Esimene ja loodetavasti mitte viimane Jaan Tõnissoni biograafia

Matti Maasikas

Erkki Tuomioja on erilise elukäiguga inimene. Tema isa oli Soome 1940. ja 1950. aastate poliitika suurkuju, ka peaministri ametit pidanud Sakari Tuomioja, keda Max Jakobson on nimetanud ainsa tõelise alternatiivina toona jõuliselt esile kerkinud Urho Kaleva Kekkosele. Näitekirjaniku, poliitiku ning Nõukogude luure agendist vanaema Hella Wuolijoki kaudu on Erkki veerandeestlane. Koolis on ta käinud Helsingis,  Londonis ja Genfis, omandanud seejärel kaks kõrgharidust, väidelnud doktoriks ja pidanud dotsendiametit Helsingi ülikoolis ka välisministri töö kõrvalt.       

Erkki Tuomioja oli üks Soome poliitikas 1960ndatel esile kerkinud imelastest. Kolmandat põlve rahvasaadik nii isa kui ka ema poolt, valiti ta sotsiaaldemokraatide nimekirjas Eduskunta liikmeks juba 24aastaselt. Parlamendis töötatud aastakümne järel tegi Tuomioja ootamatu  pöörde ja töötas 1979–1991 Helsingi aselinnapeana. Seejärel naasis ta Eduskunta’sse ja pidas aastatel 1999-2007 lühemalt kaubandusja tööstusministri ning pikemalt välisministri ametit. Praegu juhatab ta Soome parlamendis mõjukat suurt komisjoni, mis tegeleb peamiselt Euroopa Liidu küsimustega. Peale selle on ta kirjutanud rea raamatuid, osaleb agaralt ühiskondlikus debatis ja avaldab peaaegu igal nädalal oma kodulehel ühe raamatuarvustuse.         

Isevärki on Tuomioja ka persoonina. Käegakatsutavalt intelligentne, ei tundu ta alati üle saavat lihtsalt soovist irriteerida. Riigi välisministrina  pidi ta kuulma Iisraeli avalikku protesti palestiinlaste kannatuste võrdlemise pärast juutide omadega 1930ndate Saksamaal. Ka Soome sotsiaaldemokraatide hulgas selgelt vasakule kalduv ja kindlasti mitte Ameerika-sõbralik, protestis ta 1968. aastal Nõukogude Liidu saatkonna ees Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu. Legendis, et USA saatkonda Helsingis külastas välisminister vaid korra ja sedagi vaid Soomet külastanud Henry Kissingerilt tema raamatusse  autogrammi võtmiseks, on usutavad mõlemad osad, nii Tuomioja Ameerika-võõrastus kui ka huvi tarkade raamatute vastu. 20 aastat pärast sündmuste toimumist tunnistas Tuomioja üles Soome sõjajärgse poliitilise ajaloo ühe suurema skandaali, nn Zavidovo lekke põhjustamise. Ta andis ajakirjanikule 1972. aastal toimunud president Kekkose ja Leonid Brežnevi vestluste memo, sisuks Soome kavandatud vabakaubanduslepe Euroopa Majandusühendusega. Lekke  tulemusena pidid tagasi astuma üks minister ja presidendi kantseleiülem.   

Ent lähemale meid huvitavale teemale. Oma Eesti juurtest hakkas Tuomioja tõsiselt huvituma alles pealt 50sena. Nüüdseks on tal üle kümne aasta Eestiga tegeldud ja keelt õpitud (minu Eesti Helsingi suursaadiku ametist lahkumise lõunal 2005. aastal pidas Tuomioja pika ja südamliku eestikeelse kõne, mida lauas istunud Soome välisministeeriumi kõrged ametnikud  ammuli sui kuulasid). 2006. aastal avaldas Tuomioja esimese Eesti-ainelise raamatu „Õrnroosa: Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses”, uurimuse oma vanaema ja vanatädi vaimustavalt tormilisest elust, peamiselt nende poliitilise tegevuse prisma kaudu. Teos on igati tüse ja sai ka Soome parima teadusraamatu auhinna Tieto-Finlandia. 

Nüüd on valminud Tuomioja teine Eestiuurimus, sedapuhku Jaan Tõnissonist. Mõtte sai kirjutaja oma vanaema lugu uurides: on ju teada, et Wuolijoki ja Tõnissoni XX sajandi algaastatel alanud suhtlus oli tihe, ületas kõik ideoloogilised veelahkmed ning kestis aastakümneid. 

Raamat algabki 1940. aasta mais toimunud Wuolijoki-Tõnissoni telefonikõne kirjeldusega.         

Mis tahes hinnangu andmist Tuomioja raamatule tuleb alustada sealtsamast, kust ka Martti Turtola Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri raamatute puhul: tegemist on soomlase Soome lugejale kirjutatud teosega ning sellisena igati väärtusliku täiendusega soomlaste Eesti-alastesse teadmistesse. Eesti iseseisvuse ettevalmistamine, saavutamine, teostamine ja kaotamine on selle ühe arhitekti ja juhi loo kaudu pisut  enam kui 300 leheküljel igati loetavalt ja kompaktselt kirjas. Enamgi veel. Poliitikust kirjutaja sulg on eriti sisepoliitikat kirjeldades silmatorkavalt lobe. Jaan Tõnissoni poliitiliste vaadete kujunemisest, tema erakonna ideoloogiast ja selle muutumisest aegade muutudes, samuti Eesti esimese põhiseaduse kehtimise aja valitsuste vahetumise põhjustest saab lugeja vägagi ülevaatliku pildi. Tuomioja ei lange klišeedesse à la majandusmehed ja aatemehed, siin on  kõrvaltvaataja pilk kohalikust klaarimgi. Lausa romaanikirjaniku sulge väärt on kirjeldus Tõnissoni ja Pätsi mõttelisest kohtumisest nende poliitilis-ideoloogilise arengu teel nii umbes II riigikogu ajal – esimese liikudes paremalt tiivalt vasakule, teise kulgedes vastassuunas. Kiidusõnu väärib ka Eesti välispoliitika analüüs Tõnissoni ja ta poja Ilmari tegevuse kaudu. Endise välisministrina oskab Tuomioja anda realistliku pildi Saksa ja Nõukogude orientatsiooni  alternatiividest 1930ndatel, jõudes sama järelduseni nagu Eestigi ajaloolased varem, näiteks Eero Medijainen: kumbki polnud Eesti jaoks tol ajal tegelikult võimalik valik. Küll ei saa tõele vastata Tuomioja väide, nagu polnuks Eestil Tõnissoni meelest lõunanaabri Lätiga mingeid ühiseid rahvuslikke või majanduslikke huve. Nii lühinägelik ei saanud Jaan Tõnisson endise välisministrina ja Eesti ühe juhtiva poliitikuna lihtsalt olla.   

Õilsa eesmärgi, ent ettemääratult traagilise lõpuga on Jaan Tõnissoni välispoliitiline tegevus  1939. ja 1940. aastal, täpsemalt tema katsed kontakteeruda Moskvaga nii Hella Wuolijoki kaudu kui ka otse. Wuolijoki vahendas Tõnissonile kontakti Soome lähiajaloos kurikuulsa Boriss Rõbkiniga, kes Jartsevi nime all Nõukogude luure Helsingi residendina oli juba 1938. aastal vahendanud Soome juhtkonnale N Liidu soovid territooriumide loovutamiseks ja sõjaväebaaside võimaldamiseks. Tõnissoni aastakaks hilisemad katsed Moskvat Jartsevi kaudu  mõjutada said loomulikult vaid ebaõnnestuda. Soomlase Soome lugejale Eesti ajaloost kirjutatud raamatus peab loogiliselt võttes olema omajagu Eesti-Soome paralleele ja võrdlusi. Tuomioja arutlebki eessõnas, kas kõrvutused Päts-Svinhufvud, Laidoner-Mannerheim jne ikka on piisavalt adekvaatsed. Igatahes ei lange kirjutaja lihtsustamise lõksu, ei hakka Tõnissoni soomlastele Eesti Ståhlbergina kujutama. Tegelikult võiks arusaadavuse huvides Eesti-Soome  sõdadevahelise ajaloo võrdlust raamatus rohkemgi olla. Mõlema riigi sündi on Tuomioja kujutanud igati kenade paralleelliinidega, enam avamist vajaksid aga põhjused, miks Eesti demokraatia 1930ndatel kadus, Soome oma aga säilis. Eesti osast annab Tuomioja tegelikult ju täitsa hea ülevaate.       

Samuti võiks Soome lugejale Eesti Töörahva Kommuuni või ka 1924. aasta 1. detsembri mässu selgitades tuua paralleele Terijoe valitsusega 1939. aastast. Venelaste taktika oli ju mõlemal juhul sama: kiire tungimine üle naaberriigi piiri, nukuvalitsuse paikapanemine, „vennalik” abi seesinatsele ja eeldus, et „töötava rahva  laiad massid” kukutavad kohe „reaktsioonilise” valitsuse pealinnas.     

Paiguti on Soomet, täpsemalt Hella Wuolijokit, raamatus aga liiga palju. Kirjutaja isikut arvestades on see ehk arusaadav, kuid kes vajab 1933. aasta krooni devalveerimise kirjelduse juures informatsiooni, et Wuolijoki oli väheseid soomlasi, kes selleks ajaks Keynesi oli lugenud? Samuti on ülearune Wuolijoki Talvesõja rahusobitaja tegevuse kirjeldus.     

Kohati, nagu ka „Õrnroosa” puhul, torgib  silma kirjutaja keelekasutus. Poliitikust autor kasutab poliitikute argoo eufemisme, tähelepanuväärseimana „mitte tingimata” pro „ei”. Teaduslikus kirjanduses on see eksitav. Teiselt poolt kasutab Tuomioja tänapäevaseid mõisteid à la „Tõnisson võrgustus teiste rahvuslike tegelastega”, ka „lobisid” tal eestlased riigiduumas vene poliitikuid jne. Võib-olla on see maitse asi, aga minu silmis jaoks jääb kuulus Tšernomorski pikeevest Funt ikka „sitzpresidendiks”,  ega muutu „tankistiks” vaid seetõttu, et tänapäeva ajakirjandus vari-isikut niimoodi nimetab. 

Tugevasti jätab soovida teose viiteaparatuur. Kohati viitab autor ka entsüklopeedilisi fakte, samas aga jääb näiteks viitamata väide „on esitatud põhjendatud käsitlusi, mille kohaselt Päts ja Laidoner olid tegelikult otsustanud riigi alistumise juba augusti (1939 – M. M.) lõpus”.  Täiesti kirjutaja südametunnistusele jääb passaaž praegusest EVst kui Eesti neljandast vabariigist – kolmas oli tema järgi siis ENSV!       

Ajalooteaduse seisukohalt on ehk häirivaim Tuomioja soov torgata, ärritada, irriteerida. Näiteks Eesti 1920ndate majanduspoliitika nimetamine NEPiks, McCarthy aja USA iseloomustamine „totalitaarse võimukasutusena”, Eesti Vabadussõjas võidelnud Soome Põhja Poegade ülema Hans Kalmu diagnoosimine psühhopaadiks – kõik ilma põhjenduste või viideteta – kisuvad teenimatult alla kogu teose taset.  Kui eespool kirjutasin, et Tuomioja saab hästi aru Tõnissonist kui poliitikust ja poliitilisest maastikust, kus Tõnisson tegutses, siis tuleb nentida, et raamat reedab kohati ka kirjutaja ilmseid vajakajäämisi Eesti ajaloo mõistmisel. Keele- ja seisusepiiri pea sajaprotsendiline kokkulangevus Balti kubermangudes kuni XX sajandini ei tundu Tuomiojal selge olevat (Soomes oligi asi teisiti). Täiesti segamini on kirjutajal Balti provintside haldusjaotus, maakonnad  ja kubermangud: Eestimaa kubermangu asemel esineb läbivalt „Virumaa maakond” ja „Kuramaa maakond” on tema meelest leedulastega asustatud.   

Mitu tegelast ja nähtust, kes eestlastele tuttavad, kuid soome lugejale kõrvallausegi jagu selgitust vajaksid, astuvad ometi raamatu lehekülgedele ilma selleta: Tartu renessanss, Jaan Raamot, Jüri Uluots, Jaan Poska jne. Ja need Eestit puudutavad faktivead, mille trükkijõudmise võib ainuüksi (eestlasest) toimetaja puudumise arvele kirjutada! Johann Voldemar Jannsenist on saanud Robert Janssen, Anton Tammsaarest  Aksel, poliitik Aleksander Oinast ajaloolane August Oinas. Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus polnud esimene pank Eestis, vaid esimene eestlaste pank, Jakob Hurda doktoriväitekirja teema polnud eesti rahvaluule, Villem Reiman ei tegutsenud Tõnissoni staabiülemana Postimehes. Siit algab ka vastamine möödapääsmatule küsimusele, milline on raamatu väärtus Eesti lugejale. Tegemist on esimese Jaan Tõnissoni biograafiaga, senised raamatud tema kohta  on olnud kas juubelipuhused koguteosed või on seal käsitletud vaid mõnd tahku suurmehe tegevusest. Nagu ka Turtola Pätsi ning Laidoneri raamatu puhul võib kirjastaja külmalt öelda: kui Eesti ajaloolased ei kirjuta, mis meil siis muud üle jääb kui soomlaste omi tõlkida! Osalt kindlasti ka nii on. Siiski tuleb seda laadi teoseid Eestis avaldades silmas pidada kaht asja: esiteks peaks Eesti lugejale olema väga suurte tähtedega selgeks tehtud, et neist raamatutest pole  mõtet otsida seda, mida seal olla ei saa, nimelt uut värsket Eesti ajaloo käsitlust. Teiseks vajavad need tavaliselt – Tuomioja Tõnissoni-raamat igatahes – kas väga hästi Eesti ajalugu tundvat toimetajat või soovitatavalt pigem põhjalikku ümberkirjutamist Eesti lugeja jaoks. P.S. Miks-eestlased-ise-Pätsist-ja-Tõnissonistei-kirjuta-ohke ohanuna tuleb kopsud täis tõmmata järgmise õhkamise tarvis. Millal küll võiks ilmuda mõni eestlase meile kirjutatud  raamat mõnest Soome ajaloo suurkujust! Usutavasti oleks Eesti lugejale alustuseks kõige huvipakkuvam, õpetlikum just see ajajärk, mil kahe riigi omariikluse tee lahku läks, ja need mehed, kes Soome suurte pingutustega demokraatia teel hoidsid: Ryti, Tanner, Svinhufvud ja kõigepealt muidugi Paasikivi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming