Juhtima peab üleüldine tulu ja tõsine mehemeel

Krista Aru

 

Tõnisson vabanes Tartu vanglast 6. IX (26. VIII) 1908 hommikul kell 6.10. Sõbrad EÜSist ja Postimehest võtsid ta koduõuel vastu auväravaga ja Tõnisson tugevdas kõikide usku, et “otsustandev on see, kas ja kui palju rahva elunõudeid ja kulturatarvidusi täidetakse”. 

 

“Ei saa mina oma elupäevil mitte loobuda tõsise demokraatia põhimõtte ja üldise rahvakultuuri idee eest kõige jõuga seismast,” tunnistas Jaan Tõnisson ajalehes Postimees 30. juunil 1935. aastal.

Jaan Tõnisson oli mees, kellest rääkides pole vaja suuri sõnu karta. Tema töö ja tema tegevus olid alates 1896. aastast, kui ta detsembri alguses hakkas juhtima ajalehte Postimees, kuni 1941. aasta detsembrini, mil ta nõukogude võimu käsul oma kodus Tartus vangistati, pühendatud ühele ja väga kindlale sihile: eestlastest peab saama rahvas, kes seisab peremehena omal jalal omal maal.

“Üleüldsuse kasu, rahva kultuuriline haridustöö” oli Tõnissoni tegevuse lipukirjaks ajal, kui Eesti oli alles Vene tsaaririigi piiriala kubermang.

“Ainuüksi see politiliselt küps on, kes oma isikliku arvamise ja soovimisega üleüldsuse nõudmiste alla heidab. /—/ Eesti ringkonnad peaksivad ära tundma, et avalikkudes asjades mitte edev auahnus ei tohi inimeste tegusid juhtida, vaid üleüldine tulu ja tõsine mehemeel,” selgitas Tõnisson 1902. aastal, kui eestlased püüdsid sakslastega valimisblokki moodustades oma kandidaate Tartu linnavolikokku saada (PM, nr 32).

“Rahvameelsuse e. demokratismuse mõte tähendab rahva vaba enesemääravust. Mitte seda, et rahvas kõik võib teha, mis suurtele hulkadele meeldib. Rahvas tohib ainult seda teha, mis tema tõetundmise järel õige on. Rahva otsuse tegemisel on otsuseandjaks sisemine tõetunne ja kohus”, väitis Tõnisson ajalehes 1911. aastal. Aastal, mil ta hakkas järjekindlalt kasutama sõna “demokratismus”, selgitades ühtlasi selle sõna tähendust näidetega elust ning lisades ilmse kahjutundega juurde, et eestlastel pole poliitilises elus “demokratismuse põhjusmõtte sihis” veel suurt midagi ära teha. Küll aga oli Tõnisson juba 1911. aastal veendunud: “Et meie rahvas politiliselt siisgi rahvavabariigi mõtte poole hoiab, sellel on pääasjalikult kasvatusline tähtsus meie tulevase arenemise kohta” (PM,  nr 45). 

“Igaüks meist täidab oma kohust üleüldsuse vastu oma otsekohese ülesande ustava täitmise läbi. Kuid tarvis on ka selle eest hoida, et üleüldiste asjade juhtimine meie parema tõe tunde sihis edeneks,” kirjutas Jaan Tõnisson 27. jaanuaril 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil, kuhu ta oli saadetud vastu tema tahtmist (Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 185, m 12:29).

“Meil nõutakse käredalt vabakaubandust. See võib mõnelegi üksikule rühmale väga meelitav olla. Kuid meie ei või unustada, et kõik see, mis meil välja vedada on, nagu linad, puud jne., nende ainete sisseveo võimalikuks peavad tegema, mis meil omal puudub. Siin ei saa üksiku kihi ehk rühma huvidega rehkendada, vaid tähtis on kogu rahva majandusline huvi.

Endised ilusad kiidusõnad vabakaubandusest ei maksa enam praegustes muutunud oludes. Ei ole sellepärast põrmugi õige, kui näidata püütakse, nagu oleks kõik kitsendused kurjast. Üksikute huvid peavad taganema üleüldiste huvide ees”, kuulutas Jaan Tõnisson riigivanemana oma kõnes “Kuidas riiki valitseda” 4. oktoobril 1920. aastal (PM, nr 252).

 

“Eesti riigi mõte on kõigepealt ja üle kõige E e s t i  r a h v a  e l u n õ u e t e  r a h u l d u s. Nagu Eesti riigi rajamisel mõõduandvaks tõukejõuks oli Eesti rahvuslik eluhuvi, nii võib ka Eesti riikluse kandjaks tulevikus olla Eesti rahvuslik mõte, mis sisaldab meie rahva kõrgemat eluhuvi./- – -/

Nõnda ei saa meie ka praegu mitte leppida nende ilma-kavalate “olulaste” ehk realistidega, kes tahaksid Eesti riiklist elu juhtida silmapilgu nõuete ja väliste olude vajaduste kohaselt, ilma et tõsiselt silmas peetaks Eesti rahvusliku eluhuvi ja Eesti rahvusriikluse nõudeid ja kokkukõlasse viidaks silmapilgu vajadused kaugema tuleviku tarvidustega,” kirjutas Tõnisson 1921. aastal Postimehe artiklis “Eesti riikluse mõte ja kodune manchesterlus” (PM, nr 189). Tõnissoni juhitud rahvaerakonnal oli seal ajal koos olnud I riigikogus vaid kaheksat kohta, kuid Tõnisson ise töötas sel ajal kaasa kõikides riigikogu tähtsamates komisjonides, püüdes igati kaasa aidata riigi majanduselu korraldamisele.

“Meie jääme püsima iseseisvana riigina ja vabana rahvana ainult sedavõrd, kuivõrd meil sisemist jõudu jätkub sammu pidada teiste kultuurrahvastega.

Sest seisukohast on kodumaa ehitamisel üheks meie peaülesandeks küll sisemise kultuuri tõstmine, rahva hingeliste omaduste, tema vaimliste ja varaliste väärtuste rikastamine,” kinnitas J. Tõnisson kui II riigikogu esimees 1924. aastal oma iseseisvusaastapäeva tervituses. (PM, nr 54).

“Nii on siis ka enam kui tähtis, et välislaenu tegemisel ja eriti kasutamisel kõige ettevaatuse ja tarbekohasusega talitataks. Muidu muutub välislaen meie rahva- kui ka riigimajanduse suruvaks koormaks.

Siin avaneb meile kõigile eriliselt tähtis ülesanne suure välislaenu tarbekohaseks käsituseks kaasa aidata õigete sihtjoonte ülesseadmise ja õiglase asjatundliku arvustuse teel,” hindas Tõnisson üheks olulisemaks majanduspoliitiliseks ülesandeks 1927. aasta algul (PM, nr 1). Sama aasta lõpul võttis ta, saades küll väga hästi aru keerulisemaks muutuvast majandusruumist, vastu valitsusjuhi koha ja vedas seda järgmise aasta lõpuni.

“Et demokraatia sisemiseks hingeoluks on aristokraatlus ja rahva sisemine aulus, seda oleme meie rõhutanud aastakümneid. Täiesti põhjendamata on oletus, nagu ei suudaks Eesti maarahvas  kanda demokraatlist põhimõtet,” vaidles J. Tõnisson, olles ise V riigikogu esimees, vastu kõikidele neile jõududele, mis vähem või rohkem avalikult nõudsid “kõva käe” rakendamist Eesti põhiseaduse parandamisel ja riigielu uuendamisel (PM 1932, nr 300).

Võitlus demokraatliku riigikorralduse eest oli Tõnissoni võitlus olnud aastakümneid. Ta lahkus riigivanema kohalt 1933. aasta 17. oktoobril, pärast seda, kui rahvahääletusel oli võitnud vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse eelnõu. Olukord “kus rahvas ise vabatahtlikult käest annab rahvavalitsusliku riigikorra alused”, kus rahvas ise läheb kaasa “rahvavabaduse ja rahvavalitsuse aate vastu” (PM 1933, nr 278) oli talle suurem moraalne löök ja kaotus kui kõik senised allajäämised ja karistused.

Kuid lõplikult löödud polnud Tõnisson siiski. Tal oli nüüd taas rohkem aega Postimehe jaoks. Ta kolis tagasi Tartusse, töötas toimetuses, avaldas palju päevakajalisi juhtkirju.

“Isegi rahva laiematel hulkadel tohiks loomusunniliselt selge olla, et suveräänset rahvast peavad kandma tõsised veended, aated, oma paleuste armastus, lootus tulevikku ja ustavus iseendale, kui tema tahab jääda vabaks ja rippumatuks ka edaspidi. Ainelisi huvisid ei suudeta mitte maha salata, kuid need ei tohi ära süüa aateid. Peekoni- ja võihinna järele ei saa mitte määrata rahvusliku politika suunda, – muidu kaotatakse ühes iseendaga ja oma vabadusega ka kõik ajutised kasud ja petlikud võidud.

Nõnda oskab meie rahva enamus ajutise meeleärevuse möödumisel edaspidigi hinnata väärtuslikult neid, kes ei ole tahtnud endale puhastkasu teha – ühes ujudes ajutiste vooludega” (PM 1933, nr 284).

1935. aasta 26. juulil  andis Kaarel Eenpalu, siseminister sisekaitse ülema ülesannetes, välja otsuse, millega võeti Eesti Kirjastus-Ühisus “Postimees” kui äriettevõte sekvestri alla. Jaan Tõnisson tagandati ajalehe Postimees peatoimetaja kohalt 27. juulil. Tõnissonilt võeti ära mitte ainult tema elutöö, aga ka võimalus oma vaateid ja seisukohti ajalehes avaldada. Kuid ta hinnangud ja tegevuse siht ei muutunud. Ajakirjas Tänapäev kirjutas Tõnisson 1938. aasta veebruaris: “Et aga rahvas võiks püsida iseseisvana keset rahvusvaheliste vastuolude keeriseid, hoolimata siseelu majanduslikkude, sotsiaalsete, kultuuriliste ja tõuliste huvide pingetest, selleks läheb peale latentsete eelduste vaja veel aktiivseid tegureid iseseisva riikluse kaitseks. Nii on ka selge, et Eesti iseseisvus on kindlustatud alles siis, kui teda on kandmas meie rahva iseseisvusetung ja vabaduse-armastus, mis on kui tuli tuha all aastasadasid võõra võimu all edasi hõõgunud. /- – -/”  (nr 2, lk 34).