Henriku uurimise hetkeseis

Mihkel Mäesalu

Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toimetanud Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Ashgate Publishing Company, 2011. 472 lk. Henriku Liivimaa kroonika neli eestikeelset trükki viimase 30 aasta jooksul näitavad, et tegu on populaarseima keskaegse kroonikaga Eestis. Kuid kas rohkem kui 780 aastat tagasi kirjutanud sakslasest misjonäri ja preestri jutustuse peensusi on tänapäeval võimalik mõista vaid sissejuhatuse ja kommentaaride najal? Kui on tõsine soov Henriku narratiivi keerdkäikudest läbi närida, siis tuleks appi võtta äsja ilmunud artiklikogumik, mille eesmärgiks esitada Henriku uurimise praegune seis. USA, Suurbritannia, Taani ja Eesti ajaloolaste artikleid koondav kogumik jaotub kolme temaatilisse ossa. Esimeses vaadeldakse kroonikat kui teksti, teises kui allikat ja kolmandas selle kasutamist ajalookirjutuses. James A. Brundage’i sissejuhatus tutvustab meid Henriku isiku ja tema kroonika uurimise problemaatikaga. Õigusajaloolasena toob Brundage välja ka Henriku kaasajal paganate vägivaldse ristiusustamise õiguspärasuse üle Euroopas käinud debati, millest kroonik ei pruukinud üldsegi informeeritud olla.

Ristisõdade uurijana tuntud Christopher Tyerman pöörab tähelepanu ristisõja ideoloogia laialdasele kasutamisele kroonikas. Õigustuse ristisõja pidamiseks tuletab Henrik paganate sõjakusest ja sagedast usutaganemisest. Ta püüab asetada Liivimaa ristisõja samale pulgale Püha Maa omaga, seda ilmestab ka tema propagandistlik väide Liivimaa nimetamise kohta Maarjamaaks paavst Innocentius III poolt.

Vaadeldes kroonika piiblitsitaate, leidis Jaan Undusk, et kroonik esitab ristisõja sündmusi spetsiifiliste piibliloo aspektide taaselustumisena. Henriku teksti sakraalne külg kõnetab tema kaasaegset lugejat, haritud vaimulikke, kuid ka tänapäeva ajaloolased peaksid sellele tähelepanu pöörama, et tema narratiivi nüansse selgemini tajuda. Jüri Kivimäe käsitleb kroonika etnilist ainest ja näitab, et rahvastest väiksemate etniliste gruppide nimed tuletas Henrik nende asuala või asula nimest: näiteks Sakala sakalased, Novgorodi novgorodlased, Varbola varbolased. Misjoni ja ristisõjaga kaasnenud keelelistele probleemidele pöörab tähelepanu Alan V. Murray, märkides muuseas, et eestlaste seas võis olla võõrkeelte oskajaid. Saksa misjonärid olid siiski valdavalt paaris kohalikku päritolu preestritega.

Marek Tamm eristab artiklis kroonika surmakujutlustest kristlastele osaks saava ettevalmistatud surma, olgu rahulikult kodus või märtrina paganate käe läbi, „kristluse vaenlaste” ootamatust või häbistavast surmast (näiteks enesetapp). Ka imeteod, mille kirjeldamisel kasutab Henrik motiive katoliikliku kultuuri rikkalikust pärandist, seostuvad enamasti otseselt kellegi surmaga. Torben Kjersgaard Nielseni järgi eristab Henrik metsi kui paganlikkuse ja ohu sfääri kultuurmaastikust ja merest, kus tegutsevad kristlased ja neid kaitsev Neitsi Maarja. Selle poolest erineb ta paljudest keskaegse Euroopa autoritest, kes näevad metsa kristliku erakuelu ja rahuliku mõtiskluse paigana. Esimese kolmandiku lõpetab Carsten Selch Jenseni artikkel jutluste rollist kroonikas. Henrik rõhutab küll jutlustajate sõnaosavust ja teoloogilist kompetentsi, kuid jutluste sisu on seotud hoopis poliitilise allutamisega.

Kogumiku teise osa moodustavad artiklid, kus kasutatakse Henrikut allikana. Võrreldes kroonikat ja paavstlikku korrespondentsi Liivimaale, näitab Iben Fonnesberg-Schmidt, kuidas piiskop Alberti taotlused ei ühtinud sageli paavsti poliitikaga. Nii keeldus Innocentius III andmast Liivimaa ristisõdijatele Püha Maa omadega samaväärset indulgentsi. Ka ristisõja eesmärki nähti Riias ja Roomas erinevalt: nii serveeriti Liivimaa ristisõda paavstidele eelkõige uute kristlaste kaitsmisena paganate eest, kuigi sõjaline võit paganate üle oli hoopis misjonitöö eelduseks.

Kurt Villads Jensen annab ülevaate sõjatehnika arengust XIII sajandi algul. Ta pöörab ka tähelepanu sellele, et Henrik ei heroiseeri sõjapidamist, vaid näitab seda realistlikult, otsekui rõhutades, et ürituse edu ei taga mitte üksikud kangelaslikud võidud, vaid ristisõdijate lakkamatud pingutused. Sõjatehnika analüüsimine jätkub Ain Mäesalu ülevaates ambudest ja kiviheitemasinatest. 1220ndateks olid need relvad ka eestlaste arsenalis: nood leidsid kiviheitemasinatele uue kaitseotstarbelise kasutuse, proovides nendega purustada ristisõdijate piiramismasinaid.

Valter Lang ja Heiki Valk näitavad, kuidas arheoloogilise ainese ja kroonikast leitava info kombineerimisel võib täiendada sõjasündmuste pilti. Muuseas tuuakse artiklis välja ka üks Henriku eksimus. Nimelt on ta väitnud, et 1224. aasta alguses piirasid ristisõdijad Lohu linnust Harjumaal, kuigi tõenäoliselt oli tegemist hoopis Keava linnuse piiramisega. Marika Mägi näeb arheoloogias alternatiivset allikat Henriku erapoolikule kroonikale. Ta esitab pildi saarlaste klannilaadse ülesehitusega ühiskonnast, mille eesotsas olid mõjukad perekonnad, oletab nende seoseid Väina kaubandusega ja väidab, et saarlaste sõjaretked Riia vastu olid tiivustatud soovist lüüa sakslased sealsetelt kaubateedelt välja. Lootus sakslastevastasele sõjalisele koostööle võis tingida ka saarlaste ajutise alistumise Taani kuningale 1222. aastal.

Kolmandas osas on vaatluse all kroonika mõju ajalookirjutusele keskajast tänapäevani. Anti Selart näitab veenvalt, et kuna Henrik kujutas sakslasi ühtse jõuna, ei leidnud see tekst kasutamist Liivimaa keskaegsete kroonikute poolt, kes kirjutasid ordu ja peapiiskopkonna konflikti kontekstis ja otsisid oma leeri toetavaid argumente. Stefan Doneckeri artiklist ilmneb, et kuigi XVI ja XVII sajandil Henriku kroonikat loeti, siis tolleaegses ajalookirjutuses leidis see vaid põgusat kasutamist. Ajaloolaste huvi äratas Henrik alles XVIII sajandil, mil ilmus ka kroonika esimene trükk.

Tiina Kala eristab kroonika toimetamise ja publitseerimisega kaasnenud puht teaduslikku taotlust rekonstrueerida Henriku tekst võimalikult originaalilähedaselt ning selle tõlgetele omast rahvusliku ajaloohuvi joont, mis ei ilmne aga inglis-, itaalia- ja soomekeelsete väljaannete eessõnas ja kommentaarides. Henriku retseptsiooni Eesti ja Läti aladel valgustusajast tänapäevani vaatlevad Linda Kaljundi ja Kaspars Kļaviņš, näidates, kuidas kroonikaga sai põhjendada erinevaid ühiskondlikke ja poliitilisi taotlusi, alates valgustajate pärisorjusevastastest argumentidest läbi sakslaste kui kultuuritoojate enesekuvandi Eesti ja Läti iseseisvuse põhjendamise muistse sõltumatusega, Venemaa ja Läänemere idakalda rahvaste põlise sõpruse, kuni tänapäeval rõhutatava Euroopaga integreerumiseni välja.

Juba see põgus ülevaade näitab, kui erinevatel teemadel võib Henrikust kirjutada. Kas Henriku Liivimaa kroonika kohta on nüüd kõik öeldud? Vähemalt minul tekitas raamatu lugemine hoopis uusi küsimusi. Näiteks, kuivõrd saame rääkida Henrikust kui katoliikliku Euroopa kirjamehest? Tema elu möödus ju katoliikliku maailma piiril, mis mõjutas ilmselt ka tema arusaamu kas või ristisõja olemusest. Kogumikus võinuks ju olla esindatud ka arutlus Henriku erapoolikust suhtumisest teistesse kristlikesse jõududesse Riia kõrval. Ent kõike ei olegi võimalik ühe raamatu sisse panna, pealegi leiab raamatu lõppu lisatud Henriku-teemalise bibliograafia abil kiiresti kõik seni käsitletud probleemid, ka need, mida kogumikus pole puudutatud.

Muuseas edendab see Suurbritannias välja antud raamat Eesti ajaloolaste ja arheoloogide seisukohtade levikut läänes. Ingliskeelne medievistika on viimasel ajal Läänemere idakalda ajaloo vastu üha rohkem huvi tundnud, mistõttu võib just sealt oodata ka uusi Henrikualaseid käsitlusi. Samas võiksid need kokkuvõetud mõtted ju tiivustada keskaja uurijaid ka Eestis ja Lätis. Tundub, et Henriku populaarsuse kõrgaeg polegi veel saabunud.