Ettevaatus pole kunagi liiast

K?ud Kaarel Tarand

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Liina Eek selgitab, millised reeglid juhivad Eesti riigi suhtumist turge täitvate ja ostjatele ihaldusväärsete võõrpäritolu taimede levimisse Eesti looduses.  

Millised rahvusvahelised reeglid võõrliikidega, eeskätt taimede maailmast, ümberkäimisel Eestis kehtivad?

Liina Eek: Kõige olulisem leping on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millega Eesti ühines 1992. aastal ja mille ratifitseeris 1994. Seal on kirjas, mida iga riik peab tegema, et võidelda võõrliikide leviku vastu. Eraldi merekonventsioonid reguleerivad veevõõrliikidega ümberkäimist. IMO ehk International Maritime Organisation jälgib ballastvete konventsiooni, mis käsitleb ka taimi. Ballastvees, mida laevad meie vetesse toovad, võib leiduda ka taimede võõrliike. Lisaks põllumajanduse valdkonda kuuluv rahvusvaheline taimekaitse konventsioon. Need moodustavad rahvusvahelise raamistiku.

Bioloogilise mitmekesisuse protokolli alla kuulub just geneetilist muundamist puudutav Cartagena ehk bioloogilise ohutuse protokoll, kus reguleeritakse seda, kuidas võib käsitseda geneetiliselt muundatud taimi, sealhulgas ilutaimi. ELi liikmena kehtivad  Eestis ka ELi vastavad seadused, seda GMOsid puudutavas osas, sest üldist võõrliikide kohta käivat seadusandlust ELis ei ole, reeglid on iga riigi enda teha.

Eestis kehtib looduskaitseseadus, mille alusel on keelatud Eesti loodusesse võõrliikide toomine ja lahtilaskmine. Samuti on kehtestatud nn must nimekiri neist liikidest, mida mingil juhul Eestisse tuua, siin kasutada ega kasvatada ei tohi. Taimedest on nimekirjas hiid-karuputk ja sosnovski karuputk, mis on publiku jaoks üks, ent bioloogiliselt kaks liiki. Lisaks on nimekirjas 12 loomaliiki ja 7 selgrootut.

 

Võõrliikide mahukas andmebaasis on ainuüksi Eestis leitud või levinud võõrtaimeliike 740. Kas kõik peale nimetatud kahe on meie loodusele ja inimesele ohutud või pole veel midagi ohtlikku nende kohta lihtsalt teada?

Definitsiooni järgi on võõrliik liik, mis on tahtlikult või tahtmatult sisse toodud piirkonda, kus seda varem, ajalooliselt pole olnud. Kuid võõrliike on mitmesuguseid. Enamik neist, kui nad uude keskkonda tuua, ei tee midagi ohtlikku. Mustas nimekirjas on invasiivsed võõrliigid, need, mis on loomastikule või inimesele aktiivselt ohtlikud, kas majanduslikult või füüsiliselt. Andmebaasis on kirjas kõik Eestile võõrad liigid. Need kõik ei ohusta inimest, paljud on neutraalsed. Momendil. Aga liigid ei muutu kunagi ka üleöö invasiivseks. On juhtumeid, kus liik võib terve sajandi uue maa oludega kohaneda ja alles seejärel äkki plahvatuslikult levima hakata. Nii ei saa me öelda, et need võõrliigid, mis endast Eestis praegu ohtu ei kujuta, ka tulevikus kindlasti rahumeelselt edasi elavad.

 

Kui uued taimed on ka inimesele ohutud, siis ei pruugi nad seda sugugi olla teistele taimedele. Nii mõnigi sisserännanu võib ühtäkki osutuda väga konkurentsivõimeliseks ja kõlvatuks konkurendiks kohalikele põlistaimedele.

Sageli paraku just nii ongi. Tuntuima näitena rakvere raibe ehk harilik tõlkjas. Inimesele on ta ohutu, aga seal, kus ta looduses levima hakkab, temast enam naljalt lahti ei saa. Teisi liike tõrjub ta kooslusest päris edukalt välja. Ja samasuguseid on palju, tuntumatest näiteks veel kanada kuldvits, söödagaleega, väikeseõiene lemmalts, mis lasi jalga Tartu botaanikaaiast, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits. Põhimõtteliselt võivad nad ju isegi olla ilusad vaadata, aga võõrad nad on ja laiutavad looduses natuke liiga palju.

 

Kujutlegem, et mõne aasta pärast löövad meie kohalikud elanikud kuskil looduskaitsealal äkitselt hädakella, kuna mingi uus ja neile seni tundmata taim on ühtäkki vohama hakanud. Mida riik sellisel puhul ette võtab? Millise mustri järgi tegutsema hakatakse?

See küsimus on meil just ministeeriumis päevakorral. Oleme tõdenud, et niisugustes olukordades hakkama saamiseks peaks Eestil olema võõrliikide strateegia, mida praegu ei ole. Kavatsus on hakata seda välja töötama.

Tõepoolest on praegu seadustega keelatud sissetoomine ja loodusesse laskmine, mis aga saab siis, kui võõrliik ikkagi ühel päeval olemas on, selle kohta reegleid pole. Vajaliku tegevuse nimi on eradikatsioon ehk hävitamine, seda ei sätesta praegu mitte miski.

 

Kellel üldse ja mida peaks sellisel puhul olema õigus teha?

Siin kerkib kohe küsimus eraomandist. Kui ebasobiv taim asub eramaal, siis ei saa ju keskkonnainspektsioon minna seda niisama hävitama.

 

Kui ütleme “loodus”, ei saa me rääkida ainult sellest, mis jääb kaugele linna piiri taha. Linnades tegeldakse haljastamisega üsna usinalt nii parkides kui ka eraaedades. Kas seda ruumi käsitleme seaduste mõttes ühtsena või käib elu linnades mingite muude reeglite järgi?

Seadus kehtib igal pool, aga ilutaimede ja metsa istutamist reguleerib siiski eeskätt metsaseadus, mis pole pikki aastaid olnud täielikult kooskõlas looduskaitseseadusega. Ja vaidlusi sel pinnal, et mis üldse on võõrliik, on ette tulnud. Paar aastat tagasi näiteks toodi peamiselt Soomest Eestisse sisse hübriidhaaba. Sel haaval oli  emapuu eestlane, isapuu ameeriklane. Oli arvajaid, et ühest kohalikust vanemast piisab.

Võõrliigi definitsioon ütleb küll, et võõrliik on nii liik kui ka madalam takson, mis tähendab populatsiooni. Kui populatsioon pole varem Eestis kasvanud, on tegu ikkagi võõrliigiga. Kui Vitebskist toodi kuuseistikuid, siis leidsid mõned ametnikud, et need kuused on Eestis võõrliik. Botaanikud ütlesid toona, et taimede puhul kehtib rusikareegel: populatsiooni raadius on umbes 300 km. Vitebsk jäi napilt selle piiri sisse. Ameerika haab loomulikult samadesse piiridesse ei mahu.

 

Kesk-Euroopa ja Ukraina jäävad selle definitsiooni järgi meist juba küllalt kaugele, et tunda muret?

Kas nüüd just muretsema peab, aga võõrliigina peab neid taimi käsitlema ka juhul, kui nime järgi on tegu meil kasvava liigiga. Tõsi on, et peaksime kasutama võimalikult rohkem oma kohalikke puuistikuid – see oleks ka majanduslikult mõistlik –, aga ometi ei käi elu selle loogika järgi.

 

Kui täielik ülevaade on Eesti riigil praegu Eesti looduses kasvavatest võõrliikidest? Kas meil on veel oodata palju või vähe üllatusi ja võimalikke probleeme?

Botaanikute hinnangul on meil üsna hea ülevaade. Ja nendega peaks ka konsulteerima, kui on soov midagi väljastpoolt sisse tuua. Seda, kas võõrliikidest potentsiaalset ohtu sünnib või mitte, oskavad asjatundjad hinnata küll. Loeb ka kogus. Üks-kaks taime parginurgas on üsna ohutu, hoopis suure mõjuga võib olla hektari kaupa võõrliikide istutamine. Kõik otsused tuleb teha juhtumi kaupa.

 

Kas peaks arvestama ka sellega, et taimedelt kandub võimalik probleem teistele liikidele, putukatele ja sealt edasi?

Üks tuntumaid probleeme ongi see, et võõrliikidega tulevad kaasa haigused, mida enne siin ei olnud. Võõrliik võib ise nende suhtes resistentne või haiguskindel olla, meie kohalikud liigid aga mitte. Seda on kogetud nii loomade kui taimede puhul. Nii juhtus näiteks hübriidhaavaga, mis tõi kaasa meie haabade nakatumise pigiroostesse. Igal juhul muudavad võõrliigid kogu ökosüsteemi tasakaalu, sageli vaesestades liigilist mitmekesisust ja muutes ala monokultuurseks. Teiseks levitavad nad patogeene, haigusi, mida varem selles piirkonnas polnud ja mille suhtes nad ise on tundetud.