Konservatiivsusest

MIKAEL LAIDRE

Konservatiivsuse mõiste ilmub poliitleksikasse alles uusajal pärast renessansiga alanud pöördelist nihet inimese identiteedis ja orientiiris. Tänapäeval jääb sageli mulje, nagu tähendaks konservatiivsus soovi põlistada, külmutada, arhiveerida, sõna otseses mõttes konserveerida. Konservatiivsus justkui seisaks vastu arengule, muutusele ja progressile – nagu oleks tegemist millegi reaktsioonilise ja ajale jalgu jäävaga. Ometi on pilt kirjum ja võime tuvastada mitut liiki konservatiivsust. Jaotan selle siinkohal kolmeks: traditsiooniline ja revolutsiooniline ning reservaadikonservatiivsus.

Reservaadikonservatiivsus tähendab edasiliikuvas ühiskonnas külmutamist – reservaati taandumist. Seejuures võib igatsetud refuugium teoreetiliselt pärineda kas revolutsioonilisest või sellele eelnenud ajastust. Konservatiivne versioon revolutsioonist kätkeb endas pidurdavat iseloomu, näiteks otsust jääda mingi revolutsioonilise staadiumi juurde ja progresseeruda aeglasemalt. Traditsiooniline konservatiivsus soovib seevastu säilitada revolutsioonieelset korda. Kui võtta aluseks vana korra reaalsus, tuleb tõdeda, et tegelikkusega on kooskõlas vaid elav traditsioon. Just viimane on õige traditsioonilisus ja tõeline konservatiivsus, sest ei välista ka kuidagi edenemist.

Juba paar sajandit valitseb poliitmaastikul laias laastus pinge erinevat tempot pooldavate, ent siiski samasse revolutsioonilisse perekonda kuuluvate jõudude vahel. Võime nimetada neid progressiivseks või konservatiivseks sõltuvalt sellest, kuhu nad suunduvad: kas veelgi edasi või hoopis tagasi modernismi revolutsioonilisel teel, või soovivad lihtsalt peatuda. Tuleb aga arvestada sellega, et n-ö konsensus või peavool on liikuva sihtmärgina pidevalt modernismiteel progresseerunud: mis praegu paistab konservatiivsena, kvalifitseerus veel paarkümmend aastat tagasi revolutsiooniliseks uuenduseks. Omaaegsed mässumeelsed ei osanud uneski näha, mida inimpõlve võrra nooremad mõttekaaslased peagi taotlema hakkavad. Mitte ainult ei osanud uneski näha, vaid ei oleks mingil juhul seda toetanud. Ühel või teisel põhjusel seisame nüüd silmitsi kasvava hulgaga, kes soovib peatuda või tagasi minna, kelle arvates on olemasoleva lõhkumisel ja piiride nihutamisel kaotatud igasugune mõõdutunne. Üksmeelest on asi kaugel, polariseeritus süveneb, tugevneb turbulents. Intellektuaalne kodusõda juba käib ja olukorra rahunemise märke ei paista.

Nn progressiivsed jõud, hoolimata muidu valjuhäälsest sallivusretoorikast, ei tolereeri konservatiivsust, kuid nende sallimatus avaldub erinevalt. Omaette mikrokosmosesse kapselduvas, piiratud ja poliitiliselt passiivses konservatiivsuses ei näe progressivistid sisulist ohtu. Indiaanlased võivad reservaatides jätkata oma traditsioonilist eluviisi nagu ka amišid. Kuniks revolutsiooniline konservatiivsus lohises modernismi aina uusi piire kompavatel trendidel passiivselt järel, ei kujutanud seegi progressiideele elulist ohtu. Ent nüüd on pidurdajad hakanud rakendit lahku rebima.

Kuid revolutsioonilise konservatiivsuse probleem on see, et paigalejäämine ei ole kestlik, see tähendaks reservaadistumist, ja edasiliikumine tähendab loogiliselt jõudmist sinna, millele vastu seisti. Osa ameeriklaste seas on levinud ütlus, et vastus Orwelli „1984-le“ on „1776“ ehk naasmine USA iseseisvuse väljakuulutamise juurde. Vastuargument ütleb, et just 1776 viib välja 1984-ni. Osalistele see nii ei pruugi paista, ent eemalt või kõrvalt vaadates ilmneb, et vasaku-parema skaala nagu ka liberaal- ja sotsiaaldemokraatia või XX sajandi totalitaarsete ideoloogiate fundamentaalne vastandamine on intellektuaalselt kunstlik, kui tahes tuline võitlus poolte vahel ka aset ei leia.

Tõeline eksistentsiaalne oht revolutsioonile on traditsiooniline konservatiivsus, mille puhul keeldutakse reservaadistumast, konserveerumast museaaliks või arhivaaliks. Intelligentne, maailma asjadega kursis, ühiskonnaelus aktiivselt osalev ja kõige viimast tehnoloogiat kasutav konservatiiv on progressivistide halvim unenägu. Nad süüdistavad traditsioonilisuse pooldajaid väidetavas soovis elada XIX sajandis või keskajas (nende lemmik ja ultimatiivne sildistus). Tegelikult pelgavad modernistlikud jõud just seda, et traditsioonide säilitamise pooldaja elab tänapäevas, tunneb kindlat seljatagust ja vankumatut jalgealust ning tema pilk on pööratud tulevikku.

Tõelise konservatiivsuse kandjad ei väärtusta – nagu kirjutas Berdjajev – mitte mõnesaja aasta tagust minevikku, vaid seda, kuhu see minevik on arenenud ja välja jõudnud, ehk seda, mis ta on praegu, mitte eile, mitte kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi. Olukorra külmutamise või konserveerimise asemel soovivad tõelised konservatiivid väärtustatavale vundamendile ehitada. Muide, traditsioon, trans- + dare, on millegi edasi- või üleandmine ehk siis jätkamine, mitte sinnapaika jätmine ega katkestamine.

Täiesti vale on radikaalsuse ning revolutsioonilisuse omistamine traditsioonilisele konservatiivsusele. Radikaalsus on millegi väljajuurimine ning revolutsioon pahupidi või pea peale pööramine. Seetõttu on iseenesest vale ka vasturevolutsiooni mõiste, kuna traditsiooni hoidmine, selle arendamine on revolutsiooni vastand. Ma ei väsi meenutamast Joseph de Maistre’i öeldut: me ei vaja vasturevolutsiooni – seegi oleks omamoodi revolutsioon –, vaid revolutsiooni vastandit. Ning see vastandumine ei ole negatiivne, vaid varasema positiivse traditsiooni hoidmine ja edasiarendamine. Traditsioonilisust ei saa kuidagi süüdistada positiivse programmi puudumises. Hoopis revolutsioon on vastanduv, negatiivne, lõpuks nihilistlik. Elav traditsioon on revolutsiooni suurim hirm, sest ei mängi sama mängu, ei tee põhimõtetes järeleandmisi. Traditsioon ei ole reaktsiooniline ega äärmuslik peavoolu vorm – seda saab olla ainult revolutsiooniline konservatiivsus. Traditsioon kujutab endast täiesti erinevat mõõdet.

Lineraarse progressi usk ja juba mõnisada aastat kestnud trend võib jätta mulje, nagu oleks protsess pöördumatu. Ent meenutagem, et kuigi revolutsiooniline süsteem alustas võidukäiku uusajal, ei ole ka lammutav ja irduv innovatsioon kaugeltki uus nähtus. Esmalt kogeme seda paradiisiaia gnostilises soovis iseseisvalt oma tõde luua, mitte õppida tõde tundma. Antiikses Kreekas ja Roomas täheldame alusetute uuenduste ehk vastavalt neotera pragmata ja res novae taunimist. Bütsantsi kristlikus religioosses terminoloogias olid ketserlus ja innovatsioon ehk kainotomia sünonüümid. Kindlasti ei ole inimkonna areng olnud lineaarne progress. Isa Stephen Freeman on kirjutanud, kuidas tõde ei ole midagi, mis saab teoks graduaalse progressi tõttu. Vastupidi, tõde on igavene, ta on juba nüüd ja praegu. Nii võib öelda: tõde, mis oli juba olemas (sic!) tulevas ajastus. Seega ei tohiks näha midagi vääramatut viimastel sajanditel domineerinud ideoloogilises trendis.

Oswald Spengler mõistis tsivilisatsioone, ühiskondi, riike organismidena. Bioloogiline võrdlus ei ole ühtpidi üldsegi vale. Antiik- ja keskajal oli tavaks mõista nii Kirikut kui ka poliitilist kooslust kehana, mille liikmed me kõik oleme (võrrelda võib ingliskeelset body politic). Tsükliline arusaam ajaloost pärineb juba antiigist, ent eelkõige tänu kristlusele leidus stagnatsioonist, allakäigust, ettemääratud hukust väljapääs – personaalne või ülekantud tähenduses ühiskondlik meeleparandus. Spengleri pessimistlikum hinnang õhtumaadele tuleneb tõdemusest, et lääs on loobunud soovist naasta juurte juurde. Omamoodi huvitav, et rööbiti protsessiga, mil Euroopa asemel sai valdavaks „lääne“ mõiste, kaotas see tsivilisatsioon orientiiri (sõnast oriens ehk ida). Igatahes ei ole tänase lääne allakäik ja hukk ette määratud organismi enda bioloogilistel põhjustel – mandumine on sihi kaotamisega kaasnev nähtus. Soovi korral, renovatio aktsepteerimisel on langemine ära hoitav ja tõeline progress võimalik.

Autor on avaldanud siin isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming