Kas naistevastane vägivald on pseudoprobleem või karm tegelikkus?

MERLE ALBRANT

Perekonnas aset leidvast vägivallast on kindlasti enamik kuulnud kas meedia sotsiaalvõrgustiku või tuttavate vahendusel. Osa on seda vägivalda ise kogenud, osa pealt näinud.

Kas naistevastasest vägivallast peaks üldse rääkima?

Naistevastase vägivalla teemal rääkides olen kuulnud mitmesuguseid reaktsioone. Mõni parastab ja mõnitad ohvreid („naisi tulebki õpetada“, „lolle tulebki karistada“), mõni naeruvääristab („mida te puhute teemat suureks, probleemi ju tegelikult polegi“), mõni süüdistab („ise nad on endale sellise elu valinud, miks nad siis ära ei lähe?“). Reaktsioonid sõltuvad nii inimeste hoiakutest, uskumustest, väärtushinnangutest, kogemustest kui ka teadmistest. Ühe ja sama juhtumi kohta võib tekkida kaks täiesti erinevat arusaama, sh vastandlikku hinnangut, mis võivad viia konfliktini.

Naistevastase vägivalla teemat peab oluliseks ka president Kersti Kaljulaid, kes on rõhutanud oma iseseisvuspäeva kõnes perevägivallaga tegelemise vajadust. Ka presidendi kõne tekitas vastandlikke reaktsioone. Miks tekitab perevägivalla teema vastandumist ja avalikke seisukohavõtte? Siin ei ole isegi erinevust, kas räägib president või ise vägivalda kogenu, alati on vastandlikke hinnanguid ja arvamusi, kommentaariumid kajastavad nii halvustavaid kui ka toetavaid arvamusi. Kas see osutub mingile just meie ühiskonnale omasele probleemile? Või see on lihtsalt käputäie inimeste huvi?

Probleem on palju sügavam, kui seda tahetakse teadvustada ning vaid iga päev sellega tihedalt kokku puutuvad inimesed tajuvad olukorra tõsidust. Olen näinud, kuidas paljudel tekib kaitsereaktsioon ja algab eitamine, vähendamine, s.t probleem võib ju kusagil kellelgi olla, kuid kuna see isiklikult ei puuduta, siis on probleem kõrvalise tähtsusega. Siis ei pea sellest ka rääkima, sellele tähelepanu pöörama, sellega tegelema. Olen tunnetanud, et perevägivald on tabuteema: vahel ei lubata seda terminit mainida isegi kohtusaalis vägivaldse taustaga perekonna tsiviilasjas, ei lastekaitse töötajatega suheldes ega riigi õigusabi korras lastele määratud advokaatidega perest rääkides. Kas tõesti pean vaikima ja varjama kogu seda vägivalda ja ohvritele tekitatud valu ja traumasid? Lohutan ennast mõttega, et ehk kümne aasta pärast on ühiskond ja spetsialistid teadlikumad ning mõistetakse vägivalla kahju meie ühiskonnale.

Probleemi eitamisest, vähendamisest ja naeruvääristamisest tekib suur ühiskondlik kahju – see edastab ohvritele sõnumi, et neid ei väärtustata, nende probleem ei ole oluline, nad ei lähe kellelegi korda, saagu ise hakkama. Selline sõnum tõukab ohvrid eemale, tõrjub nad välja perede seast, kus vägivalda ei esine. Probleemi pidev teadvustamine ehitaks üles meie ühiskonda, aitaks lõhutut parandada ning kaudselt teeks meie kõigi elu turvalisemaks ja paremaks. Probleemiga tegelemine tooks ühiskonnale majanduslikku kasu, aitaks kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, aitaks kaasa naiste tööga hõivatuse suurendamisele, see oleks investeering järgmise tervema põlvkonna kasvatamisse.

Millisest vägivallast me siis räägime?

Kasutades terminit „naistevastane vägivald“ lähtun kitsamalt sellest, et 90% juhtudest perekonnas on vägivallaohver naissoost ja vägivalla on toime pannud kas endine või praegune meessoost intiimpartner, kellega oli või on ühine pere.

Rääkides naistevastastest vägivallast ja vägivalla eri vormidest tuleb kindlasti selgitada, et vägivalla vorme on mitu ning tihti kogeb naine oma partneri poolt mitut liiki vägivalda. Kõige lihtsam ja selgemini mõistetav on füüsiline vägivald.

Oma üheksa-aastase praktika jooksul, mil olen tegelnud spetsiifiliselt just naistevastase vägivalla ohvrite abistamisega, olen näinud füüsilise vägivalla tagajärjel saadud vigastusi. Olen abistanud naist, keda mees on peksnud jalgadega ka siis, kui naine oli rase. Olen kohtunud naisega, keda mees on juukseid pidi trepist ülest eramu teisele korrusele lohistanud, kui naine oli keeldunud seksuaalvahekorrast. Olen kohtunud naisega, keda oma mees on vägistanud, öeldes, et „sind, lits, tulebki vägistada“. Olen kohtunud naisega, kelle mees on bensiiniga üle valanud ja põlema pannud, kuna naine oli soovinud mehest lahutada. Olen kohtunud naisega, kellel mees oli löönud ninaluu puruks, kuna naine julges küsida, kus mees õhtul nii kaua oli. Olen kohtunud naisega, kellele mees igal õhtul põlguse märgiks näkku sülitas. Olen kohanud naist, kelle mees lõhkus kirvega toa ukse maha ja nõudis lapsi endale.

Teiseks vägivalla vormiks on vaimne vägivald.

Olen kohtunud naistega, keda abikaasa on päevast päeva laste ees nimetanud lolliks litsiks, solvanud, mõnitanud naise välimust, kehakaalu jne. Olen kohtunud naistega, keda mees on ähvardanud tappa, kusjuures kirjeldanud ka täpselt, kuidas ta seda teha kavatseb. Olen kohtunud naistega, keda mees iga hetk kontrollib, helistades talle 20–40 korda päevas. Olen kohtunud naistega, keda mees on jälitanud, koju kaamera paigaldanud, naise telefoni positsioneerinud ja tema Facebooki kontole sisse loginud. Olen kohtunud naistega, kes ei tohtinud korterist ilma mehe nõusolekuta väljuda, isegi poodi mitte. Olen kohtunud paljude naistega, keda mees on ähvardanud laste äravõtmisega, samuti laste ja enda tapmisega. Olen kohtunud naistega, kelle kohta mees tegi naise teadmata tutvusportaali konto ja reklaamis naist kui teatud teenusepakkujat. Olen kohtunud naistega, keda mees on korduvalt relvaga ähvardanud. Olen kohtunud naisega, kelle eksmees oli nende ühisele lapsele kinkinud õhupüssi, et laps saaks ema maha lasta.

Kolmas vägivallavorm on majanduslik vägivald, mida sageli tarvitatakse märkamatult.

Olen kohtunud naisega, kes ei tohtinud haridusteed jätkata ega tööle minna, sest mehe arvates on naise koht kodus lapsi kasvatada ja mehe firmas tasuta töötada. Olen kohtunud naisega, kelle mees andis 2016. aastal naise ja kahe lapse toetuseks iga kuu 40 eurot ja keelas naisel tööle minna, et ta saaks teenida lisaraha. Olen kohtunud naisega, kes peab maksma pangalaenu korteri eest, kus mees elab üksinda ja mida naine kasutada ei saa. Olen kohtunud naisega, kelle mees tõstis naise jõuga välja naisele kuuluvast majast ja ässitas talle koera kallale. Olen kohtunud naisega, kelle mees sundis teda alla kirjutama abieluvaralepingule, millega mees sai endale kogu 20aastase abielu jooksul soetatud vara, sh kinnisvara, autod, osaluse firmades, sadade tuhandete eurode väärtuses. Olen kohtunud naisega, kes ei tohtinud töölähetusse minna, kuna mees arvas, et naised ei tohi teises linnas üksi ilma abikaasata käia ja hotellis ööbida. Olen kohtunud naisega, kellelt mees oli võtnud isikutunnistuse ja pangakaardid, et naine ei saaks oma raha enda kätte.

Neljandaks vägivalla vormiks on seksuaalne vägivald.

Olen kohtunud naisega, keda oma mees omas kodus vägistas jõhkralt nn lisavahendeid kasutades ning keeldumise korral ähvardas naise keeva veega üle kallata. Olen kohtunud naisega, kelle mees talu kõrvalhoones vägistas, kinnitades, et nii tulebki naistega teha. Olen kohtunud naisega, kellel elukaaslane oli käskinud alasti võtta ja pildistanud teda ning, pildid käes, ähvardanud need internetti panna, kui naine ei võta mehele pangalaenu. Olen kohtunud naisega, kes on sünnitanud kuus last, enamik neist oli eostatud vägistamise tagajärjel. Olen kohtunud naisega, kelle mees oli keelanud rasestumisvastaste vahendite kasutamise. Olen kohtunud naisega, kelle mees tegi tema kohta seksuaalse alatooniga nalju, joonistas vannitoa peeglile ja seintele suguelundite kujutisi. Olen kohtunud naisega, kelle mees pildistas salaja naise suguelundeid öösel naise magamise ajal. Olen kohtunud naisega, kelle elukaaslane sundis teda prostituudina teenuseid pakkuma, korraldades ise klientide leidmise.

Konkreetsete juhtumite loetelu võiksin veelgi jätkata, kuna olen üheksa aastat naiste tugikeskustes juristina töötades kuulnud sadu lugusid, mis panevad vere tarretama. Tihti on need naised kogu seda õudust aastaid varjanud ja neil on häbi, et nad sellises olukorras on. Kahjuks on nad kõik saanud palju traumasid, nii emotsionaalsed kui füüsilisi, ning need on jätnud sügava jälje. Vaimset vägivalda kogedes on saanud kahjustada enesekindlus, enesehinnang on hävitatud. Nad on pidanud kaua töölt eemal viibima või isegi kuid haiglaravil olema; nad on kaotanud töökoha, sissetuleku, usu tulevikku, sattunud makseraskustesse, võlgadesse, pankrotti; on saanud vigastusi, traumasid, šoki. Kõigi vägivallavormide ühiseks nimetajaks on naise eneseväärikuse hävitamine, naise kui omandi käsitlemine, mis annab omanikule, s.t mehele, õiguse võimu kasutades käituda omandiga oma äranägemise järgi.

Abistamine ei ole süsteemne

Kindlasti saavad minu näidetele lisa anda politseinikud, meditsiinitöötajad, ohvriabi töötajad, naiste tugikeskuste töötajad, kes kõik puutuvad oma igapäevatöös kokku naistevastase vägivalla ohvritega. Seda nimekirja saaksid täiendada sotsiaaltöötajaid, lastekaitsespetsialistid, haridustöötajad, kohtunikud ja juristid, juhul kui suudavad eristada naistevastast vägivalda ja seda märgata.

Siit tõusebki meie ühiskonna suur probleem: kas spetsialistid oskavad märgata naistevastast vägivalda ja saada aru, kes on vägivalla ohver ja kes mitte? Ning kui oskavad, siis kas nad teavad, kuidas traumeeritud inimest abistada nii, et ise talle oma käitumisega kahju ei tekita ja teda teist korda ei traumeeri.

Oskus saada aru, kes on naistevastase vägivalla ohver ja kes ei ole, on ka probleemi mõistmise õiguslik alus. Kahjuks jäävad juba selle aluspõhimõtte puhul meie spetsialistid hätta, kui ei suudeta eristada peretüli perevägivallast. Olen oma kohtupraktikas väga palju kuulnud, et naistevastast vägivalda nimetatakse paari konfliktiks, milles mõlemad on süüdi ja vastutavad võrdselt. Jah, peretülisid esineb igas peres, vägivald on aga süsteemne ja partneri planeeritud tegevus.

Kui ohvriga kokkupuutuv spetsialist ei mõista vägivalda hukka ja tal puuduvad spetsiifilised valdkonnateadmised, mille tõttu ta ei suuda eristada tüli vägivallast, on tagajärjeks ohvri traumeerimine, teistkordne ohvristamine ja ebapädev abi. Pärast sellist traumeerimist kaob naisel usaldus riigi, politsei, lastekaitse, advokaatide suhtes ning ta tunneb ennast veel rohkem üksikuna ja nurka surutuna, aga vägivaldne mees saab õigustust juurde.

Meie õigussüsteemis toimuvat iseloomustabki naistevastase vägivalla alaste teadmiste puudumine. Saan siin rääkida naiste tugikeskuste klientide kohtupraktikale tuginedes. Igal aastal on keskmiselt 300 naist saanud abi tugikeskuste juristidelt, üle 200 avalduse on kohtusse esitatud. Isiklikult puutun aastas kokku vähemalt 100 vägivalla ohvrist naisega, kes küll kõik ei vaja kohtus esindamist, kuid õigusnõustamist siiski. Nende juhtumitega töötades rullub minu ees lahti vastandlik olukord Eesti õigussüsteemis: kohtulahendid, kus naistevastase vägivalla negatiivsest mõjust on aru saadud ning ka juhtumit vastavalt käsitletud, ning juhtumid, kus naistevastast vägivalda naeruvääristatakse. Kui räägime kohtumenetlusest, siis naistevastase vägivalla ohvrid puutuvad kokku nii kriminaalmenetluse kui ka tsiviilmenetlusega. Kriminaalmenetlusega puutuvad nad kokku siis, kui on kannatanud nende vastu toime pandud kuriteos, nt peksmine, vägistamine, ähvardamine. Tsiviilmenetlusega puututakse kokku siis, kui on vaja vägivaldsest partnerist lahutada, vara jagada ning otsustada, mis saab ühistest lastest.

Riiklikest struktuuridest on politseis ja prokuratuuris naistevastasest vägivallast kõige suurem kompetents ja teadmine. Kindlasti on selle taga olnud süsteemne lähenemine, sh politsei ja prokuratuuri juhtkonna teemakäsitus ja prioriteetide seadmine. Kui asutuse juhtkond saab aru naistevastase vägivalla spetsiifikast ja ühiskonnale tekitatud kahjust ning suudab selle teabe organisatsioonis edasi anda, on ühiskonnas suur samm edasi mindud. Alati esineb ka tagasilööke, kui juhtumit käsitletakse isiklikust kogemusest või pealiskaudselt. Üheks tagasilöögikohaks on see, et naistelt nõutakse siiani, et nad peavad pärast kuriteoohvriks sattumist ise politseisse avalduse kirjutama, kuigi patrull oli käinud sündmuskohal. Tegelikult aga on kriminaalmenetluse seadustiku § 194 lg 1 alusel kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Patrullpolitseinike käitumine on inimlikult arusaadav, kuna lähisuhte vägivalla teateid tuleb aastas peaaegu 10 000, neist registreeritakse keskmiselt kolmandik. Aastatega on kasvanud politseile teatatud vägivallakuritegu arv, mis minu hinnangul osutab selgelt ohvrite usalduse kasvule politsei suhtes. Statistika1 toob selgelt välja, et kasvanud on perevägivalla osakaal, 2016. aastal registreeriti hinnanguliselt 3017 perevägivallakuritegu, 2016. aastal registreeritud perevägivallajuhtumitest oli vähemalt 26% juhtudel perevägivalla pealtnägijaks või kannatanuks laps.

Samuti on aasta-aastalt kasvanud kohtus perekonnaasjadega seotud avalduste arv ja minu hinnangul on ka see seotud ohvrite teadlikkuse tõusuga ning julgusega seista oma õiguste eest. 2016. aastal saabus kohtusse 4328 hagiavaldust perekonnaasjas ning 2616 avaldust hagita perekonnaasjas, see on keskmiselt 23% kõigist kohtule esitatud avaldustest.2 Eraldi menetlusstatistikat selle kohta, kui palju neist perekonnaasjadest on seotud naistevastase vägivallaga, pole teada, kuna menetluses andmeid selliselt ei analüüsita.

Samuti on aasta-aastalt kasvanud naiste varjupaikade-tugikeskuste poole pöördujate arv. 2016. aastal abistati 1990 naist, 2015. a 1763 naist, 2014. a 1617 naist, 2013. a 1524 naist.3 2016. aastal oli tugikeskuse poole pöördujatest enamik naisi, s.t 91% oli kogenud vaimset vägivalda ja 61% kogenud füüsilist vägivalda, sh seksuaalset vägivalda 14%.

Nii politsei, kohtu kui tugikeskuste statistika viitab probleemi olemusele ja suurusele ning just seda olen näinud oma igapäevatöös ohvritega. Kahjuks pole teada mingit statistikat selle kohta, kui palju peredest, kellega kohaliku omavalitsuse lastekaitse tegeleb, on naine süsteemse vägivalla ohver. Naistevastase vägivalla ohvrite abistamine on seni olnud süsteemitu, asutuste kaupa tükeldatud. Mõnel pool on spetsialistide initsiatiivil toimunud juhtumipõhiseid võrgustiku ümarlaudu, kuid sellised arutelud on alles arenemisjärgus ning sõltuvad kahjuks ikkagi iga võrgustiku liikme kompetentsist. Sellise süsteemse ja ametkonnaülese vaatenurga aluseks on kompetents, mida täiendab usaldus – usaldus teise asutuse töö ja spetsialisti kompetentsuse vastu. Kui usaldust pole, on raske koostööd teha ja ohvrit paremini aidata. Kui ametnikul puudub naistevastase vägivalla alane kompetents, ei saa ta võrgustiku töös tuua juhtumi lahendamisel kasu, vaid võib oma suhtumise ja käitumisega ohvrit kahjustada ning teiste asutuste senise töö juhtumi lahendamisel minimaliseerida. Milline kahju, kuid kahjuks reaalsus, kui ametnike seas on inimesi nagu luik, haug ja vähk, kellest igaüks soovib juhtumit eri suunda viia. Kui aga ametnikul on kompetents ja ta ei hakka ohvrit süüdistama, on kergem leida lahendusi perekonna abistamiseks.

Samalaadse võrdluse võin tuua ka kokkupuutest kohtusüsteemiga, kus ohvrit käsitatakse vastandlikult, s.t on nii mõistmist kui süüdistust, nii kaastunnet kui viha, nii viisakust kui eba­viisakust, nii headust kui kurjust.

Elulised juhtumid

Selgitan täpsemalt ühiskonnas toimuvat oma klientide lugude abil nende teekonnal vägivalla ringist välja. Esimene lugu on juriidiliselt lihtsam, kuna leidub vägivalda kinnitavaid tõendeid – kiirabist kahel korral saadud epikriis vigastuste kohta. Pere on keskmine eesti pere, kaks last, naisel ja mehel on väga head töökohad, materiaalselt on nad väga hästi kindlustatud, elavad linnas eramus. Väliselt ideaalne pere ja kõik oleks nagu hästi. Kui poleks olnud neid rünnakuid … Esimese rünnaku tagajärjel sai naine peapõrutuse ja kaotas teadvuse. Teise rünnaku tagajärjel sai naise silm viga ja ninaluu purunes. Patrull tuli kohale, kuid kriminaalmenetlust ei alustatud. Pidin ise avalduse koostama – siis alustati menetlust ja hakati asja uurima. Mees ennast süüdi tunnistada ei kavatsenud, tema kaitses ennast. Naine soovis lahutada ja selle suhte lõpetada. Mees pere ühisest kodust lahkuda ei taha, see maja on ka tema omand, enne abielu ostetud naisega koos kahepeale kaasomandisse. Samuti on neil ühised väiksed lapsed, kelle suhtes tuleb otsustada, kelle juures hakkavad elama pärast vanemate lahutust. Lapsed tahaksid koos emaga oma kodus edasi elada. Aga kuidas selleni jõuda? Ainult kohtu kaudu ning mida kiiremini, seda parem! Selline naine vajab kiiresti esindajat, kes mõistab naistevastase vägivalla spetsiifikat ning saab teda aidata igas menetluse etapis ja igas vaidluses, ilma et ise naisele lisatraumasid tekitaks. Isegi kui naine on kõrgharidusega, on perekonnaasjades enda esindamine keeruline, sest taustaks on emotsionaalne trauma. Samuti ei ole üheski kohtuvaidluses ette teada, milline on vastaspoole strateegia ning millised on teised inimesed, kellega naine menetluses kokku puutub.

Naine pidi esmalt esitama lahutusavalduse ja kuna mees perekonnaseisuametis lahutamisega ei nõustunud, jäi üksnes kohtusse pöördumine. Lahutuse sai naine viis kuud pärast viimast vägivallarünnakut.

Teine teema on lapsed. Vägivaldse mehega ei ole võimalik ühist hooldusõigust teostada, sest laste juuresolekul jätkub vaimne terror, mõnitamine, alandamine, naise filmimine, rahulikult rääkida pole võimalik jne. Seega on vaja jällegi kohtusse pöörduda, sest hooldusõigust saab piirata vaid kohus. Laste hooldusõiguse vaidlused võivad kesta aastaid, kõik sõltub vastaspoole soovist asjaga venitada, lapsele riigi poolt määratud advokaadi ja lastekaitse spetsialistide kompetentsist ning samuti sellest, kuidas kohus menetlust juhib. Kui lastekaitse spetsialistid näevad, et mees on ikkagi hea isa, kuna ta lapsi ju löönud ei ole, on naisele sellega üks trauma juurde tekitatud.

Trauma suureneb veelgi, kui naine ja vägivaldne mees suunatakse pereteraapiasse või lepitaja juurde, et nad õpiksid laste heaolu nimel hästi läbi saama. Praktika näitab, et vägivaldne mees oma vägivalda ei tunnista, vaid hoopis leiab õigustusi, vabandust ei palu ning nõuab muutumist naiselt ehk jällegi oma käitumise kohandamist vägivaldse mehe taktikepi järgi. Paljud esinevad ise ohvrina, sest nende manipuleerimisoskus on väga kõrgel tasemel.

Milliste lahenditega laste hooldusõiguse vaidlused lõpevad, ei saa kunagi ette öelda. Minu hinnangul sõltub laste hooldusõiguse vaidluse lahend asjasse kaasatud isikute kompetentsusest isegi rohkem kui tõenditest. Kui ikka lastekaitsespetsialist või laste esindaja ei ole midagi kuulnud naistevastase vägivalla ohvri abistamisest ning sellises peres elamisest lastele tekitatud traumadest, siis on väga raske naist aidata. Raske võib naisele olla ka kohtuniku isiklik arusaam, kuna kohtunik peab lähtuma oma siseveendumusest. Mis siis saab, kui selle siseveendumuse järgi ongi vägivallal alati kaks süüdlast? Ometi ei ole vägivald see asjaolu, mida kohus on kohustatud analüüsima hooldusõiguse lõpetamisel, vaid nendeks asjaoludeks on vanemate senine panus laste kasvatamisse, vanemate vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada. Olen olnud laste hooldusõiguse istungitel vägivalla ohvrist naise esindajana ning lapse advokaat on mulle öelnud, et isa vägivald ema vastu ei puutu asjasse, ärge seda vaidluses laste üle mainige. Üht naist lubas kohtunik trahvida selle eest, et naine oli kasutanud sõna „pedofiil“ oma eksmehe kohta, kes oli oma kasutütart seitse aastat järjest seksuaalselt kuritarvitanud ja kandis selle eest ka reaalset vangistust. Kohtuniku arvates oli see mees ikkagi hea isa oma pojale, keda ta ju kahjustanud ei olnud.

Väga kurb on naisele selgitada, et kahjuks on hakatud seda teemat alles viimastel aastatel üksikutel erialadel õpetama, seda alusõpet ei ole juristidel, psühholoogidel ega lastekaitsetöötajatel. Teadmisi naistevastase vägivalla ohvriga töötamise kohta oleme ise Eestisse toonud, ise käinud ennast mujal maailmas koolitamas ja koolitanud siinseid spetsialiste.

Isegi kui jõuame laste hooldusõiguses kiiresti naise ja laste jaoks positiivse lahendini (näiteks poole aastaga), on vaja lahendada ka ühise eluaseme küsimus. Kes jääb koju elama ja kes maksab teisele poolele hüvitist? Ühegi naise pakutud variandiga mees tavaliselt nõus ei ole. Jälle vaja kohtusse minna. Kas naine ja lapsed peavad kodust niikauaks lahkuma, kui vara saab jagatud? Miks peab ohver lahkuma? Ja jälle algab uus protsess, kuid niikaua loodame, et naine ja lapsed on elus, elavad varjupaigas või tuttavate juures. Halvemal juhul kannatavad nad kodus olles edasi.

Lisandub ka neljas kohtuvaidlus – elatise vaidlus. Elatise vaidlus võib samuti venida aastatepikkuseks, kui laste isa venitab teadlikult ja kaebab igas astmes edasi. Edasikaebamine on kahjuks üsna tavaline taktika, see venitab protsessi ja sellega saab naist rohkem koormata ja väsitada. Pikkade kohtuvaidluste pidamine on psüühilise ja majandusliku vägivalla eriliik, millega saab ohvrit karistada.

Minu arvates on naistevastase vägivalla ohvrile kõige raskem vägivaldsest suhtest väljaastumine ning kõik sellega kaasnev – pikad kohtumenetlused, uued traumad, laste jagamine, kodust ilmajäämine jne. Selleks et kõike üle elada, peab olema väga tugev isiksus ja ka väga rikas, kui endal tuleb tasuda riigilõivud, esindaja töötundide ja psühholoogi nõustamiste eest.

Ideaal vs. tegelik olukord

Ideaaliks oleks kompleksne lähenemine ohvri ja ta laste abistamisele kohe pärast vägivallaintsidenti, sh pärast nii füüsilist, seksuaalset, vaimset kui ka majanduslikku vägivalda. Arvestades ohvri traumeeritust ning vägivaldse inimese võimet ohvrit hirmutada ja temaga manipuleerida, peaks kohe aktiviseeruma tugivõrgustik ohvri abistamiseks. Ideaalis peaks tugivõrgustik koosnema eri valdkonna spetsialistidest, kel kõigil on ühesugune arusaam vägivallast, kes on saanud eriväljaõppe või kitsamalt spetsialiseerunud. Võrgustikku peaksid kuuluma naiste tugikeskused, naiste ja laste psühholoogid, psühhoterapeudid, politsei, prokuratuur, lastekaitse, ohvriabi. Kas see ideaal ka meil Eestis toimib? Ütleksin, et see toimib juhtumipõhiselt ja teatud piirkondades.

Kui näiteks lastepsühholoogi ja lastekaitse spetsialisti juhtumikäsitus lahkneb kardinaalselt, siis on raske aidata naist ja lapsi vägivalla ringist välja. Kui tugikeskuse spetsialisti ja lastekaitse arusaam erineb, on raske rääkida koostööst. Kui lastekaitse peab parimaks laste perest eraldamist isegi siis, kui naine on lastega vägivaldsest suhtest väljunud või kui lastekaitse peab vajalikuks traumeeritud naisele psühhiaatriline ekspertiis tellida ja lapsed selleks ajaks eraldada, kuna naine ei suuda vägivaldse mehega koostööd teha, siis millisest koostööst me räägime? Kui naiste tugikeskuse teenustele pole piisavalt raha ja vahendeid, siis kuhu suuname ohvrid abi saamiseks? Kui uut naiste tugikeskuseteenust sotsiaalkindlustusamet alles arendab, siis millisest komplekssest lähenemisest me räägime?

Seni 14 aastat kestnud tugikeskuste ohvriabi andmist muutis riik 2017. jaanuarist ja kõike hakatakse uuesti otsast peale üles ehitama. Spetsialistidest, kes olid saanud eriväljaõppe, jäi suur hulk kõrvale seetõttu, et nad olid kaotanud riigi vastu usalduse. Ohvritega hakkasid mõnes piirkonnas spetsialistina tööle inimesed, kel puudub igasugune varasem kogemus naistevastase vägivalla ohvrite abistamisel. Nagu teada, paber kannatab kõike.

Jah, olen kriitiline naiste tugikeskuste rahastamise süsteemi muutmise suhtes ning usun, et mu kriitika on õigustatud. Tunnen kurbust ja leina, sest olen kaotanud poole naiste tugikeskuste koostööpartneritest, kes tegutsesid oskuslikult, kelle häid tulemusi olin näinud ning kelle töö kvaliteeti sain usaldada.

Kahjuks võtab uue süsteemi ülesehitamine, kompetentsi ja kogemuste saavutamine, ohvrite ja koostööpartnerite usalduse võitmine aega. Praegu saame rääkida vaid riigi kohustusest aidata naistevastase vägivalla ohvreid vastavalt ohvriabi seaduse muudatusele, mis jõustus 1. I 2017. Sellest, kuidas riik oma kohustust ohvreid aidata ja kvaliteetset tugikeskuse teenust pakkuda täidab, saab rääkida alles siis, kui uuest süsteemist on esimesed kokkuvõtted tehtud.

Olen seni toonud negatiivseid näiteid erinevate spetsialistidega kokkupuudetest kohtumenetluste raames, mis kahjuks jäävad eredamalt meelde. Olen väljendanud ka kurbust seni toimunud süsteemi lõhkumise osas, sest see puudutas mu tööd klientidega otseselt. Tunnen, et pean väljendama oma arvamust, hoolimata sellest, et mind on survestatud loobuma nende naiste abistamisest ja käsitud vait olla ja mitte midagi sellest kirjutada.

Kirjutan sellest, kuna olen näinud ka nii palju saavutusi naistevastase vägivalla ohvrite abistamisel viimastel aastatel. Sooviksin eraldi rõhutada ka positiivseid kokkupuuteid erinevate ametnikega ja kohtuga. Palju on siiraid ja hea südamega inimesi, kes mõistavad vägivalla spetsiifikat ning on andnud endast parima ohvrite abistamisel.

Minu praktikas parim näide kohtu lähenemisest lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamisel oli Tartu Ringkonnakohtu otsus, mille kohaselt peatati vägivaldsel mehel täielikult oma väikelapsega suhtlemine mitmeks aastaks, kuna ta lapse juuresolekul oli rünnanud lapse ema. Kohus pidas enesestmõistetavaks asjaolu, et vägivald lapse juuresolekul on last traumeeriv ning isa peab suutma tõendada, et ta suudab oma käitumist kontrollida. Loomulikult sai see ema ka ainuhooldusõiguse oma lapse suhtes. Selles juhtumi puhul tegi ka politsei ja prokuratuur väga head tööd, mees sai kriminaalkorras karistatud, talle kehtestati naise ja lapse suhtes lähenemiskeeld. Selliste lahendusteni jõudsime kahe aasta jooksul koostöös naiste tugikeskusega (kelle kaudu oli tagatud naisele kogu menetluse perioodil tasuta jurist ja psühhoterapeut), politseiga, lapse psühholoogiga, ohvriabiga, lastekaitsega.

Minu positiivne üllatus lastekaitse spetsialisti professionaalsusest pärineb Ida-Virumaalt, kus lastekaitse spetsialisti hinnangul tuli peatada isa (peresesines vaid vaimne ja majanduslik vägivald) suhtlemine lapsega seniks, kuni laps ise ühel päeval selleks soovi avaldab. Lastekaitse spetsialisti hinnangul oli laps saanud küllalt traumasid elades koos vägivaldse isaga ning vajas traumadest taastumiseks ja stabiilse uue elu ülesehitamiseks emaga koos aega. Samuti saan ma öelda, et mul on olnud au puutuda kokku kohtumenetluses selliste lastekaitse spetsialistidega, kes saavad lapsega vesteldes kohe aru, kui last on vägivaldse isa poolt mõjutatud, sunnitud midagi rääkima, hirmutatud.

Minu parim praktika lapsele riigi õigusabi korras määratud advokaadi tööst oli see, kui lapse advokaat suutis läbi näha vägivaldse isa manipulatsiooni lapsega, lapse äraostmise rahaga, lapsele ema halvustamise ning taotles lapse kaitseks lähenemiskeeldu, et isa ei saaks last rohkem kahjustada. Lapse esindaja mõistis, et isa huvi lapse vastu oli ajendatud isiklikust soovist naisele kätte maksta ja lapse kaudu naist kontrollida ka peale lahutust.

Just selliseid positiivsed kokkupuuted teiste spetsialistidega ja pikkade kohtuvaidlustega saavutatud positiivsed tulemused on need, mis annavad lootust ja jõudu edasi neid naisi abistada. Jõudu ja jaksu kõikidele spetsialistidele, kes südamega tööd teevad.  Neile ametnikele aga, kes pole ohvritega ise isiklikult mitte kunagi kokku puutunud, kuid otsustavad paberil selle üle, millist abi nad vajavad soovin ma ühte – tulge ja tutvuge reaalse eluga Eesti maakohtades ja väikelinnades. See muudab ka teie elusid.

Merle Albrant on Eesti Naiste Varju­paikade Liidu jurist, soolise võrdõiguslikkuse ekspert ja koolitaja.

Loe artikli täisversiooni Sirbi veebi­lehelt.

1 Kriminaalpoliitika uuringud. Kuritegevus Eestis 2016. http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/kuritegevus-eestis-2016-0

2 Kohus. Menetlusstatistika. I ja II astme kohtute 2016 aasta statistilised andmed http://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/kohtute-statistika

3 Eesti Naiste Varjupaikade Liit. http://naisteliin.ee/index.php?id=114

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming