Kes on eesti Nora?

Elo Lindsalu

 

Vilde kahe daamiga, 1930.  vilde muuseumi arhiiv

 

Eduard Vilde looming käis ühte jalga XIX ja XX sajandi vahetuse Euroopa ja Skandinaavia maade kirjandussuundumustega. Ta teoste n-ö karkassiks teisel loominguperioodil oli sotsialistlik ideestik, usk võrdsemasse ja inimväärsemasse ühiskonnakorraldusse, kui valitses tollases kapitaliseeruvas Venemaa lääneprovintsis. Kõrvutades Vilde linnaainelisi novelle ja jutustusi ajaloolise triloogiaga ning romaaniga “Mäeküla piimamees” (1916), ilmneb lõhe linna- ja maaelu kujutuses. Baltisaksa aadel mõjutas märksa rohkem talurahva olukorda kui linnades elavate käsitööliste oma, kes said endale juba XIX sajandi teisel poolel lubada mingeidki kodanikuvabadusi. Kuigi maal oli teoorjus asendatud raharendiga, säilis sageli traditsiooniline repressiooniaparaat: ihunuhtlus ja külatüdrukute sundimine härrade sohinaisteks mõisasse tööle värbamise ettekäändel. Pärimusena on teateid ka nn esimese öö õigusest. Vilde novaatorlikkus seisneb muu hulgas selles, et ta tõi esimesena avalikkuse ette tollase kirjanduse tabuteema – mõisnike kuriteod eesti naiste vastu.

Üheks korduvaks naisekujuks Vilde loomingus ongi naine kui ohver. Need on traagilise saatusega, enamasti vaesuses virelevad ja mõisnike ihade või prostitutsiooni küüsi langevad naised. Enim esineb neid Vilde ajalooainelistes romaanides. Huntaugu Miina, Kiisa Elts, Leena Paju ja Rosalie Kalm esindavad XIX sajandi tüüpilist lihtsat külaneiut. Parunite seksuaalse vägivalla eest neil pääsu ei ole, kõrgemalt poolt abi otsides kogevad nad juriidilist kaitsetust. Et kirjanik toetus ajaloolise triloogia loomisel nii kunagiste sündmuste asjaosalistelt saadud suulisele materjalile kui ka arhivaalidele, käsikirjalistele memuaaridele ja ajaloolaste teostele, võib alamkihi naiste kallal vägivallatsemist pidada tõepäraseks.

 

 

Hariduse läbi isiksuseks

Kui Vilde teoste tegevuspaik kandub sajandilõpu linnaolustikku, muutub ka naisekujutus. Naised ei ole enam mehe pilgule ja tegutsemisele allutatud objekti rollis, vaid hakkavad kõnelema subjektidena – Vilde justkui avastanuks naises iseseisva teadvusega inimese. Ta asetas naise võrdväärsena mehe kõrvale, viimasega ka vaimselt suhtlema.

Taotlus hariduse ja töö toel iseseisvuda peegeldab kahtlemata sajandivahetuse üldist urbaniseerumisprotsessi. Uueks põnevaks tegelaseks saabki haridust taotlev linnanaine, kes üritab ka ise endale ülalpidamist teenida.¹ Vilde modelleerib seda naisetüüpi alates jutustustest “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal” (1904) kuni draamadeni “Tabamata ime” (1912) ja “Pisuhänd” (1913) ning psühholoogilise romaanini “Mäeküla piimamees” (1916). Hariduse ja iseteadvuse saavutamine on neil naistel (Hedvig Lintrop, Stella Riesemann, Mari Prillup, Eeva Marland, Lilli Ellert, Laura Vestman) osa isiksuseks küpsemise protsessist. Enim idealiseerituna tõuseb esile prantslanna Juliette Marchand, autori humaansete vaadete väljendaja.

Esimesed kirjanduslikud katsetused välja arvatud, ei ole Vilde naistegelased enamasti unistushetkedel sulepeast välja imetud kunstlikud konstruktid, vaid hoopis elusamad tegutsejad. Hedvig Lintrop, Stella Riesemann ja Prillupi Mari väitlevad meestega kui võrdne võrdsega ega mahu enam hästi alistatud sugupoole kategooriasse. Ka on neil tarmukust end lahti raputada baltisaksa konservatiivsest naisemudelist ning otsida endale avaramaid tegevusvälju. Enamasti on naistegelasi kujutatud arengus, nad küpsevad nii nagu eluski, ettenägematute elujuhtumite, suhete ja kon­fliktide ning neist saadud kogemuste läbi. Vilde tüüpiline naiskarakter on väga noor, enamasti 20ndates aastates, vallaline ja lastetu, ema ja poja suhe on siiski põhjalikult ette võetud näiteks romaanis “Lunastus” (1911).

Vilde kui realisti puhul tekib küsimus, kas teoste loomisajal olid tal silme ees lisaks välismaalt saadud kogemustele ja kirjanduslikele eeskujudele ka kirjandusvälised mudelid, kohalikud prototüübid.

XIX sajandi viimasel kümnendil ei saanud naised veel siinmail ülikoolis õppida; küll aga hakati neid vabakuulajatena loengutele lubama alates 1906. aastast. Mitukümmend noort andekat naist läks sajandivahetusel õppima Peterburi, Berni, Zürichi, Pariisi või Helsingi ülikoolidesse ja kõrgematesse koolidesse. Kuna kohalik baltisaksa ühiskond oli tagurlik ja konservatiivne, on Vilde mässulisi noori naisemantsipante peetud oma ajast ees olevaks, ebareaalseks, koguni tulnukalikuks (Viitol 2006: lk 56). Samas võib oletada, et Puškini tütarlaste gümnaasiumi abituriendid Alma Ostra, Lilli Ibrus, Alma Ani jt noored radikaalid ei jäänud sotsiaaldemokraatia eest võideldes julguse ja iseteadlikkuse poolest alla Hedvigile ja Stellale. “Naisõiguslasi” ja “Tabamata imet” kirjutades on Vilde silme ees hoidnud oma elukaaslast Linda Jürmanni, omaaegset veendunud naisõiguslast.

“Mäeküla piimamehes” teeb Mari läbi isiksuse kiire arengu, tõuseb tollasest arenematust külaühiskonnast kõrgemale ning jätab selle seljataha. Selgub, et alandavast olukorrast välja rabeleval naisel pole toetuda kellelegi peale iseenda. Mari kui kõige keerulisem ja huvitavam naisekuju kehastab Vilde naiseideaali küpse mehena. Elulise ja tõepärase karakterina võlgneb Mari kindlasti biheiviorismile, millel põhineb inimkujutuse varasemast süvenenum käsitlus ses romaanis.

Prillupi Mari on võrreldav Henrik Ibseni draama “Nukumaja”/“Nora” (1879) kangelanna Noraga. Teatavasti oligi Ibsen üks Vilde suuri autoriteete ja lemmikuid. Alljärgnevast võrdlusest selgub, et kuna “Mäeküla piimamees” sisaldab “Nukumaja” elemente mitmel tasandil, võiks Ibseni näidendit pidada “Mäeküla piimamehe” kirjanduslikuks alustekstiks Eestis.

Mõlemas teoses käivitab intriigi üks salapärane leping: “Nukumajas” on Nora andnud allkirja advokaat Krogstadi võlakirjale ja saanud vastu suurema summa raha, mida on olnud kiiresti vaja, et sõita Capri saarele oma haiget meest turgutama. “Mäeküla piimamehes” lähevad asjad dramaatiliseks pärast Mari “piimalepingule” allakirjutamist.

Sarnane on suhtekolmnurk: Mari on seotud Prillupi ja Kremeriga, Nora Torvaldi ja doktor Rankiga.

Nii Mari kui Nora on lapsnaised, keda kohtab sajandivahetuse lääne-euroopa kirjanduses sageli. Mehed ei pea neid täiemõõdulisteks vastutusvõimelisteks isikuteks, vaid lapse ja täiskasvanu vahepealseteks olendeiks. Tõnu räägib, et tal olevat nüüd kahe lapse asemel kolm, Helmer pöördub Nora poole väljenditega “Sa väike abitu olend”, “Laps peab oma tahtmist saama” jne.2 Sageli kutsutakse naisi ka hellitavalt linnu- ja loomanimedega: Helmer Norat laululinnuks, lõoks, tuviks jne. Mäeküla mõisnik Kremer meeliskleb Marist (kui on teda enne käpuli põrandat pesemas uurinud) järgmiselt: “…oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud!”.3 Ka Tõnu mõtleb Marist (ja lastest) loomavõrdluste abil: “Kui nad nii kolmekesi tulid, hullerdades nagu kolm vallatut varssa – nagu sälg kahe varsaga – midagi pahvatas tuppa ja põue, mis endise ära pühkis.”

Sarnane on mõlemas teoses ka lapsnaiselik mäng. Nora kehastub Napoli kaluritüdrukuks ja tantsib külalistele tarantellat, kui vaja, igapäevaselt aga siristab linnukesena, kudrutab tuvikesena, mossitab lapsena, lahutades abikaasa meelt tõsise pangatöö vahelduseks. Näitlemine ongi tema põhiroll Torvaldi majas – hetkeni, kui ta enam ei saa. Mari võlub eriti mõisnikku oma mängulise, ebakonventsionaalse käitumisega. “Ta mängib mul toas kui laps – kõiksugu mõtteid on tal peas…,” mainib Kremer Tõnule. 

Teose käigus selgub, et mõlema naise lapselikkus on vaid etendatav roll, fassaad, mille taga peitub keegi teine. Nii Mari kui Nora siseelu on varjatud, nad ilmutavad oma tõsist mina üksnes otsustavatel hetkedel, nende käitumismotiive mehed ei mõista.

Nora on mõistatus nii oma abikaasa, dr Ranki kui ka lõpuks Krogstadi jaoks. Draama lõpplahendus (Nora lahkumisotsus) on Torvaldile arusaamatu, ta ei oska kuidagi Nora käitumist põhjendada. Ta pressib naiselt küll seletuse välja, kuid ei taipa ikkagi, mis on see “ime”, mida Nora lootis, kuid mis jäi sündimata. Ka Mari ootab imet – parema elujärje mullast võrsuvat imelille, mida ei tule. Ja ka Marist ei saa keegi aru. Kõigepealt ei mõista Tõnu naise vastuseisu piimalepingule, siis aga tema iseseisvat kokkulepet mõisnikuga lepingu suhtes. “Ma tahan teada soada, mis sul sees on! … Inimeselaps, miks sa mulle nõnna tegid?” karjub Tõnu. Mehe eestkoste all noorik osutub ühtäkki kellekski teiseks: tugevaks ja suureks, mõistetamatuks ja salapäraseks. Kui Mari teose lõpul keeldub Kremeri pakutavast priist linnakorterist, eelistades linnas olla varblane, mitte kanaarilind, on vanahärra arusaamatuses. Tema mõistus on selleks korraks otsas nagu Torvaldilgi. Samamoodi nõutuks on Mari kuju võtnud ka mitmed meeskriitikud. Mari karakter olevat mõistatuslik ja vastuoksuslik; tema sisemaailma ja käitumismotiive ei õnnestuvat lahti mõtestada; ta käitumine tunduvat paiguti “lausa ebanormaalne”, kokkuvõttes aga “häbiväärne ja hukkamõistetav” (Käosaar 1955: lk 195-196). Villem Alttoa väitel on Maris kõige rohkem neid ebamääraseid, rangelt defineerimatuid iseloomujooni, mida tavatsetakse viia üldnimetaja “naiselikkus” alla; ta toimimistes, mõttekäikudes ja impulssides ei ole kõik asjalikult põhjendatav (Alttoa 1965: lk 184-185). Nii on Mari tõlgendatud peaaegu müstiliselt mõistatuslikuks naisekujuks.

Meeste allakäik mõlemas teoses. Tõnu on mõneti Krogstadi teisik, kes samuti loodab ebaausal teel rikkaks saada. Kuid oma naise vastu suunatud raevus sarnaneb Tõnu rohkem Helmeriga, kes Nora ära tõukab: “…see, kes oli mu rõõm ja uhkus – silmakirjateener, valetaja – hullem, hullem – kurjategija! [—] Ja nii haletsemisväärselt pean ma alla vajuma ja põhja minema ühe kergemeelse naise pärast!” Tõnugi leiab õiguse olevat Mari põlata kui hoora, kui kõige madalamat olendit; “…ähib välja vihmasesse pimedikku – eemale sellest jõledast, sellest rüvetatust”.

Ühtelangev on ka teoste sõnum: vaimselt ja moraalselt ahistavaks muutunud keskkonnast tuleb lahkuda. Minna ära, et saada selleks, kelleks tahetakse saada. Et mõlemas teoses on lahkujaks naine, viitab nii Ibseni kui Vilde naisõiguslikele tõekspidamistele. Mõlemad olid jõudnud veendumusele, et naisel on õigus oma individuaalsusele ja kodanikuõigustele. Nora keeldus olemast igavesti nukk, Mari tegi sisuliselt sama. Võib resümeerida, et rahvusliku realismi näidisteoseks peetud romaani naiskarakter on tegelikult eesti Nora.

 

 

 

Kirjandus

Alttoa, Villem 1965. Eduard Vilde. Lühimonograafia. Eesti Raamat, Tallinn. Käosaar, Juhan 1955. Eduard Vilde romaan “Mäeküla piimamees”. – E. Vilde, Teosed. Mäeküla piimamees. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

M ä e l o, Helmi 1999. Eesti naine läbi aegade. Teine, täiendatud trükk. Varrak, Tallinn.

Viitol, Livia 2006. Tulnukad ajamasinast: Eduard Vilde naisõiguslased ja J. Randvere “Ruth”. – J. Randvere Ruth 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris. Koost M. Hinrikus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn.

 

 

Viited

¹ H. Mäelo andmeil oli naisharitlaste hulk XX sajandi algul arvukas, kuid nad ei leidnud enamasti kodumaal tööd, kuna igasugused kutsealad olid naistele suletud. 1903. aastal olevat rahvahariduse ministeerium siiski andnud naistele loa töötada vallakooli õpetajana. Haritud eesti naiste põhiliseks ametiks oli kodukooliõpetaja Venemaal, kus vajati saksa keelt õpetavaid bonnesid. Pärast I maailmasõda avanes naistele ka trammikonduktori koht, samuti raudtee kantselei, telegraaf, telefon, pangad ja üldse avalikud asutused (Mäelo 1991: lk 70, 72, 85).

2 “Nukumajale” on viidatud väljaande järgi: Ibsen, H., Näidendid I. Tõlk Henrik Sepamaa. Eesti Raamat, Tallinn 1978.

3 “Mäeküla piimamehele” on viidatud väljaande järgi: Vilde, E., Teosed. Mäeküla piimamees. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming