Kas eesti muusikaga tegelemine on karistatav?

Vardo Rumessen

Autoriõiguste rikkumisest seoses E. Tubina juubelialbumiga „Eduard Tubin ja tema aeg“ 2. septembril 2010 Tallinnas toimunud seminaril ”Valitsusväliste ühenduste roll UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni rakendamisel” ütles kultuuriminister Laine Jänes: “Eesti Vabariigi kultuuripoliitika üheks prioriteediks on rahvuskultuuri kestmise ja elujõulisuse toetamine. See põhimõte on meie südameis”. Kahjuks pean oma kogemustele toetudes tunnistamama, et vaatamata kõlavatele sõnadele on eesti rahvusliku muusikapärandiga tegelemine muutunud taunitavaks, et mitte öelda – karistatavaks. Näiteid selle kohta jätkub küllaga, nagu seda kinnitab ka alljärgnev lugu. Kuna antud juhtum ei puuduta mitte ainult mind, vaid ka paljusid teisi loomeinimesi, siis pean vajalikuks sellel lähemalt peatuda ja selgitada kuidas selline kafkalik absurditeater üldse võimalikuks osutus.

Seoses E. Tubina läheneva 100. sünniaastapäeva lähenemisega tegin 2004.a. algul Kultuuriministeeriumile ettepaneku anda sel puhul välja E. Tubina juubelialbum. Vastavalt Kultuuriministeeriumi, Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumi (ETMM) ja kirjastuse SE&JS poolt 28. aprillil 2004 sõlmitud ühiste kavatsuste protokollile sõlmis ETMM-i direktor Ülle Reimets järgmisel päeval minuga kui teose autoriga lepingu albumi täieliku käsikirja üleandmiseks Muusikamuuseumile. Töö kogumaksumuseks oli planeeritud 499 915 krooni, millest 396 105 krooni moodustasid kirjastamise ja trükkimisega seotud kulud ja 103 814 krooni autori ja toimetaja honorarid. Kuigi olin varem pikemat aega tegelenud Tubina loomingu uurimisega, tuli täiendavalt koguda vajalikku materjali ja esitada albumi üldkontseptsioon, mis kiideti heaks nii ETMM-i kui kirjastuse SE&JS poolt. Kahjuks hakkasid töö käigus kirjastuse SE&JS omanik Sirje Endre ja ETMM direktor Ülle Reimets sekkuma albumi koostamisse, dikteerides, kuidas tuleks nende arvates seda teha. Tekkinud lahkhelide tõttu keelduti mulle näitamast albumi lõplikku toimetatud versiooni, mille tõttu esitasin 9. mail 2005 Kultuuriministeeriumi asekantslerile Reet Mikkelile kaebuse, milles keeldusin albumi trükikotta üleandmisest enne kui olen näinud lõplikku käsikirja. Kahjuks jättis ministeerium minu kaebuse tähele panemata ja kirjastus SE&JS andis mai alul albumi trükikotta ilma minu kui autori (koostaja) nõusolekuta.

E. Tubina juubelialbum „Eduard Tubin ja tema aeg“ ilmus Raamatutrükikojast 3. juunil 2005.a., selle maht oli 416 lk. ja selles oli 770 fotot. Pärast ilmumist selgus, et albumi tiitellehel puudus autori (koostaja) nimi, ning tiitellehe pöördel olid koostajatena märgitud Vardo Rumessen ja Inna Kivi. Lisaks oli minu kirjutatud eessõna asendatud muuseumipoolse pealiskaudse eessõnaga ja lisatud Sirje Endre ja Urmas Oti poolt kirjutatud eessõna Neeme Järvi nime all (mida N. Järvi polnud kirjutanud!), samuti puudus viimane 10. peatükk (Tubin ja kaasaeg) ja puudusid fotode autorite nimed. Seega oli tegemist Muusikamuuseumi ja kirjastuse SE&JS poolse omavoliga ja minu autoriõiguste rikkumisega. Sellest tingituna pöördusin 24. jaanuaril 2006 Kultuuriministeeriumi Autoriõiguse asjatundjate komisjoni poole, kes tegi oma koosolekul 24. mail 2006 kompromissettepaneku lisada albumi allesjäänud tiraažile vaheleht koos õigete andmetega tiitellehel ja selle pöördel koos toimetamise käigus tekkinud vigade parandusega. ETMM-i direktor Ü. Reimets sellega ei nõustunud. Selletõttu pöördusin advokaat Viive Kauri vahendusel 7. märtsil 2007.a. hagiavaldusega Harju Maakohtu poole. Kuna ETMM on riigiasutus, tuli esitada hagi Eesti Vabariigi vastu Kultuuriministeeriumi kaudu. Seejärel korraldas ETMM juhtkond 22. mail Muusikamuuseumis minu vastu füüsilise kallaletungi keeldudes mind edaspidi muuseumisse lubamast. Nagu hiljem tunnistajate ütlustest selgus, oli see juba varem ette kavatsetud. Pöördusin kirjalikult kultuuriminister Laine Jänese poole, ent sain pärast korduvaid meeldetuletamisi vastuse alles 6. novembril, milles kinnitati, et „Kultuuriministeerium peab 22. mail Muusikamuuseumis toimunud vahejuhtumit väga ebasoovitavaks“, kuid mingeid otseseid reageeringuid sellele ei järgnenud, ning detsembris 2007 valiti Ülle Reimets taas ETMM direktoriks, nagu poleks midagi juhtunud! Lisaks ilmusid 30. mail ajalehtedes „Õhtuleht“ ja „Postimees“ ETMM juhtkonna organiseerimisel minu vastu suunatud moonutatud faktidele põhinevad laimuartiklid. Kuna mulle oli keelatud muuseumisse sisenemine, siis oli minu edaspidine erialane töö takistatud. Nõudsin Kultuuriministeeriumilt Ülle Reimetsa poolset vabandust, mis aga ei andnud tulemust. Et minister Laine Jänes minu kirjadele ei vastanud ega olnud nõus minuga kohtuma, pöördusin advokaat V. Kauri vahendusel Kultuuriministeeriumi poole kompromisslahenduse leidmiseks. Selleks pidi ta 9. märtsil 2008 kohtuma minister Laine Jänesega, kes aga kohtumisele ei ilmunud. Pöördusin 9. juunil 2008 õiguskantsleri Indrek Tederi poole paludes tema kaasabi oma õiguste kaitsmiseks ja ministeeriumile saadetud kirjadele vastamist. Õiguskantsler teatas aga 8. juulil, et tal puuduvad selleks volitused.

Alles kaks aastat hiljem, 19. juunil 2009 langetas Harju Maakohus (kohtunik Tiiu Hiiuväin) oma otsuse Tubina juubelialbumi autorluse kohta. Kohus rahuldas minu kaebuse vaid osaliselt, ning kinnitas albumi teiseks autoriks Muusikamuuseumi. Kohtus väitis ETMMi direktor Ü. Reimets, et ma ei ole albumi käsikirja muuseumile üldse esitanudki (!) Kes siis selle tegelikult koostas? Teadaolevalt ei ole Ü. Reimets ega S. Endre avaldanud ühtki artiklit ega raamatut Tubina kohta ega tundnud ka huvi E. Tubina loomingu vastu. Kuidas oli siis võimalik, et just nemad olid Tubina albumi koostajad? Sirje Endre: “Albumi koostajatena tegutsesid loominguliselt pariteetsetel alustel nii kirjastus kui muuseum […] Kui küsimus peaks tõstatuma kellegi ainuautorlusest albumile “Eduard Tubin ja tema aeg”, siis samahästi võib ka kirjastus SE&JS pidada ennast albumi üheks täievoliliseks autoriks […] Albumi “Eduard Tubin ja tema aeg” puhul peab kirjastus end üheks uusteose loojatest ja samas ka albumi tegelikuks teostajaks, mis võimaldaks meil esitada omapoolse taotluse albumi autoriõigusele.” (Sirje Endre kirjast Harju Maakohtule 17. aprillil 2009). Sama küüniline oli Kultuuriministeeriumi poolse advokaadi Arvo Junti väide, et „Hageja (st. V. Rumesseni) eesmärgiks on nähtavalt omistada endale meelevaldselt teiste isikute tehtud töö” (kirjast Harju Maakohtule 5. mail 2009).

Tuleb välja, et Tubina elu ja loomingu kauaaegne uurija ja interpreet ei saanud oma tööga hakkama, ja seda tegid ETMM-i direktor Ülle Reimets, muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste ning kirjastaja Sirje Endre, ning albumi autor (koostaja) tahtis nende tehtud töö enda nimele kirjutada (sic!). Jääb arusaamatuks, kuidas oleks võinud sellise monograafilise ülevaate koostamisega saada hakkama ilma vastavate muusikaliste eelteadmisteta inimesed? Miks ei võtnud minister Laine Jänes midagi ette kogu selle absurditeatri lõpetamiseks? Kuidas sai Kultuuriministeerim kui teose tellija ja rahastaja määrata riigipoolseks esindajaks antud konfliktis ETMM-i direktori Ü. Reimetsa, kelle vastu oli esitatud süüdistus? Kas kultuuriminister

Laine Jänes pidas tõesti õigeks, et:
1) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus avaldada teise isiku koostatud raamat omatahtsi määratud autori(te) nime all.
2) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus määrata teise isiku poolt koostatud raamatu autoriks oma asutuse töötaja vaatamata tema vastuseisule.
3) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus sõlmida kirjastusega leping autori poolt koostatud raamatu väljaandmiseks ilma autorit selle lepingu sisust teavitamata.
4) Riigiasutusel (muuseumil) ja kirjastusel on õigus anda raamat trükikotta ilma autori nõusolekuta.
5) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus korraldada füüsiline kallaletung muuseumi külastajale, kes on avaldanud oma rahuolematust muuseumi tööga.
6) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus avaldada psühholoogilist survet oma asutuse töötajatele andmaks meelevaldseid tunnnistusi, et õigustada oma ebaseaduslikku käitumist.
7) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus omastada teise isiku poolt koostatud raamatu autoriõigused, esitades selleks kohtule teadvalt valeandmeid.
8) Riigiasutuse (muuseumi) direktoril on õigus kasutada ministeeriumi poolt eraldatud summasid vaid ühe erakirjastuse huvides.

Kahjuks oli Harju Maakohtu 19. juuni 2009 otsus ebaobjektiivne, ega arvestanud albumi toimetaja Inna Kivi kohtus antud tunnistusi ja tema kirja Harju Maakohtule 15. jaanuaril 2008, milles ta kinnitas, et „ma ei ole kunagi pidanud ega pea end raamatu “Eduard Tubin ja tema aeg” kaaskoostajaks […] Avaldasin oma soovimatust olla kirjas raamatu kaaskoostajana korduvalt nii muuseumi direktorile Ülle Reimetsale kui kirjastuse juhile Sirje Endrele, kuid minu soovi ei arvestatud.“ Vaatamata sellele tugines kohus Ülle Reimetsa ütlustele ja järeldas, et albumi teiseks autoriks oli Muusikamuuseum. Kuid Autoriõiguse seaduse järgi saab teose autoriks olla vaid füüsiline isik mitte juriidiline isik. Autoriõiguste omastamine ETMM poolt, Inna Kivi nime lisamine albumi koostajana ilma autori nõusolekuta ja vastu tema enda tahtmist (sic!) oli õigusevastane ning lubamatu. Samas tugines kohus tunnistaja R. Lehiste ütlustele, kes oli vaid ETMM-i direktori asetäitja, seega kõrvaline isik, kellel polnud vajalikku muusikalist haridust. Kohtus väitis ta, et tegi paar temalt tellitud fotot ettenäidatud objektidest, ja eesitas kohtule tegelikkusele mittevastavaid ütlusi nagu ma oleksin esitanud ETMM-ile ainult esimesed neli peatükki. Tegelikult olin ma esitanud ETMM-le elektroonilisel teel alates 15. juunist 2004 kuni 1. maini 2005 albumi kogu käsikirja kokku kümnes peatükis koos eluloolise kronoloogia, tekstide, fotode ja nende allkirjadega, ning lisaks nootide, kontserdikavade, ajalehearvustuste, helilooja kirjadega jne., koos illustratiivsete materjalide äramärkimisega. Käsikiri sisaldas ka eessõna, milline oli albumi osaks ning selle väljajätmine oli Autorõiguse seaduse järgi teose puutumatuse rikkumine. Jääb mõistetamatuks, kas kohus tõesti seda kõike ei teadnud?
Harju Maakohtu otsus oli ebakompetentne, mistõttu tuli see vaidlustada õigusenormide ebaõige kohaldamise, menetlusnormide olulise rikkumise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. 6. juulil 2009 esitasin apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Kahjuks otsustas Ringkonnakohus (eesistuja Reet Allikvere, kohtunikud Ulvi Loonurm ja Iko Nõmm)

1. detsembril 2009 saata kohtuasi tagasi Harju Maakonnakohtusse pidades vajalikuks kaasata menetlusse kostjana Inna Kivi. Milles oleksin ma pidanud süüdistama Inna Kivit, kes oli ise langenud ETMM-i direktori Ülle Reimetsa psühholoogilise surve ohvriks? Arvestades
Ringkonnakohtu otsuse ebaobjektiivsust ja vastuolulisust otsustain 29. detsembril 2009 advokaat Viive Kauri vahendusel esitada apellatsioonikaebuse Riigikohtusse. 28. aprillil 2010 tühistas Riigikohus (eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaan Luik) Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uuesti läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Vahepeal esitasin advokaat Viive Kauri vahendusel 17. märtsil 2010 veelkordse taotluse kultuuriminister Laine Jänesele kompromissi saavutamiseks ja kohtuvälise lahenduse leidmiseks. Kahjuks minister sellele ettepanekule ei reageerinud. Seejärel pöördusid Kultuuriministeeriumi ja advokaat Viive Kauri poole kirjalikult helilooja poeg Eino Tubin mitmed interpreedid ja muusikateadlased nagu Neeme Järvi, Ivari Ilja, Margus Pärtlas, Urve Lippus, Kristel Pappel, heliloojad Peeter Vähi ja Toomas Trass, samuti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia endised peasekretärid Hans Åstrand ja Gunnar Larsson, Soome Sibeliuse Akadeemia muusikaajaloo prof. Veijo Murtomäki jt, tunnustades minu kui raamatu autori kauaaegset tööd Tubina loomingupärandiga. Kahjuks minister Laine Jänes neile ei vastanud, mille tõttu pöördusin Kultuuriministeeriumi poole küsimusega keda peab ministeerium kui Tubina juubelialbumi tellija ja rahastaja teose tegelikuks autoriks? Vastuseks teatas Kultuuriministeerium 1. novembril 2010, et ”ministeerium ei sekku käimasolevasse kohtuvaidlusse.” Sellega õigustas Kultuuriministeerium tegelikult oma allasutuse direktori seaduserikkumist ja omavoli, ning võttis endale kaasvastutuse toimunu eest seades kahtluse alla minu kui kauaaegse Tubina loomingu interpreedi ja uurija töö, mis oli tekitanud mulle suurt moraalset, tervislikku ja rahalist kahju. Kui kultuuriminister Laine Jänes oleks juba varem teinud otsuse ETMM direktori Ü. Reimetsa vastutusele võtmiseks, poleks Kultuuriministeeriumil olnud vajadust selleks kulutada sadu tuhandeid kroone maksumaksja raha. KES vastutab selle eest? Kui Kultuuriministeerium peab sellise ebakompetentse direktori jätkamist võimalikuks, siis peaks kultuuriminister Laine Jänes ise võtma toimunu pärast poliitilise vastutuse.

Selline käitumine ei ole kuidagi kohane õigusriigile, kus kurdetakse inimeste vähesuse ja ühiskonnas levivate negatiivsete suundumuste üle. Oleks vajalik, et riigiasutused osutaksid igakülgset kaasabi rahvuskultuuri väljapaistvate esindajate loomingu uurimisel ja selle tutvustamisel. Käesolev juhtum annab tunnistust vastupidisest, et seda tööd ei peeta vajalikuks ja püütakse hoopis takistada! Ilma põhjuseta füüsilise vägivalla tarvitamine ühe riigiasutuse juhtkonna poolt on kuritegu, mis viitab inimeste põhiõiguste rikkumisele.
Tegelikult on see kõik vaid üks osa klassikalise muusika ja eriti Eesti muusikaklassika allasurumisel meie ühiskonnas. E. Tubina vastu suunatud hüsteeria (nn. “Tubina häbi”) algas juba 2006.a. minister R. Palmaru ajal ja on jätkunud kuni siiani. Vaatamata sellele, et 10. märtsil 2007 kinnitas minister Laine Jänes Eino Tubinale, et “Kultuuriministeerium on väärtustanud ja väärtustab ka edaspidi Teie isa loomingu esitamist ja propageerimist” pole pärast Tubina juubeliaastat Eesti Kontserdi kavades leidunud ühtki E. Tubina sümfooniat! Nüüdseks on selline negatiivne suhtumine põhjustanud ka alusetuid süüdistusi ERSO vastu ja Neeme Järvi lahkumise. Kes vastutab sellise olukorra tekkimise eest?
Pärast 3 aastat ja 9 kuud kestnud kohtuprotsessi langetas Tallinna Ringkonnakohus (kohtunikud Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv) 7. detsembril 2010 otsuse Eduard Tubina juubelialbumi ”Eduard Tubin ja tema aeg” autorluse ning ETMM direktori Ülle Reimetsa poolt toimepandud seaduserikkumiste kohta. Selle otsusega tühistas Ringkonnakohus Harju Maakohtu poolt 19. juunil 2009 tehtud otsuse tunnistades minu ainuautorsust nimetatud teosele ning mõistis selle õigusvastase kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 krooni jättes Kultuuriministeeriumi kaudu esitatud apellatsioonikaebus rahuldamata.

Nimetatud juhtumiga on loodud ka pretsedent teiste loomeinimeste jaoks. Tuleb välja, et riigiasutuse juhtkond ei kanna mingit isiklikku vastutust toimepandud seaduserikkumiste eest, ja neid pole isiklikult võimalik kohtu alla anda. Kuid nagu selgub, on kohtuvaidluse korral autoril siiski võimalik oma õiguseid kaitsta ja nõuda õigete andmete esitamist nii raamatukogu kataloogides kui internetis. Seejuures jääb lahtiseks küsimus, millal hakkab Eestis kehtima seadus, mis kohustaks ka riigiasutuse ja kirjastuse juhte kandma isiklikku vastutust toimepandud seaduserikkumiste eest?
Kokkuvõttes ilmestab see kahetsusväärne juhtum hästi ühiskonnas valitsevat eetika- ja moraalikriisi, kus valitseb ametnike omavoli ja raha võim, mille tulemusel püütakse oma ala asjatundjad ja professionaalid kõrvale lükata (nagu on toimunud Muusikamuuseumis mitmete töötajatega) asendades need juhuslike ja ebakompetentsete inimestega. Selle tulemusel on ohtu sattunud rahvuskultuurilised ja kõrgemad vaimsed eesmärgid, mis on vajalikud eesti kultuuri jätkusuutlikuks arenguks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming