Helmut Piirimäe – humanitaar par excellence

VEIKO BERENDSEN, õpilane

Kui korraldasime kolleegidena Helmut Piirimäe viimase loengu, katkestas selle kraanaga aknast sisse tõstetav „kaunis daam“. Kohal olid paljud endised üliõpilased ja loengu teemat – Iirimaa ajalugu XIX sajandi II poolel – õnnestus õppejõul esitada pigem kui etüüdi. Üks endine üliõpilane, Matti Maasikas, oli saatnud sõna, mis ka ette loeti. Ta kirjutas, see jäi meelde: „Ma istusin ühel professor Piirimäe uusaja ajaloo loengul ja tundsin, praegu kuulen ma oma ülikooliaja parimat loengut. See tunne oli väga selge!“ Vähestel on õnnestunud jätta selline jälg. Seda, et Piirimäe oli 1970. aastatel parim õppejõud, ütles sageli Aadu Must. Must oli ammu Piirimäelt üle võtnud arhiivinduse õpetamise ja rääkis 1990-ndatel sellest pigem, kui millestki minevikus parimast. Mina võtsin üle Piirimäe leivanumbri, uusaja ajaloo kursuse, ja olen sadu kordi mõelnud, mis oli see fenomen, et nii paljud, ka mina, temast eriti loengu lugemisel eeskuju võtsid. Võib-olla isegi kadedad olid, aga heas mõttes.

Helmut Piirimäe oli suur õpetaja, laiahaardeline teadlane ja kõva aatemees. Ta oli ühtaegu talupoeglik ja edev. Ta oli väga seltskondlik ja asjaajamises boheemlaslik. Ta oli väga uhke oma nelja lapse üle ja rõhutas, et nad kõik on tal doktorikraadiga. Tal oli hüüdnimi Pipi ja ta käis portfelliga. Ta oli professor, kel oli eepilise kuju mõõde. Ta oli Tartu vaimu kandja.

Piirimäe lõpetas ülikooli 1955. aastal ning suunati tööle ajalooarhiivi. Ajalooteadust juhtisid tol ajal Venemaa-eestlased. Tallinnas Viktor Maamägi, kes oli Hans Kruusi ja „kodanlike natsionalistide“ tagakiusaja ning Tartus Hilda Moosberg (NSV Liidu ajaloo kateeder) ja Lydia Roots (üldajaloo kateeder). Arhiiv ülemaks oli julgeolekumajor Jossif Veisenen. Enne teda märatses seal arhiiviülemana Marianila Javkina. Otsene 1950. a EKP VIII pleenumi järgne puhastus ülikoolis oli läbi ning enam ei määranud tööle saamist ülikooli kaadriülem Helene Kurg. Ma arvan – see seisukoht jääb täielikult minu südametunnistusele –,et Piirimäe tõrjuv suhtumine võimukatesse naistesse pärines just selles lõigus loetletud nõukogude naiste maneeridest.

Samas pidi just Lydia Roots teda üldajaloo kateedrisse tööle saamisel toetama. Ma arvan, et siin põimusid mitmed asjad. Nõukogude ajaloolased otsustasid pärast Stalini aega, et ilmne mahajäämus maailma ajaloo uurimisel tuleb ületada. Uurima hakati maailma kõigi piirkondade kogu ajalugu. Sellega käis muidugi kaasas marksistlik vaade, kuid tolles ajas oli vast tähtsaim marksismi kui sotsiaal-majandusliku ajalookäsitluse vastandamine stalinistlikule, kui empiiriast mittehoolivale joonele ning varasemale Pokrovski suunale, kus ajalugu tähendas minevikku pööratud poliitikat ja isikud visati ajaloost välja. Tekkis soodne foon majandusajaloo uurimiseks, mis oli ka seotud agraarajalooga. Tartu ülikool valis kaks üldajaloo suunda, millest üks oli skandinavistika ja teine agraarajalugu. Lydia Roots oli asunud organiseerima „Skandinaavia kogumiku“ väljaandmist, mille peatoimetajaks Piirimäe peagi sai ning mis oli nõukogude teadlaste skandinavistika publitseerimiskoht. Piirimäe uurimisteema oli Vene-Rootsi majandussuhted ja Narva kaubandus ning oluline oli tema rootsi keele oskus.

