Faehlmann ja Hehn – 1840. aastate nonkonformistid?

Jaan Undusk

17. IX toimub Tartus kolmas rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion  

1840. aastaid Baltikumis on iseloomustatud vastakate mõistetega. Sotsiaalpoliitilise ja majandusliku nurga alt on räägitud “rahututest”, “murrangulistest”, “näljastest” ja “traagilistest” neljakümnendatest, sügavast sotsiaalsest kriisist, aga ka Balti agraarreformi tegelikust käivitumisest ja keskvõimu venestussurve esimestest ilmingutest. See Nikolai I valitsusaja keskne periood sai ühelt poolt kultuurilise ja geograafilise suletuse ning alalhoidlikkuse klassikaliseks kümnendiks Põhja-Balti territooriumil, ajaks, mil süvenes “Liivimaa vaikelu” ühes oma kalduvusega lokaalsesse idülli ja buršielu nautlevasse stiili. Teiselt poolt aga idanesid just tollal baltisaksa kultuuriruumi rüpes tormiliselt uue autentse eesti (ja läti) kirjakultuuri algmed, mille eest kandsid hoolt balti literaadiseisuse vabamõttelise vähemuse esindajad, päritolult nii saksa kui ka eesti sugu, oma lingvistiliselt pädevuselt enamasti kakskeelsed.

Hinnang ajastule sõltubki sellest, millistest sotsiaalsetest kihtidest (või nende fraktsioonidest) käib jutt. Balti ühiskonna poliitiliselt ja majanduslikult kandvatele seisustele, maa-aadlile ja talupoegkonnale, olid 1840. aastad rahutud ja murrangut ettevalmistavad; seesama kehtib Balti kultuuriruumi reformima asunud kitsa haritlaskihi kohta. Idüllide ja illusioonide aeg oli see eelkõige suuremale osale linnakodanlusest ja haritlaskonnast, kes hindas tugeva keskvõimu konserveerivat, turvalist toimet.

Hinnang ajastule erineb ka regionaalselt. 1840. aastate põhisündmused Eesti territooriumil toimusid ilmselt Liivimaa poolel, ja eriti just selle idaosas, Tartu- ja Võrumaal. Nende tinglikuks keskmeks oli niisiis Tartu linn.

Aastail 1840 ja 1844 – 1845 tabas Liivimaad ikaldus ja näljahäda; raske olukord tõi teravalt esile 1810. aastate agraarseaduste (pärisorjuse kaotamise) formaalse ja ebaefektiivse külje. Lõuna-Eesti talupojad tõstsid mässu aastal 1841 ning avaldasid 1845 – 1848 oma ühiskondlikku protesti osavõtuga usuvahetusliikumisest, mille käigus läks kogu Liivimaal luterlusest vene usku üle rohkem kui 100 000 eesti ja läti talupoega. Liivimaa kaheks lõhestunud rüütelkond tegeles uue maaseaduse väljatöötamisega kogu kümnendi jooksul, aga liberaalide juhi, hilisema Liivimaa maamarssali – tänases keeles: peaministri – Hamilkar von Fölkersahmi jõupingutused kandsid vilja alles aastal 1849, mil uus seadus jõustus.

Maa kõige arvukamat kihti, talupoegi, hakkas just noil aastail iseloomustama senisest diferentseeritum seisuse- ja õigusteadvus, millel oli nii vertikaalne kui ka horisontaalne kulg: esiteks kasvas järsult talupoegade omavaheliste tülide ja kohtuasjade arv, teiseks aga tekkisid uued vaheseinad ka soolisel pinnal, nii näiteks lahutati meeste ja naiste saunaskäik.

1840. aastail laastasid nii Eesti maad kui ka linnu suured taudid, haigestunuist suri keskeltläbi 10 protsenti. Tartu 1846. – 1848. aasta düsenteeria- ja kooleraepideemiate üheks peategelaseks kujunes linnaelanike kõigis kihtides populaarne tohter Friedrich Robert Faehlmann, kes on sel teemal kirjutanud ka saksakeelse monograafilise uurimuse “Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel” (1848), oma kõige mahukama teose, mis osaliselt kasvab üle Tartu linna füsiognoomiliseks kirjelduseks Victor Hehni mõistes. Sotsiaalsete klišeedega vastuolus on Faehlmanni tähelepanek, et düsenteeria all kannatasid ja sellesse surid Tartus ennekõike jõukamate kihtide esindajad. Vähemalt samapalju kahju tegid loomataudid. Eriti raskeks kujunes Liivimaal aasta 1844, mil taudide ja söödanappuse tõttu lõppes 20 000 hobust, 64 000 veist ja 196 000 lammast.

Kolme Balti provintsi vaimne kese Tartu ülikool elas üle kummaliselt kahepaikseid aegu. Haridusminister krahv Sergei Uvarov ja tema truu teener, rootsi-eesti päritolu Tartu ülikooli kuraator aastail 1836 – 1854, kindral Gustav Craffström, tegid esimesi katseid ülikooli venestamiseks (näiteks taheti viia igas teaduskonnas sisse üks venekeelne õppeaine), kuid vastava õppejõudude kaadri puudumisel ei suudetud plaane teostada. Piirduti koloriitsete üksikaktsioonidega. Nii vallandati 1842. aastal ülikooli hiljutine rektor, teoloogiaprofessor Carl Ulmann, kes oli E. M. Arndti tuntud laulu vaimus (“Mis on sakslase isamaa?”) pidanud üliõpilaste ees tänukõne saksa südame truudusest. Aastal 1851 arreteeris tsaristlik salapolitsei poliitilistel põhjustel koos jurist Eduard Osenbrüggeniga ka V. Hehni, keda Craffström muuseas isiklikult protežeeris ja austas. Ideoloogilise surve kasvades saavutas Tartu ülikool 1840. aastail ometi majandusliku õitsengu, olles Venemaa suhteliselt kõige jõukam ülikool ja ületades oma võimalustelt ka paljusid Lääne-Euroopa ülikoole. Intellektuaalselt seisti Vene impeeriumi tipus, sest ei kunagi varem ega hiljem olnud nii paljud Tartu professorid ühtlasi Peterburi Teaduste Akadeemia liikmed.

Ülikooli juurde tekkinud esimeseks teaduslikuks seltsiks oli 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Selts, mitte ainult Läti Kirjanduse Seltsi (asutatud 1824), vaid ka Soome Kirjanduse Seltsi (asutatud 1831) noorem sõsar. Just Soome Kirjanduse Seltsilt saadi 1840. aastail kõige rohkem innustust – see oli Eesti teadusseltsi oluliseks eripäraks Läti seltsidega võrreldes, nii nagu seda oli soome faktori suur roll kogu XIX-XX sajandi eesti kultuuri arengus üldse. Faehlmann kui ÕESi asutajaliige ja selle president aastail 1843 – 1850 oli isiklikes suhteis “Kalevala” koostaja Elias Lönnrotiga ning ÕESi üheks suurimaks saavutuseks oligi eesti rahvuseepose idee teostamine. V. Hehn oli ÕESi liige aastast 1842 või 1843, niisiis juba Pärnu päevil, pidas seal vähemasti ühe ettekande ja avaldas selle põhjal 1848. aastal ÕESi Toimetistes ülevaate jesuiit Antonio Possevino Vana-Liivimaad käsitlevast kirjakogust (XVI sajandi lõpp), millega ta oli 1840.-1841. aastal tutvunud Vatikani raamatukogus Roomas.

F. R. Faehlmann oli Tartu estofiilide juht, kelle kuulsaimaks teoseks said saksa keeles kirja pandud eesti müüdid. V. Hehni vanaisa, Otepää pastor Johann Martin Hehn (1743 – 1793) oli olnud XVIII sajandi lõpu kirjamees ja keelehuviline, lõunaeestikeelse valmiraamatu “Jutto nink Moistukönne” (1778) autor, ühtlasi eesti keeleõpetuse käsikirja koostaja – kumbagi teost pole kahjuks meie päevini säilinud. Seega võis Hehnil teatav estofiilia juba veres olla; alates 1830. aastate lõpust  – ja veel 1860. aastailgi – plaanitses ta kirjutada eesti keele sõnavaras peegelduva kultuuriloo ning selles kavatsuses mängisid ilmselt kaasa nii perekondlik traditsioon kui ka isiklikud kokkupuuted estofiilidega. Hehni edaspidised huvid keskendusid üha enam Vahemere maadele, 1839 alustas ta oma esimest ja pöördelist Itaalia reisi (reisimärkmed ilmusid pärast surma 1894), plaanitud eesti keele kultuuriloo asemel kirjutas ta hoopis kogu Euroopa keeltes kajastuva kultuurtaimede ja koduloomade ajaloo (“Kultuurtaimede ja koduloomade levik Aasiast Kreekasse ja Itaaliasse ning mujale Euroopasse”, 1870). Tema kirjeldused Pärnust, Tartust, baltisakslaste iseloomust jäid aga “füsiognoomiliste fragmentidena” ette valmistama hilisemaid vahemereliste maastike ja kommete kirjeldusi, eelkõige raamatus “Itaalia: Vaateid ja välgatusi” (1867). Hehni suurteoste, ka Goethe tõlgenduste juured (“Mõtteid Goethest”, 1887) on igatahes 1840. aastail kirjapandus; postuumselt on tema Tartus peetud loengute põhjal trükki toimetatud raamatud Goethe “Hermannist ja Dorotheast” (1893) ning Goethe lüürikast (1911).

Pole kahtlust, et Faehlmann ja Hehn, kaks balti literaadiseisuse erakordset ja isepäist esindajat, üks eesti, teine saksa soost, 1840. aastail Tartus kokku puutusid. Vihjeid Hehnile on ka Faehlmanni parima sõbra Kreutzwaldi kirjavahetuses. Faehlmann oli 1840. aastail tuntuim praktiseeriv arst Tartus ja üks populaarsemaid linnakodanikke, alates aastast 1842 kuni surmani 1850 Tartu ülikooli eesti keele lektor. Sellessamas ajaloo-keeleteaduskonnas pidas algaja õpetlane Hehn aastail 1846 – 1851 saksa keele lektori ametit. Väljaspool ülikooli ja ÕESi ringkonda said Faehlmann ja Hehn kokku veel paruness Marie (Méry) Bruiningki salongis, mis kujunes otsekanaliks Lääne-Euroopa vabameelsete ja radikaalsete ideede vahendamisel. Hehnile saigi selles sõpruskonnas osalemine saatuslikuks 1851. aastal, mil ta arreteeriti ja seejärel Tuulasse välja saadeti; Faehlmann oli tol ajal juba surnud.

Hehn ei kaotanud Balti kultuurikeskkonnaga sidet ka pärast amnesteerimist aastail 1856 – 1873, mil ta töötas Peterburi Keiserlikus Avalikus Raamatukogus. Selle sideme tagasid sakslaste suur osatähtsus Peterburi haritlasringides ning regulaarsed kohtumised akadeemikute kodudes. Nii näiteks oli Hehn osaline sanskritoloog Otto von Böhtlingki, idamaiste keelte asjatundja, Tallinnas sündinud ja Kreutzwaldi protežeerinud Franz Anton Schiefneri, samuti tuntud looduseuurija, ema poolt eestlase Alexander Theodor von Middendorffi “õhtutel”. Middendorffi tundis Hehn juba Pärnu aegadest, tema kodus Peterburis kohtas ta muuseas ka tsaristliku salapolitsei teist (nüüd rehabiliteeritud) ohvrit, piiskop Ulmanni, läti keele asjatundjat, ning Ferdinand Johann Wiedemanni, Haapsalust pärit suurimat eesti keele uurijat XIX sajandil, legendaarse “Eesti-saksa sõnaraamatu” (1869) autorit, kes oli Hehni lähedasemaid sõpru. Hehni peeti Peterburis ürgirooniliseks teisitimõtlejaks, kes oli seetõttu sunnitud oma väljendustes ettevaatlik olema.

Nii Faehlmann kui ka Hehn olid multikultuurilises keskkonnas võrsunud balti literaadiseisuse esindajad, kes aga oma ebakonventsionaalse eluhoiaku tõttu selle seisuse piiridest üle kasvasid. Just 1840. aastatel võis Baltikumi kultuurielus märgata tugevaid etnilisi eristumisprotsesse. Ühelt poolt väljendusid need eriti Faehlmanni juhitud ÕESi tegevuses, kus püüti näidata, et Balti kultuur (ka tema saksakeelne osa) ei ole samastatav pinnalise saksa koloniaalkultuuriga, vaid et selle seesmine loogika on kujunenud eesti-soome pärandi ning saksa, skandinaavia jt mõjude ühtepõimumise teel. Algav venestus tahtis aga ka rõhutada Baltikumi ajaloolist vene sidet. Faehlmann kirjutas oma teoseid kahes keeles, millele lisandus ladina keel teaduskeelena. Ka Hehn möönas, et Eestimaal ja Põhja-Liivimaal on eesti keel kohalike sakslaste “tähtsuselt teine emakeel”, tema tegevuse alguses on äratuntavaid Balti multikulturalismi tunnusjooni, mille pinnalt jõudis ta Euroopa kultuurilise paljukihilisuse näitamiseni.

Tartu sümpoosionil ei taheta keskenduda üksnes Hehni ja Faehlmanni loomingu kohalikele impulssidele, võimaluse korral proovitakse anda vihjeid sellele, et koht ja aeg, milles haritlane mõtlejaks sirgub, on tema mõtteviisi seesmist vormi kujundavad tegurid. Näiteks on üsna laialdases saksakeelses Hehni-uurimuses vähe tähelepanu osutatud Hehni vaimse kujunemise “füsiognoomilistele”, kultuurigeograafilistele, maastikulistele, lingvistilistele jne iseärasustele, milles peitus tema enese analüüside uuenduslik (ja muidugi kirjanduslik) võlu. Hehni on vaadeldud kui enamasti abstraktse saksa vaimu esindajat, kes sündis, õppis ja töötas kirdepoolse Euroopa väikeses saksakeelses ülikoolilinnakeses Tartus – vahepeal ka selle naabruses niisama saksapärases sadamalinnakeses Pärnus –, kuni ta Tuulasse välja saadeti. See rahvuslik fundamentalism on vastuolus Hehni enda kultuuriuurimise printsiipidega, kus vaimu nähakse realiseeruvat mingi ajalooliselt ja geograafiliselt konkreetse ruumi – ja konkreetse inimtegevuse kaudu. Inimvaim, küll universaalne nähtus, ilmutab end ainult üha muutuvas morfoloogilises mitmekesisuses. Kultuur on alati laen, kuid laen, mida võetakse vaid ümberkehastumise hinnaga. Iseloomulik on ses suhtes Hehni essee (1860) oma eelkäijast Karl Petersenist Tartu ülikooli saksa keele lektori ametikohal: et jõuda Peterseni isiku avamiseni, annab Hehn enne ülevaate Liivimaa ajaloost ja Tartust kui elu- ning kultuurikeskkonnast. “Enne kui kõnelda luuletajast, heidetagu pilk tema sünnimaa aja ja looduse loole.”

 

Tartu aastal 1846

Friedrich Robert Faehlmann

Tartu asub Emajõe, Eesti-poolse Liivimaa suurima jõe mõlemal kaldal, jõgi lõikab linna oma jooksul läänest itta (kääru tõttu) peaaegu põhja-lõunasuunas läbi, jagades ta kahte poolde: läänepoolseks, paremini ja tihedamini hoonestatud osaks, mis jaguneb omakorda kaheks, põhjas asuvaks esimeseks ja lõunas asuvaks teiseks linnajaoks, ning idapoolseks osaks, mis laialivalguvama ja kokkuvõttes kehvemalt hoonestatuna moodustab kolmanda linnajao, mille läänest itta poolitab Kivi tänav. Emajõe väga laugjaid kaldaid on ainult kesklinnas mulla ja killustiku kuhjamisega tõstetud. Üsna aegamisi tõuseb maapind mõlemal pool jõge, linna läänepoolses osas kiiremini, idapoolses aeglasemalt; ida pool ulatuvad ainult mõned majad kõrgendikeni, lääne pool on suurem osa kõrgendikke hoonestatud. Kus jõeäärt pole kunstlikult tõstetud, seal tõuseb Emajõgi igal aastal järjekindlalt üle kallaste ja ujutab üle küllalt suured maa-alad; halvasti kaevatud kraavid toovad vett pigem juurde, kui lasevad sel ära voolata, ja sisaldavad rohkem või vähem vett kogu aasta läbi, sigitades sootaimi ja -loomi. Üleujutuste all kannatab kolmas linnajagu teistest rohkem; selle eriliselt laugja kaldaga lõunatipust alates ujutab vesi igal kevadel vähemalt poole linnajaost üle, kuni Kivi tänavani välja ja kaugemalegi.

Pinnaseks on nõndanimetatud vana punane liivakivi. Üleujutuste piirkonnas on sellele ladestunud paks kiht turvast ja soomulda; kesklinnas on sellele veetud mulda, aga eeslinnade madalamates piirkondades ja pea kogu kolmandas linnajaos on turvas ja muda nähtaval.

Meie linna elanikkond on rahvuslikult väga segatud. Umbes 14 000 elanikust on sakslasi ligikaudu 8000, eestlasi 4400, venelasi 1200 ja lätlasi 200; ülejäänud 200 on poolakad ja üksikud taanlased, prantslased, rootslased jne, kes oma elu- ja tegevusviisilt on lähedased sakslastele. Suurem osa sakslasi kuulub rahvastiku parematesse ja aineliselt kindlustatud klassidesse; rahvastiku ülejäänud klassideks on aednikud, kalurid, päevatöölised jne. [—]

Meie elanikkonnalt kõige erinevamatest rahvastest koosnevas linnas ei olnud eelmise aasta epideemia aegu ses suhtes küll mingeid erinevusi märgata. Ühte seisust näeme teisest rohkem kannatavat siis, kui tema esindajad on suuremal määral väliste põhjuste haardeulatuses. Rahva vaesem klass on verisele kõhutõvele oma ebakorrapärase, armetu ja kasimata eluviisi tõttu tavaliselt vastuvõtlikum, samuti seetõttu, et ta linnas elab peaasjalikult soises ümbruskonnas. Meie viimane epideemia on ses suhtes erand, sest miasmiline kolle, kui sellist pidanuks linnas eeldama, asetsenuks vaesemate klasside elupaigas, pealegi elasid rahva paremad klassid epideemia puhkemise aegu igas suhtes ettevaatlikult, samal ajal kui vaesemad klassid näisid oma tahtliku ettevaatamatusega haigusele lausa väljakutset esitavat. Ometi möllas haigus peaasjalikult kesklinnas ning oma raskeimates ja ohtlikemates vormides peaaegu eranditult linna elanikkonna aineliselt kindlustatud ülemkihtides, rahvusel vahet tegemata. Kui see haigestumissuhe epideemia kõrghetkel erilise selgusega esile tuli, siis võis rahva seas kuulda hüüatust: “Nüüd on viimaks häda ka peene paberi vahele pugenud”. [—]

Igas majas, kuhu arst sisse astus, märkas ta vaid leina- ja hirmuilmel nägusid ning kuulis haigete armetut hala või ahastushüüdeid. Hingekellad helisesid hommikust õhtuni ja üks matuserong järgnes teisele. Sõbrad ja sugulased ei käinud enam üksteisel külas, kas siis hirmust nakatatud saada või haigust edasi kanda. Võõrastemajad olid tühjad ja kohalolijad kiirustasid linnast nii pea kui võimalik jälle lahkuma. Linnaelanikud aga ei julgenud maale sõita, sest haigus võis just seal esile puhkeda ja nad arstiabita jätta. – Lõikavas kontrastis selle ahistavaid ja õudseid olupilte täis eluga võis aga tänavail ringi liikumas näha ühiskonna teatavate klasside esindajaid. Teenijaskond oli rõõmsal meelel ja muretul ilmel oma igapäevases ametis ning vahetas isekeskis sundimatult värskeid uudiseid, oma immuunsusest otsekui teadlik. Nimelt jäid imelikul kombel ainult väga vähesed teenijaist haigeks, üksnes need, kes pidid kestvamalt haigeid põetama. Arvukast üliõpilaskonnast tabas haigus, ja seda just epideemia lõpu poole, vaid väga väheseid ja enamasti kergelt. Niisamuti riivas haigus ka koolinoorust vaid möödaminnes.

Saksa keelest tõlkinud Jaan Undusk.

(Raamatust: F. R. Fählmann, Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846. Dorpat 1848.)