Kes kardab Jordan Petersoni?

Arsti, eriti psühholoogi, peab inimene usaldama, mitte kaaluma iga sõna nagu teadusartikli retsensent. Peterson on ajastu ja põlvkonna hingetohter, keda usaldatakse.

MIHKEL KUNNUS

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessorist Jordan B. Petersonist (edasi JBP) ei ole lihtne kirjutada, sest tema täht särab praegu ebaloomuliku eredusega ja seda peegeldatakse pimestamiseni paljude nurkade alt. Olukord on pretsedenditu: enne reaalajas toimivat ja pea kõikjale ulatuvat netimeediat polnud samalaadne mõjukuse intensiivsus võimalikki. Praegune infovoog on aga mängeldes ületanud vastuvõtukiiruse ja katse anda sellest artikli formaadis ammendav ülevaade on lootusetu. Samuti aegub iga vahekokkuvõte väga kiirelt. Sobida võiks ehk selline simultaanne reportaažblogi formaat, mida nii Delfi kui ka ERR vahel mõne telesaate või spordisündmuse reaalajas kajastamiseks kasutab.

Muidugi väärib see pretsedenditu pulbitsevus ja resonants ise sotsiaal­psühholoogilise faktina analüüsi, aga enne võiks siin teha rahvusliku nartsissismiga viite teadlasele, keda JBP väga kõrgelt hindab, nimelt Eesti päritolu Jaak Panksepale, kes mitte ainult ei näidanud, et aju afektiivsed struktuurid on imetajatel väga sarnased, vaid ka seda, et üks fundamentaalsemaid kognitiivseid motiive on otsimine. Nii nagu JBP-l on tohutu järgijaskond, nii on tal ka tulihingelised vaenlased, kelle otsimisaparaat on häälestunud JBP komistamisele ning seda sellise innukusega, et ollakse valmis JBP öeldu ees kõrvad peaaegu täielikult sulgema. Selline kritiseerimisviis jäi kuninglikult alasti, kui Briti telekanali Channel 4 intevjueerija Cathy Newman üritas masinliku järjekindlusega JBP sõnadesse šovinistlikke seisukohti sisse tõlgendada. Seda 16. jaanuaril avaldatud videot on praeguseks vaadatud üle 8,8 miljoni korra. Kes videot vaadata ei soovi, see leiab samasuguse religioosse kirglikkusega kõikjal patriarhaati ja diskrimineerimist näha igatseva ajuhäälestuse hitlerliku analoogia netilehel „Asjad, mis näevad välja nagu Hitler“ (http://thingsthatlooklikehitler.com/).

Kuna eelnimetatud puudused ohustavad kõiki inimesi, sealhulgas siinkirjutajat, siis püüan järgnevas keskenduda olulisemale ja katsun kõrvale jätta püsivalt muutuva guugelduspildi, millele tuginev analüüs on selle ilmumise ajaks niikuinii vähemalt paarikümne artikli jagu aegunud.

Neetud neomarksistlikud postmodernistid!

Ruumipuudusel jätan käsitlemata JBP kui akadeemiliselt tunnustatud teadlase ja pöördun selle JBP juurde, kes sõimab angloameerika ülikoole, kus toimub neomarksistlik-postmodernistlik indoktrineerimine, kus nais- ja afro­uuringute ja muu selletaolise pseudohumanitaarse pseudoteaduse sildi all toodetakse artikleid, millest kaheksakümnele protsendile ei viidata mitte kordagi. Pealegi laenavad noored end võlaorjaks kõlbmatu hariduse pärast ning kõigele lisaks õpetatakse nad sellega lääne tsivilisatsiooni vihkama. „Miks me rahastame revolutsionääre?“ küsib JBP ärritunult. Iidolitena nimetab JBP Jacques Derridad ja Michel Foucault’d. See JBP küsimus resoneerib angloameerika kultuuriruumis õige vägevalt. Ja eks see näita, et on, millega resoneerida, igatahes tundub, et meil Eestis selliseid probleeme pole. Seejuures on JBP osutus­valikud õige rohmakad, miska on tema kritiseerimine selles osas kõige õigustatum. Vähemalt formaalselt.

Nii ütleb ka Märt Väljataga, et Jordan Petersoni jutud sellest „kuidas nüüdishädades on süüdi postmodernism, mis on seesama mis marksism ja feminism, jahmatavad lihtsustused – seda isegi inimesele, kes ühestki nimetatud ismist palju ei hooli“.1

Shuja Haider on võtnud vaevaks üksipulgi ära seletada, et tegelikult tähendab „postmodernism“ hoopis midagi muud kui see, mida JBP selle sõna all silmas peab, ja tegelikult on Derrida ja Foucault öelnud hoopis seda ja seda. Ma arvan, et see kriitika on akadeemilise klaaspärlimänguna korrektne.2 Kui aga võtta teistsugune hoiak, kui on akadeemilise töö oponendil, tähendab, püüda maksimaalse kriitilisuse asemel mõista, millele JBP nende nimede ja terminitega on osutanud, siis on pilt samuti õige selge. Heaks illustratsiooniks sobib Jaan Unduski mälestus Jacques Derrida loengust, sest ta on toonud seal pigem imetlevalt välja kõik need asjad, milles JBP Derridad süüdistab.3 Väljataga hoiatab samas, et JBP lihtsustustega kaasneb oht, et „mitmesugused sügavamate, objektiivsete ja üksikisikust sõltumatute suurte arengute – kapitalismi, globaliseerumise, tehnoloogia – tagajärgi seletatakse lihtsalt ideedega käputäie professorite peas“. Kummatigi teeb väga sarnase etteheite JBP radikaalsele vasak­leerile: nad ei lähe piisavalt sügavale, kui kritiseerivad kapitalismi ja lääne ühiskonda. JBP ütleb, et hierarhia ei ole mingi tore asi, aga see pole mingi lääne tsivilisatsiooni leiutis, vaid palju vanem ja ulatuslikum nähtus: vähe sellest, et pole olnud hierarhiata ühiskondi, ka kõigi sotsiaalsete loomade karjastruktuur on hierarhiline. Sama lugu on ainelise ebavõrdsusega. Ta osutab sellele, et pole suudetud luua ühtegi ühiskonda, mis ei genereeriks ebavõrdsust, kusjuures see on väga suur kitsaskoht, mis vajab pidevat leevendamist (ebavõrdsuse isetekkelisusest rääkides viitab ta tihti Pareto jaotusele, s.t võimalusele, et selle mehhanismid lähevad üle elus-eluta piiri). Tähendab, osutus hierarhilisusele ja ainelisele ebavõrdsusele ei saa olla kuidagi küllaldane kriitika, sest see iseloomustab siiani kõiki ühiseluvorme, aga lääne ühiskond evib selle iseorganiseeruva ebavõrdsuse juures ka maailma­ajaloolises mõttes pretsedenditut indiviidivabadust ja tootlikkust.

Jordan Peterson käib lihtsalt ilgelt närvidele

Ka märtsikuises Vikerkaare lugemissoovituses ei saa Märt Väljataga JBPst mööda. „Current Affairsi toimetaja Nathan J. Robinson on nüüd üritanud meie eest kannatlikult lugeda guru tekste endid ning jõudnud essees „Intellektuaal, keda me väärime“4 üpris ootuspärasele järeldusele: there is no there there“.5 See on sammuke edasi, võrreldes jaanuarikuise lugemissoovitusega, kus üritati lugejat veenda, et ollakse kompetentsushierarhias JBPst kõrgemal sellega, et kasutati respekti puudumise demonstreerimiseks videoklippi filmist „Magnoolia“, kus Tom Cruise mängib eriti ebasümpaatset eneseabiõpetajat, kelle võtmetarkus on „Austa oma t*ra!“, ja kes siis JBPga samastati. No eks ole hädaga argument seegi. Raskel ajal on ka p***e laululind.

Nathan J. Robinsoni ülevaateartikkel algab põhjaliku õlgmehe punumisega, mis punktistatakse vana hea rassile ja soole osutamisega (valge ja mees!). Siis tuuakse näiteks rida väärikaid autoreid ja artikleid Guardianist Timesini. Kuigi seal JBPd paljusõnaliselt tunnustatakse, ei lase üliläbinägelik sotsioloogiadoktorant Robinson end sellest eksitada: nad kõik eksivad ja eksivad rängalt.

Ta osutab sellelegi, et JBP viimane raamat on bestseller, ja järeldab, et lääne intellektuaalne kultuur on täielikult alla käinud, sest selline tunnustus ja menu on tabanud autorit, kellel pole mitte midagi väärtuslikku öelda. „See peaks olema ilmselge igaühele, kes on kas või mõne hetke kriitiliselt uurinud ta kirjutisi ja kõnesid, mis on koomiliselt hägused, täispuhutud ja ignorantsed. Pool on mõttetus ja pool banaalsus,“ resümeerib ta loomterve, spermatosoidse enesekindlusega. Peab nõustama Russ McSwaini arutlusega American Thinkeris „Jordan Peterson sunnib oma kriitikud meeleheitlikke rünnakuid ette võtma“6 ning eneseküllane vaenulikkus, mis ei suuda kohe kuidagi argumendiks formuleeruda, on ise tähenduslik. Ja ehk kõige paremini jungiaanlikes terminites selgitatav à la kollektiivne alateadvus lülitus radikaliseerumisrežiimile ning muidu nii selgepilgulise toimetaja puhul väljendub see õelavõitu aasimise ja silmanähtavalt nüride ja kohmakate arutlustena jagamisena. Kummatigi peab Robinsoniga vähemalt osaliselt nõustuma, kui ta ütleb, et JBP esimene raamat „Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur“ („Maps of Meaning. The Architecture of Belief“, Rout­ledge, 1999) on paljus „tõestamatu plära“. Nõustuma peab nimelt tõestamatuse osas. See, mis kehtib Carl Jungi teooriate kohta, kehtib suuresti ka JBP teooriate kohta. Positivistlik-biheivioristlik psühholoogia, angloameerika peavoolupsühholooga, saab „Tähenduse teejuhid“ puhta südametunnistusega tagasi lükata. Siia punkti jookseb kokku mitu tähelepanuväärset aspekti.

Üheksas reegel

Esiteks positivistlik-teadusliku psühholoogia haardeulatus. Ei ole veel sugugi aegunud 1984. aastal ilmunud Peeter Tulviste raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ sissejuhatus, kus ta ütleb, et õpilane, kes asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma ootusega jõuda selgusele enda ja teiste hingeelus, tavaliselt pettub, sest psühholoogiateaduse praeguse arengutaseme juures teadusliku rangusega inimhinge neisse soppidesse ei ulatu ja siin on palju rohkem kasu Dostojevski romaanidest, Tennessee Williamsi näidenditest ja psühhoanalüütilisest kirjandusest. Dostojevskit hindab JBP ülikõrgelt. Ja tõepoolest, kui Dostojevski ütleb, et nähes suurt tragöödiat, näiteks tulekahju, tunneb iga inimene oma südamesopis ka mingit kummalist pidulikkust, siis saab range pilguga tõsiteadlane õigusega tõmmata kitlihõlmad koomale ja käratada „Eks tõesta!“. Ja saab nõnda käratada ka Camus’ pihtimuste peale, eks.

Teiseks on asi vastuvõtu modaalsuses. Juri Lotman toob artiklis „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“ välja, et „ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust.[…]Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust“.7 Selgitamaks, kas usalduseks on alust, pööratakse pilk autori näkku, tema isiksusele, ütleb Lotman, tema biograafiale. See on üks võti seletamaks JBP populaarsust: usaldusväärsuses saab ta maksimumpunktid, ta räägib verega. Tema loengute kokkuvõtvaks kommentaariks sobib mutatis mutandis mäejutluse lõpp: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ (Mt 7:28-29).

Kolmandaks on asi selles, mida JBP räägib, mis nõu ta annab. Oluline on siinjuures see, et ta on olnud kakskümmend aastat praktiseeriv kliiniline psühholoog, see on inimene, kes ei saa abipalujale öelda, et oodaku sajand või pool, kuni rangelt tõsiteaduslik psühholoogia vastavale tasemele jõuab. Ka arsti, eriti psühholoogi, peab inimene usaldama, mitte kaaluma iga sõna nagu teadusartikli retsensent. Muidu ei tule midagi välja. Ja JBP on ajastu ja põlvkonna hingetohter, keda usaldatakse. Tema eneseabi bestselleri „12 reeglit eluks. Vastumürk kaosele“ („12 Rules for Life: An Antidote to Chaos“, Penguin Random House, 2018) üheksas reegel on järgmine: eelda, et see, keda sa kuulad, võib teada midagi, mida sina ei tea.

Meie isa, kes Sa oled internetis

See, et JBP on arhetüüpne isakuju, on korraga ilmne ja ülikompleksne nähtus. Pole juhus, et kurikuulsa Channel 4 intervjuu esimene küsimus oli, et miks käsite meestel täiskasvanuks saada (grow the hell up!). Siin tabab intervjueerija otse kümnesse. Ja see on ühtlasi lääne tsivilisatsiooni põhihäda, millest võrsub väga palju muid hädasid. See on täiskasvanuks saamise küsimus. Kümmekond aastat tagasi kirjutas Jokela tragöödia tagamaid lahanud Mihhail Lotman: „Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend. Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu „Täiskasvanu surm“ ja pani sellele sünge alapealkirja „Ameerika takerdunud areng viib lääne tsivilisatsiooni allakäiguni“. Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näib ülereageerimisena, on tema põhihoiatus asjakohane: lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi“.8 „See on üks tänapäeva dominante, totaalne ja süvenev protsess, mille ilminguid märkab väga paljudes eluvaldades,“ lisab Mihkel Mutt pikas essees neoinfantiilsusest.9 Selle trendi tundis teadussotsioloogiline pilk ära juba rohkem kui sajand tagasi ja sealtpeale on see ainult süvenenud.10

Mihhail Lotman annab sealsamas ka määratluse: „Olla täiskasvanu tähendab ennekõike julgust ja vastutust: julgust teha vastutustundlikke otsuseid, ja veel üldisemalt – julgust elada ja elu edasi anda, s.t luua perekond, sünnitada ja kasvatada lapsi. Kõik jutud eneseteostusest, (veel) ebapiisavast materiaalsest kindlustatusest, elu nautimisest ja seksuaalvabadusest tähendavad lõppkokkuvõttes lapsikut hirmu võtta vastutus elu ees.“

Kes on JBP elujuhistega kursis, tunneb siin kohe ära, et JBP osutab suuresti samadele punktidele. Tema keskne sõnum noortele ongi soovitus võtta oma elu eest vastutus, sest see on parim nii noorele endale kui ka maailmale. Vastutus mõtestab elu ja just mõtestatus on see, mis aitab toime tulla elu paratamatu traagilisusega. Teda kuulatakse, sest igast tema poorist kiirgab siirast muret ja hoolivust: ta ei kärgi ja moraliseeri, vaid ulatab toetava isakäe.

Teda süüdistatakse (diskrediteerimise kaalutlustel) alatasa alt-right’i sümpaatiates, aga see on väga eksitav. Kuigi ta käib arusaadavalt närvidele vasakradikaalidele, määratleb ta end klassikalise Briti liberaalina ja pooldab näiteks üldist (et mitte öelda sotsialistlikku) riiklikku tervisekindlustust, vara ümberjaotamist rikkailt kõige vaesematele ja ka narkootikumide dekriminaliseerimist.11 Otsustavat mentaliteedi-veelahet aitab ehk markeerida järgmine kujund: JBP kuulub täiskasvanute parteisse, tähendab, traditsiooniliselt poistele suunatud täiskasvamisjuhisest „Mehed ei nuta!“ saab sooneutraliseerudes väljend „Täiskasvanud ei nuta!“ (s.t ka naised ei nuta!), mitte aga infantiliseeriv-õiguslaslikuks vabadusõhkeks „Nüüd võivad ka mehed nutta!“. Ja see ei ole mingi nürimeelne macho-kultus – JBP silmad on nii mõnegi esinemise ajal veekalkvel12 –, vaid osutus sellele, et elu on raske ja adekvaatseim viis kohaneda on sitkeks saamine (sest nutmisega saab probleeme lahendada ainult juhul, kui on võtta vanemlik appitõttaja). Lapsuke võib küll nõuda turvalist keskkonda, aga peavad ometi olemas olema ka täiskasvanud, kes selle tagavad. Probleem on just nimelt elu voolavuses, tõsiasjas, et lastest peavad kord saama ühiskonda ülal hoidvad täiskasvanud. Igasugune nurikasvatuslik vati sees hoidmine levib üha vanematesse õppeastmetesse ning lasteaias igati adekvaatne halva hinde trauma vältimine rühib jõudsalt ülikooli suunas. Selle ühiskonna elu­ainese ontoloogilise voolavuse juures – mida äratundmist võtmelisena on kirjeldanud väga hästi Hannah Arendt – on veel üks aspekt, mille JBP nii jõuliselt resoneerima on pannud – ja seda just noorte meeste hulgas. See on (valgete) meeste võõrandumine, täpsemalt, süüdlaseks sündimine. Nagu osutab ka Tanner Green Weekly Standardis,13 on Cathy Newmani küsimus JBP-le, kas teda häirib, et tema kuulajad on põhiliselt mehed, süüdistava alatooniga. Veel ilmekam on Zack Beauchampi analüüs „Jordan Peterson. Kuidas sai obskuursest Kanada psühholoogist paremtiiva täht“ Voxis14 (ei pea vist ütlema, et see on vaenulik). Beauchamp väidab, et JBP on noorte meeste hulgas nii populaarne, sest nood on ärritatud oma valge mehe privileegi kadumise tõttu ja neile käib närvidele, et nad peavad nüüd naiste ja vähemustega ülikoolis ja töökohtade pärast võistlema, ent siis tuleb JBP ja ütleb, et nende kaebused on õigustatud, enamgi veel, lausa tähtsad. See, millest Beauchamp aru ei saa, on tõsiasi, et neil noortel meestel pole mingeid valge mehe privileege kunagi olnudki! Ainuüksi sellepärast, et nad on ju nii värsked isendid! Beauchamp teeb siin mõtlemisvea, mis on tüüpiline kategoriseerimisviisile, mida võib metonüümiliselt nimetata marksistlikuks. Ning sellele osutamiseks ongi JBP „marksismi“ sõna kasutanud, tähendab, mõtteviisile, mille kohaselt jaotatakse inimesed staatilisteks alarühmadeks ehk rõhujateks (valged heteromehed) ja rõhututeks (naised, värvilised, mitteheterod jne). Need kategooriad on aga sama struktuuriga, nagu olid kunagi igiantagonistlikud „proletariaat“ ja „kodanlane“.

„Me oleme nii rumalad. Me võõrandame noored mehed. Me ütleme neile, et nad on patriarhaalsed rõhujad ja vägistamiskultuuri eitajad,“ nendib JBP sügava ahastusega „See on kohutav. See on destruktiivne. See on nii ebavajalik. Ja nii kurb.“15

Ajaloolisema kujundiga: marksistlikud feministid kuulevad siin JBP sõnades ettepanekut kulakute lastele halastada ja selline arusaamatu sentimentaalsus muidugi neilt mõistmist ei leia. Küll aga tunnistab kahe noore mehehakatise ema, Canindia toimetaja Sabrina Almeida, et talle oli kõik räägitu valusalt tuttav.16 Moekama metafooriga: JBP on otsustavalt vastu hakanud kastreerimiskultuurile, mida toksilise feminismi sügavalt androfoobiline diskursus praktikas kõigiti taastoodab.

Beauchampi analüüsi teeb eriti tobedaks see, et JBP soovitused noortele meestele on konstruktiivsed ja ta eitab otsustavalt kelle tahes teise, olgu naiste või vähemuste süüdistamist oma hädades. JBP ütleb: alusta maailma parandamist iseendast, võta oma elu eest vastutus, võta nii suur koorem, kui kanda jaksad, ja alusta jõukohaselt. Näiteks tee kõigepealt oma tuba korda (su psüühika toetub füüsilisele ümbrusele).

„„12 reeglit eluks“ on „haruldane eneseabiraamat, kust leiab pikad eksegeetilised mõtisklused piiblilugudest, Dostojevski, Nietzsche ja Jungi teostest, abielunõuanded ja eetilised nõuded,“ kirjutab Telegraphis Mick Brown. „Selle tuum on üleskutse noortele meestele – tegelikult kõigile – võtta ennast kokku, lõpetada enese käsitamine ohvrina ja võtta oma elu ja tegemiste eest vastutus. „Noored mehed lausa janunevad selle sõnumi järele,“ ütleb Peterson ja lisab, et see on uus kontrakultuur: „Kasva suureks ja tee midagi kasulikku.“17.

Lõpeta enese nägemine ohvrina, võta oma elu eest vastutus, kasva suureks ja tee midagi jõukohaselt kasulikku – kontsentreeritumalt vist ei annagi sõnastada vastassuunda õiguslaslikule ohvrikultuurile, sellele, mille kohta on Mihhail Lotman öelnud: „Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu“18 (isikuna sobib Foucault mässava über-teismelise koondsümboliks küll).

Üks näide. Das kollektive Unbewusste ja #MeToo

Seda, et soosuhtluse liberaliseerumise pendel peab ühel hetkel hakkama liikuma teises suunas, on palju ennustatud. Osalt puritaanlikust vimmast, osalt ajalootundmisest. Sirbi #MeToo erinumbri (22. XII 2017) vestlusring algab järgmise sissejuhatusega: „Lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks. Teist märksõna kui #metoo ei võimalda laviinina ilmsiks tulnud ahistamisjuhtumid 2017. aastale panna.“19

See, et maailma ajaloos kõige võrdõiguslikumat kultuuri peetakse lausa süsteemseks(!) ahistamiskultuuriks, on ilmekas näide vaegmüüdilisest seestumisest, millest räägib JBP (ometi on õhtumaine kultuur kõige kaugemale läinud selle ideaali teostamisel, mille ta ise sünnitas ja mille alusel kõnealused radikaalid ta üksmeelselt hukka mõistavad – milline täiuslik tänamatus ja ajaloopimedus korraga!).

Esimesele küsimusele, et miks on just sel aastal ilmsiks tulnud nii palju ahistamisjuhtumeid, vastavad osalejad Mari-Liis Sepper, Kadi Estland ja Raili Marling nagu ühest suust – Trump.Kas pole kummaline, et USA presidendiks saab mingi, ütleme, ebakonventsionaalne karakter ja terves õhtumaises kultuuriruumis lähevad meeste ja naiste suhted kuidagi iseärnis pingesse ja krussi. Kummatigi olen nendega nõus. Ka mul on tunne, et Trumpi võit tähendas kvalitatiivset muutust kollektiivses alateadvuses. Ma ei pea Trumpi võitu üheselt põhjuseks, seos on tsirkulaarsem: Trumpi võit oli kollektiivse alateadvuse muutumise sümptom ja tagajärg ning ühtlasi selle muutuse võimendaja. „Idee lendas juba õhus,“ ütleks Dostojevski. 2016. aasta lõpu esseed Eesti Ekspressis alustasin nõiajahti analüüsiva Juri Lotmani tsitaadiga, et „otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd“. Essees „Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem“ lisab ta, et „kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri“.20 Raske on ka ette kujutada tehnoloogiat, millel oleks inimsuhetele suurem transformeerimispotentsiaal kui sotsiaalmeedial ja igasugusel suhtlustehnoloogial. Meelde tasub ka tuletada, et juba vanal heal turvalisel Obama ajal oli feministlik tundlikkus ülipinevil (Tim Hunti ja Matt Taylori juhtumid on hea näide).

Vaatame nüüd ühte teist intervjuud #MeToo teemal, sellist, kus räägivad, ütleme, hääled minevikust: pearabi Šmuel Kot, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ja ülemmufti Ildar Muhhamedžin.21 Selles tuleb hästi välja, kui tohutult on kultuurilist ressurssi pandud seksuaalsuhete reguleerimisse, mille üks osa on ka naiste kaitsmine (vaadeldav muidugi omandi- ja võimusuhtena). Need traditsioonilised struktuurid on saanud viimasel poolsajandil kõvasti räsida ja ei ole lihtne nende funktsioone riiklikul tasemel uuesti üles ehitada (selleks peaks riik tulema nii naha lähedale, et kardan, et see ei meeldiks enamikule).

Seepärast paistavadki mulle nii İstanbuli konventsioon kui #MeToo tegelikult hoopis konservatiivse, mitte liberaalse suundumuse osana. Need on piltlikult öeldes laiendatud nõudmised taastada härrasmehelikkus. Ka Feministeeriumi saadetud #MeToo lood pole sellest, et meesülemus on kasutanud kurjasti oma võimupositsiooni, vaid sellest, et mehed käituvad, ütleme, ülimalt mittehärrasmehelikult. Samuti pole ju İstanbuli konventsioon sooneutraalne, vaid eriline staatus on antud just nimelt naistevastasele vägivallale: tähendab, see pole järjekordne samm meeste ja naiste võrdsuse teel, vaid pigem uuel tasandil tagasipöördumine mitte just väga ammusesse aega (XIX sajand meie aladel), kui tsentraliseeritud jõukasutusmonopol nuhtles mehi kaikaga ja naisi vitsaga. Aet Kuusik resümeerib #MeTood kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“.22. Teisisõnu, nõutakse keskkonda, mis on loomulik lastele. Nii nagu ka konfliktsituatsiooni mees-naine tahetakse modelleerida üha rohkem täiskasvanu-laps mudeli järgi, s.t süüdiv agentsus on ainult esimesel ja suhe on a priori asümmeetriline. Ja seepärast on ka vana kooli feministid nii mürgised selle liikumise suhtes, sest näevad siin kategoriseerimisviisi mees vs. naine-laps taaselustumist23(mingis mõttes on see eespool lahatud infantiliseerumisprotsessi soolistatud variant. Veel üks näide: kultuuriajakirjanik Keiu Virro säutsub (20. II 2018) Tiit Ojasoo juhtumit kommenteerivat Eesti Ekspressi: „Ekspress, päriselt, KAKS lugu sellest, kuidas T.O küll lõi naist jalaga, aga mitte noh nagu väga valusasti? #niimitmelpõhjuselsegaduses.“ Reaktsioon vastab igati ajastu taasmütologiseeruvale vaimule. Meestevahelise vägivalla puhul on asine nüansseerimine, konteksti uurimine ja kuritöö raskusastme üle arutlemine kohane, kui aga tegu on naistevastase vägivallaga, siis rakendub sama psüühiline mudel mis pühaduseteotuse korral, miska siin mõjub ilmalik-argine kvantifitseerimine sama kohatult nagu usufundamentalistile see, kui pühakirjale sülitaja süü raskust mõõdetaks tatiläraka suuruse ja kahjustatud lehtede arvu järgi. Kollektiivses alateadvuses on juba reanimeerunud arhailisemad teadvusmustrid. Ma arvan, et see sisendab pigem lootust, sest näitab kultuuri talletunud kohanemiskihistuste elujõudu (kuigi ma ise olen paduilmalik inimene ja mulle meeldib võimalikult ilmalik ja asine ühiselukorraldus, nimelt selline, millele soodsaim aeg hakkab paraku ümber saama).

Kas ta ka kusagil eksib?

Minu arust on JBP keskkonnaküsimustes liialt oma põlvkonna laps, täpsemini, ma ei suuda kuidagi jagada tema optimismi tehnoloogilise progressi päästevõime osas. Tõsi, probleem on hõlmamatult keeruline ja tundub, et tehniliselt iga inimelu väärtustava humanismi raames lahendamatu: a) liberaalne demokraatia, b) üle 7,5 miljardi inimese, kelle elustandard ulatub Maslow’ vajaduste hierahia esimesest astmest kõrgemale ja c) inimliigile kestlik ökonišš. Parimal juhul saab neist valida ainult kaks ja see on väga optimistlik seisukoht.

Niisiis, kes kardab Jordan Petersoni?

Peeter Paan ja Pipi Pikksukk ja nende nimi on Leegion.

1 http://www.vikerkaar.ee/archives/22399

2 https://www.viewpointmag.com/2018/01/23/postmodernism-not-take-place-jordan-petersons-12-rules-life/

3 Mälestus Jacques Derridast (ei kustu). – Vikerkaar 2000, nr 5-6, lk 112-118.

4 https://www.currentaffairs.org/2018/03/the-intellectual-we-deserve

5 http://www.vikerkaar.ee/archives/22718

6 https://www.americanthinker.com/articles/2018/03/jordan_peterson_is_driving_his_critics_to_desperate_attacks.html

7 Kogumikus „Kultuurisemiootika“, tlk Inta Soms, Olion, 1990, lk 353.

8 Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale. Postimees 8. XII 2007. https://www.postimees.ee/1736149/vaenlase-pale-jarelkaja-jokela-draamale

9 Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest. Kogumikus: Õhtumaa Eesti II. Fabian, 2017, lk 176.

10 Vt https://arvamus.postimees.ee/4401415/mihkel-kunnus-metoo-ja-neverland

11 https://www.theguardian.com/global/2018/jan/21/jordan-peterson-self-help-author-12-steps-interview

12 Vt nt https://www.youtube.com/watch?v=5ER1LOarlgg

13 http://www.weeklystandard.com/jordan-peterson-saves-the-world/article/2012010

14 https://www.vox.com/world/2018/3/26/17144166/jordan-peterson-12-rules-for-life

15 Samas.

16 https://www.canindia.com/are-boys-and-men-being-set-up-for-failure/

17 https://www.telegraph.co.uk/men/thinking-man/did-controversial-psychologist-jordan-peterson-become-right/

18 Samas.

19 http://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/me-ei-lahku-enam-tantsuporandalt/

20 http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2016/12/2016-suureparane-aeg-kollektiivseks-ja.html

21 https://arvamus.postimees.ee/4420719/ak-kusitlus-mufti-rabi-piiskop-ja-vasakpoolne-soorollidest-bitcoinist-ja-kosmosest

22 Keegi ei keela flirtimist. http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ Vaadatud 20. I 2018.

23 Tuntuimad vahest Margaret Atwood ja Germaine Greer, aga hea näide on ka eelviidatud JBP ja Camilla Paglia vestlus ja nt Melanie Phillipsi sõnavõtt debatil „Kas #MeToo on läinud liiga kaugele?“. https://www.youtube.com/watch?v=elfHSRd6nUA&feature=youtu.be Atwood: https://www.theglobeandmail.com/opinion/am-i-a-bad-feminist/article37591823/

Greer: https://www.smh.com.au/world/germaine-greer-challenges-metoo-campaign-20180121-h0lpra.html