Helmut Piirimäe (1930–2017) oli suur õpetaja, laiahaardeline teadlane ja kõva aatemees. Ta oli ühtaegu talupoeglik ja edev.

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Kohe oma teadlase ja õppejõu tee alguses suutis Piirimäe haarata huviorbiiti mitu küsimust, mida ta pidevalt süvendas ja laiendas. See oli üks tema tegevuse joon, et ta ei kapseldunud ühte ajastusse või ühte teemasse. Üldse oli tal uurimisküsimuste peale hea nina, Esmalt tema tegevusest arhiivinduse vallas. Üks põhilisi ajaloo vallas tehtud teadustöö originaalsuse tunnuseid on allikate kasutamine, millest ühe osa moodustab allikaõpetus ning teise arhiivindus. Esmane asi, milles Piirimäe väljundi saavutas, oli allikate teaduslik publitseerimine (arheograafia). 1958. aastal koostas ta poole 1858. aasta talurahvarahutuste allikapublikatsioonist. Minu arust ei püüelnud ta mitte traditsioonilise poliitilise sündmusajaloo rekonstrueerimise suunas, vaid statistika interpreteerimise suunas. Piirimäe oli üks nende hulgast, kes valdas ise ja õpetas ajaloolastele põhilist käsitööoskust – tööd originaalallikatega. Ta teadis, et katust vundamendita ei ehita. Ta polnud dekoraator. Praegu on kirjutatud mitu tonni käsitlusi, kuidas see on primitiivne positivism, kuid Piirimäe polnud kunagi lamedalt empiiriline. Vastupidi, allikad olid talle toormaterjal, eesmärk oli nii üldistus kui ka uute allikate teaduslikku käibesse toomine. Seda ta tegi oma kõigis suuremates töödes, eriti oma doktoritöös arveraamatute statistilise analüüsiga. Põhiline meetod, mida Piirimäe interpretatsioonis kasutas, oli võrdlus. Õieti see oligi tema metodoloogiline lähtekoht: „Uurida tuleb seoseid!“ Ma pole kahjuks kursis võimsa Rootsi majandusajaloolise koolkonnaga, kuid arvan, et sealt oli tal palju mõjusid.

Piirimäe kandidaaditöö juhendaja oli eestiaegne kooliõpetaja Julius Madisson, kes koos sama ametit pidanud Jaan Konksuga pärast sõda ülikooli õpetama kutsuti. Eriti just Madissonil, kes ise õpetas keskaja ajalugu ning kelle huvialad olid historiograafia ja terminoloogia, oli side ennesõjaaegse ülikooliga. .

Töö teema oli „Vene-Rootsi majandussidemed ja Narva kaubandus 1661–1700“ ja ta kaitses selle 1962. aastal. Piirimäe jätkas Arnold Soomi tööd: too oli 1940. aastal kaitsnud doktoritöö Rootsi kaubanduspoliitikast aastatel 1636–1656. 1974. aastal kaitses ta doktoritöö „Rootsi riigimajandus XVII sajandil“. Asetame selle doktoritöö oma aja konteksti: kui praegu kaitstakse aastas sadu doktoritöid, siis 1982. aastal oli Tartu ülikoolis 107 teaduste doktorit (800 õppejõudu). Doktoritest said enamasti ka professorid. Piirimäe valiti professoriks 1977. aastal. Ta rääkis mulle, et veel otse enne valimisi tuli tema juurde parteisekretär Advig Kiris ja ähvardas, et kui ta parteisse ei astu, siis teda professoriks ei valita. Teine kord ähvardas teda Hillar Palamets, et kui parteisse ei astu, Rootsi arhiivi uurima ei saa. Lõpuks polnud ikkagi vaja survele järele anda – sai Rootsi. Piirimäe valiti 1982. aastal Uppsala ülikooli audoktoriks.

Piirimäel oli tükk aega hinge peal, et tema doktoritööd ei avaldatud kaua eesti keeles, kuna olid ilmunud kolleegide Sulev Vahtre ja Herbert Ligi monograafia. Raamatuna nägigi töö ilmavalgust alles 2009. aastal. On väga hea, et autor käsikirja 35 aastat hiljem ümber ei töötanud ning seal on ehedalt kirjas tollane teadlase mõttemaailm ja teaduse tegemise tehnika. Mõttemaailma oluline komponent on faktipõhise argumentatsiooni tasakaalukas esitamine keskse uurimisküsimuse, feodaalse iseloomuga Rootsi riigimajanduse mõju lahkamisel. Kohalike koormised, riigi investeeringud ja mõlema võlad ning majandusliku aktiivsuse kasv ja rahamajanduse osa suurenemine näitavad kõik majanduslikku intensiivsust. Piirimäe kasutab küll mõisteid koloniaalne rõhumine ja majanduslik ekspluateerimine, kuid praegu tuleb raamatut lugedes just arvandmete tõttu nähtavale tollaste tööde aegumatu väärtus, tollase olukorra taasesitamine.

Piirimäe töö on minu teada Eesti ajaloolaste tööde hulgas esimene, kus on nii ulatuslikult kasutatud statistilist analüüsi. Ta rääkis mulle, et andmed lasti läbi ülikooli arvutuskeskuse arvutist, kasutades kolhoosi raamatupidamiseks mõeldud programmi. 1970ndate alguse arvutid olid väga teistsugused, kuid arvutati korrelatsioone. Praegu, kui korrelatiivsete seoste olemasolu või puudumise kindlaks­tegemine on lihtne, on see analüüsi algus. Tollal oli see saavutus.

Piirimäe oli Tartu ülikooli õppejõud 45 aastat ja seotud ülikooliga peaaegu 60 aastat. Ta oli üks mitmest, kes tegi ajaloo õpetamisest ajaloolaste kasvatamise, kujundas mentaalsuse, mille tulemusena olid iseseisvuse taastamise ajal võtta kümned idealistlikud ajaloolased. Ülikooli ajaloolaste seas valitses peale inimlike erimeelsuste ideoloogiline lõhe. Piirimäe iseloomustuse järgi olime spetsiifilises olukorras: võitlus käis mõlema kateedri sees. Selliste meeste nagu Piirimäe eesmärk oli üliõpilaste kasvatamine, et nad ei kohanduks nõukogude tegelikkusega. Prof Eero Loone ütles mulle, et on vale olla terve elu võimuga vastasseisus, sest see pärsib eneseteostust. See oli valik, inimese vabadus. Sellised ja veel mitmed arusaamad, mida oma eluga peale hakata, on olnud mulle tohutu mõjuga.

Helmut Piirimäe õpetas uusaja ajalugu. Kuna mina võtsin selle loengukursuse temalt üle ja olin enne olnud tema assistent, siis olen palju mõelnud, milles ikkagi seisneb selle kuulsa kursuse fenomen. Seda peeti kõige raskemaks eksamiks, kuna see oli väga mahukas. Ning tõepoolest, mul jäi õppejõunagi kogu faktoloogia pähe alles teisel või kolmandal aastal. Praegu on kombeks faktiteadmisi naeruvääristada, kuid mina pean küll ütlema, et mulle on need sama vajalikud nagu anatoomia tundmine arstile. Tähtsaim oli muidugi õppejõud, kuid ka aine on ikka pööraselt huvitav.

Õpetamine käis tol ajal üleliidulist programmi mööda. 1980ndatel ei tulnud enam kellelgi peale mõne teada-tuntud koputaja pähe kaevata, et õppejõud ei järgi programmi, kuid 1950ndatel lausa innustati üliõpilasi õppejõude nende ideoloogiliste vigade pärast kritiseerima. Selles olukorras oli võimalik lugeda mitut moodi ning Herbert Ligi luges keskaega ja Sulev Vahtre Eesti ajalugu omamoodi. Ligi luges kursuse ette teoreetilisema feodalismi ja medievistika osa, Vahtre luges allikapõhisemalt. Piirimäe luges eri teemasid eri moodi. Uusaja ajalugu loeti kolmandal kursusel kahel semestril: sügisel 1640. aasta Inglise revolutsioonist kuni 1848. aasta revolutsioonini ning kevadel sealt edasi kuni Esimese maailmasõja lõpuni 1918. Ta valmistas arvatavasti selle kursuse ette nii, et lähtus ennekõike õpikutest, kuid lisas siis sellesse raami iseenda. Didaktiline mõte oli näidata sündmustega seotud teemasid süvitsi, näiteks Inglise ja Prantsuse revolutsiooni puhul olid need revolutsiooniliste jõudude ideed. Kõige selle juures olidki olulised „kaunid daamid“, Louis XIV ning Louis XV armukesed. Taani kuninga Christian VII abikaasa Caroline Mathilde afääri arst Struenseega iseloomustas ta sõnadega, et mehele on parim positsioon, kui ta on „kuninga sõber ja kuninganna armuke!“. Hispaania kuninganna Parma Maria Luisa favoriit oli aga Manuel Godoy, mees, kes erinevalt Struenseest ei teinud valgustuslikke reforme, vaid laastas Hispaania, reetis oma kuninga ning mangus Napoleonilt endale Portugali lõunaosa vürstiriigiks. Suhe hispaania päritolu tantsija ja kurtisaani Lola Montesega tõukas jälle 1848. aastal troonilt Baieri kuninga Ludwig I. Praegu on selline eraeluline aspekt tavaline, kuid tol ajal see nii polnud.

Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäevaks kirjutas Piirimäe 1989. aastal sellest raamatu. Ta ütles mulle, et kirjutas selle peast suvel isatalus ning et laiemale publikule ongi paras sügavus see, mida professor peast teab. Ta lisas, et üks üldajaloo professor peab ikka Prantsuse revolutsioonist raamatu kirjutama, sest seda on teinud ka Peeter Tarvel. Ma arvan, et tegelikult ta peast ei kirjutanud. Raamatus peegeldub hästi aeg, mil see ilmus: see pole ei uurimus ega ka õpik. Kontseptuaalselt seal midagi uut ei ole, kuid kajastunud on hästi kõik need kihistused, milles üldajalugu nõukogude ajal õpetati. Seejuures on sellised raamatud hädavajalikud ning sündmuse eriteadlane olemata ei saa isegi kõigega kursis olla.

Prantsuse revolutsiooni kohta on kirjutatud tuhandeid käsitlusi. Peeter Tarvel õpetaski seda kui historiograafia erikursust ja juba sõja eel oli historiograafia raamat kolmeköiteline. Ma arvan, et Piirimäe lugemus põhines ennekõike vene autoritel (Vene Prantsuse revolutsiooni uurimise koolkond on ka tunnustatud). Tema kontseptsioon sarnaneb Leningradi ajaloolase V. Revunenkovi omaga ning lahkneb Moskva ajaloolase A. Man­fredi omast.

Vene ajaloolaste käsitlus revolutsioonist peegeldas prantslaste oma ning oli terve XIX sajandi politiseeritud. Küsimus on kompleksne poliitilises (Taine, Aulard) või majanduslikus (marksistlikus) (Lefebvre, Soboul) interpretatsioonis. Uurimiskonflikti keskne küsimus oli revolutsiooni põhjuste ja klassivõitluse käsitlus. Stalini-aegse käsitluse järgi, mille mõtles välja Man­fredi õpetaja N. Lukin, nähti Prantsuse revolutsiooni nagu ÜKP(b) ajalugu ning see oli sõjajärgsetes õpikutes valdav. Minu käes on 1941. aastal ilmunud „Uue aja (1789–1870)“ õpik, kus on Piirimäe allakriipsutused. Selle kontseptsiooni kohaselt oli jakobiinide diktatuur revolutsiooni lõpuleviimine ja nende terror õige asi. Selle käsitluse järgi lõppes revolutsioon 1794. aastal termidoori riigipöördega. Revolutsiooni põhjused ja revolutsiooni lõpp olid tohutult tähtsad küsimused: viimane oli tähtis poliitiline küsimus, esimene marksistliku ajalooteooria seisukohalt. Piirimäe kirjutab nagu Revunenkov, et revolutsioon lõppes 1799. aastal, sealjuures üsna põhjalikult revolutsiooni põhjustest ja koguni revolutsioonilisest situatsioonist, aga ka inimestest revolutsioonis.

Piirimäe teine suur uurimisvaldkond oli ülikooli ajalugu. Kui 1952. aastal oli tollane ülikool teatanud, et Rootsi ajal mingit ülikooli õieti Tartus polnudki, siis paljus Piirimäe töö najal pandi selle asutamine kindlalt paika 1632. aastasse. 1982. aastal ilmunud „Tartu ülikooli ajalugu I. 1632–1798“ oli tol ajal vägev juubeliteos. Kolmeköiteline töö sai Nõukogude Eesti preemia. Raamatu peatoimetaja oli teine samuti sel aastal lahkunud ajaloolane akadeemik Karl Siilivask. Piirimäe oli üsna turtsu täis, kui preemia jagati nii, et peatoimetajale pool ja kõigile teistele pool. Ülikooli ja üliõpilasseltside ajaloo uurimine jäi kauaks tema teemaks, sellele lisandus huvi baltisakslastest teadlaste vastu.

Praegu on kõrgharidus bürokraatliku juhtimise all, kuid iseseisvuse taastamise ajal, kui dekaan oli Piirimäe, polnud see sugugi nii. Sellesse aega langeb uutele õppekavadele üleminek. Tahan siin rõhutada Piirimäe suuremeelsust. 1950. aastal olid kunstiajalugu, etnoloogia ja arheoloogia taandatud ühe õppejõu kanda, kuid Piirimäe toetas allasurutud erialade arendamist, mis tähendas ühtlasi ametikohti – osalt altruistlikult. Sellist suhtumist pole ma ülikoolis enam paarkümmend aastat näinud, pigem kiskjalikkust. Sisuliselt avas ta võimaluse lugeda palju selliseid kursusi, mida varem polnud. Ma olen talle ülitänulik võimaluse eest õpetada tol ajal ajaloolastele veidigi teooriat.

Pärast iseseisvuse taastamist kerkis üles uute õpikute vajadus. Koos Sulev Vahtrega oli ta 1983. aastal avaldanud hoopis teistsuguse ajalooõpiku kui nõukogude ajal kombeks: „Meie kaugem minevik. Fakultatiivkursuse õppematerjal keskkoolile Eesti NSV ajaloost vanimatest aegadest kuni XVII sajandi lõpuni“. Nüüd asus Piirimäe organiseerima ja ise kirjutama üldaja ajaloo õpikuid. Ta esitas põhi- ja keskkoolis ajaloo õpetamise kontsentrilise teooria. Ma ei tea, kas see on originaalne. Seisneb see aga selles, et õpetada tuleb kahes tsüklis (põhikoolis ja gümnaasiumis) ning õppeaine sisus on keskne Eesti, seejärel meie lähema ümbruse ja siis muu maailma ajalugu. Praegu on teised didaktilised seisukohad, kuid oluline on siingi tema hoiak, et ei pea kopeerima teiste maade õpetamist, vaid lähtuda tuleb enda läbitunnetatud arusaamast.

Piirimäe kodu seinad on täis maale. Tema abikaasa Krista on kunstiaja­loolane ja see valdkond oli osa tema elust. Ta rääkis mulle, et kui midagi oleks võinud veel teistmoodi teha noorest saadik, siis lugeda rohkem maailma kirjandusklassikat. Helmut Piirimäe oli humanitaar par excellence.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming