi  kuningale Erik XIV-le ustavusvande. Kahe aasta pärast lisas kuningas sveade ja gootide kuninga tiitlile Liivimaa isanda tiitli. 1573. aastal asendas Erik XIV järel troonile asunud Johan III selle konkreetsema Liivimaa eestlaste hertsogi (över de Ester I Livland hertig) tiitliga. Kui 1584. aastal Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liideti Eestimaaks, võttis kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. XVI sajandiks oli heraldikast saanud iseseisev  kunsti ja õigusega seotud sümboolika. Vappide omamist ja kasutamist peeti enesestmõistetavaks eesõigusi ja tiitlit tähistavaks embleemiks. Lisaks tiitlikandjatele ja rüütlitele olid vapid nüüd linnadel, kogukondadel, korporatsioonidel ning isegi jõukamatel kolmanda seisuse esindajatel.

Prantsusmaal laienes vapiõigus koguni käsitöölistele ja talupoegadele. Valitsejad kasutasid tiitlivappi oma poliitilise pretensiooni piktograafiliseks  esitamiseks, mida mõnikord püüti lahendada sõjaga. Tuntuim näide on InglisePrantsuse Saja-aastane sõda. Põhja-Euroopas andis Rootsi kuningas Erik XIV oma tiitlivapile Taani ja Norra vappide lisamisega ajendi aastatel 1563–1570 toimunud Põhjamaade Seitsmeaastasele sõjale, mis on tuntud veel Taani-Rootsi vapitülina. Vapitüli lõpetas Johan III, kes loobus pretensioonist Taani ja Norra kuninga tiitlile ning  kõrvaldas Rootsi kuningavapilt probleemsed vapid. Samas alustati Rootsi riigis tiitlite ja vappide korrastamist. 1577. aastast asendati Soome hertsogi tiitel Soome suurhertsogi tiitliga ja viimase tähistamiseks kujundati tänapäeval Soome riigivapina tuntud heraldiline embleem: üheksa hõbedase roosiga punasel kilbil saablit tallav mõõka hoidev kuldne lõvi. Göta lõvina tuntud vapiloom pärines Rootsi vanalt kuningavapilt. Soome vapiga väljendati  algselt Liivi sõjas saavutatud võitu venelaste üle. Rootslasi sümboliseerivat mõõka ja venelasi tähistavat saablit võib näha veel Karjala ja Narva vapil. Johan III ajal läbi viidud vappide korrastamine dokumenteeriti 1570.-1580. aastatel käsikirja D 400 kümnel vappidega lehel. Selle Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava käsikirja mahukama osa moodustab Laurentius Petri „Rootsi Kroonika”. Ühel vappidega  lehel kujutatakse sinisel kilbil kolme leopardset lõvi. Kilpi ehib hertsogikroon, kiri „Lifflandh” selle all viitab Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlile. Kirjeldatud vapp on tõenäoliselt vanim teadaolev Eesti vapp. Eestimaa hertsogi tiitli kasutamisega kinnistusid leopardsed lõvid Eestimaa hertsogkonna tunnuseks.

Miks kujutati rootsiaegsel Eestimaa vapil just Taani kuningavapilt laenatud leopardseid lõvisid? Ebatõenäoline on, et vapiloomadega  taheti tähistada hertsogkonda kuuluvaid maakondi. Sel juhul pidanuks neid olema neli. Võimalikule seletusele viib lähemale Ivar Leimuse käsitlus Tallinna suure vapi kujunemisest. Nimelt käskis Erik XIV Taani-Rootsi vapitüli ajal Tallinna rahadel kujutada Taani lõvisid, et sellega näidata oma pretensiooni Taani kuninga õigusi riivamata. Kui Johan III Taani vapi kasutamisest avalikult loobus, jätkati Tallinnas juba harjumuspäraselt kolme lõviga  müntide valmistamist. Linn sai vanadele pitseritele viidates seda põhjendada ajaloolise traditsiooniga. Lõpuks kinnistus kolme leopardse lõviga kilp koos seda manusena ehtiva kroonitud kiivri, hõlsti ja sellest võrsuva punasesse riietatud naise kujutisega Tallinna suureks vapiks. Samamoodi võis Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlivapp algselt esitada Johan III varjatud pretensiooni. Kuningale võis teatavaks saada eestlaste hertsogi tiitli olemasolu Taani  ajal ja kuna varasemat tiitlivappi ei leitud, siis lähtuti vapi komponeerimisel tiitli esmakasutamisele viitamiseks lihtsustatud Taani kuningavapist. Tuginedes käsikirjale D 400, võime Eesti vapi vanuseks hinnata 428–438 aastat. Sellega on Eesti vapp enam-vähem Soome (riigi-) vapiga üheealine. Erinevalt Soome riigivapist, mis peaaegu üks ühele järgib käsikirjas D 400 esitatud Soome suurhertsogi tiitlivappi, on Eesti riigivapil esitatud vaid ajaloolise tiitlivapi  motiiv. Eesti riigivapil kujutatud lõvid ei kanna Eestimaa hertsogkonna- (vürstkonna-) ja selle alusel kinnitatud kubermanguvapil kujutatud leopardsete lõvide heraldilist järjepidevust. Vapilõvid viitavad hoopis Tallinna suurel vapil kujutatud leopardidele, mis ilmusid linnaarhiivis leitud linnapitserite eeskujul XIX sajandi teisel poolel. Eesti vapi „Tallinna versiooni” riigivapiks kujunemisele aitas omakorda kaasa eesti seltskonnas valitsenud heraldiline  ebakompetentsus, Eestimaa ja Tallinna vappi peeti sageli üheks ja samaks. Riigivapiseaduse ettevalmistamise käigus esitatud riigivapikavanditel kujutati valdavalt Tallinna leoparde. Need ehtisid Vabadussõja ajast sõjaväelaste auastme- ja ametitunnuseid ning samuti esimesi Eesti metallmünte.

Punkti pani leopardide kasutamisele 1925. aastal vastu võetud riigivapiseadus. Eesti riigivapi taastamise ajal leidsid aga heraldika „asjatundjad”, et see blasoneering  ei ole õige, kuna vapilõvid ei vasta bioloogilistele leopardidele ja surusid kehtivasse riigivapiseadusesse „sammuvad ja otsavaatavad lõvid”.

1 Leopardne lõvi on sammuv ja peaga vaataja poole profiilis. Leopard on sammuv ja otsavaatav lõvi. Valdemar II ja Erik IV vapil olid leopardsed lõvid, Christoffer I-st XV sajandini kujutati Taani vapil leoparde ja seejärel kuni tänapäevani ehivad seda jällegi leopardsed lõvid.  Kui vana on Eesti vapp? Eesti vapp Eesti riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist leopardi. Suurel riigivapil ümbritseb kilpi kuldsetest tammeokstest pärg, väikesel riigivapil pärg puudub. Eesti riigivapi motiiv pärineb Taani kuningavapilt. XIII-XIV sajandil kasutas seda oma pitsatil Tallinna raad, et meenutada  Taani kuningalt saadud Lübecki linnaõigust. 1584. aastast esitati kolme leopardse lõviga vappi Eestimaa hertsogkonna sümbolina. Samal ajal kujunes sellesarnase motiiviga vapipilt Tallinna suureks vapiks. XVII sajandist oli see veel kubermangu vapp, mis ametlikult kinnitati siiski hiljem, 1856. aastal. Eesti Vabariigi II Riigikogu kinnitas kolm leopardi riigivapiks 19. juunil 1925. aastal 1940. aastal vapi kasutamine keelustati.  Kolme leopardiga vapp võeti uuesti kasutusele 7. augustil 1990. aastal. Kehtiv riigivapiseadus, kus heraldilisi leoparde kirjeldatakse sammuvate ja otsavaatavate lõvidena, kuulutati välja 6. aprillil 1993. aastal.