Ei Lenini ega Stalini idioot

Valle-Sten Maiste

H. G. Wellsi „Venemaa pimeduses“ sisaldab kimpu kodusõjajärgseid (talurahvaülestõusude laine seisis küll veel ees) ajalehereportaaže Oktoobrirevolutsiooni kodumaalt. Vihiku eestinduse retseptsioon on seni olnud ühekülgne, kuna on keskendutud liialt Wellsi positsioonile Lenini kasulike idiootide reas. Aivar Kull paigutab arvustuses „Lihtsameelne Wells ja kaval Lenin“ (ERR 19. V) ulmekirjanduse esiisa kirjatöö lihtlabaselt üle tosina aasta hiljem aset leidnud Stalini terrori aegse kaasajooksikluse konteksti.

Taustast välja rebitud tsitaatidel ja osalistel faktidel põhinevate stalinismiülistajate jadade koostamine on juba iseenesest küsitav. Wellsi ja ammugi tema 1920. aasta kirjutiste niisugune paikapanemine on aga nüansitundmatu ja eelarvamuslik. Sovetofiilide järjekordne häbistamine on muidugi tore, ent Wellsi lugemise õppetund võiks olla mitme­tahulisem.

Wellsi ideed ja tegemised ühildusid osalt fabiaanlike sotsialistide omadega. Roomlase Quintus Fabius Maximus Verrucosuse taktikat eeskujuks võttes arvasid fabiaanid, et maailma muutmiseks pole vaja konflikte ja mässulist võitlust ning uskusid, et valgustustöö ja aeg ise viivad varem või hiljem progressini. Inspiratsiooni tuli ikkagi ammutada ka revolutsioonilisest keskkonnast ja nii said lääne vasakpoolsete palverännud Nõukogude Mekasse massiliseks.

Fabiaanidega seotud vasakväljaande New Statesman toimetaja Kingsley Martini arvates luusis kogu briti intelligents 1932. aasta suvel mööda Venemaad. Vene propagandatalituse lääne kirjanikele suunatud mõjutustööd uurinud Ludmilla Sterni väitel külastas ainuüksi 1935. aastal NSVLi üle 200 Prantsusmaa vaimuinimese.1 Seal oli poliitiline angažeeritus kirjanike hulgas ka iseäranis moes. Ent käidi ka Saksamaalt (kuulsaim NSVLi sõber oli vahest Feuchtwanger) ja USAst (Theodore Dreiser).

Lääne haritlaskonnas ja meedias valitses Venemaa-huvi suhtes positiivne foon: sai end venelastel luksuslikult poputada lasta ning seeläbi ka kodumaal trendikas olla. Nõukogudemaa edusammudest huvitumine oli moes, pigem suhtuti tõrjuvalt sovette halvas valguses kujutavatesse teadetesse. Noorest proletaarsest ühiskonnast vaimustuses poliitilised palverändurid, nagu on kommunismipiidlejaid nimetanud oma samanimelises raamatus Paul Hollander, uskusid end nägevat sovettide juures sihikindlust, ühtsust ning sotsiaalset õiglust ja võrdsust, mida allakäivas läänes nappis.

Limusiinidega paradiisis

NSVLis nähti Prantsuse revolutsiooni ideaalide, vabaduse, võrdsuse ja vendluse edasikandjat, maailmaparandajatele avaldasid muljet sealsed edusammud industrialiseerimisel ja kollektiviseerimisel ning kirjaoskamatuse likvideerimisel, tööpuuduse kaotamine ning arstiabi kättesaadavaks tegemine. Lääne haritlasi võlus 1920. aastate vene avangardkultuur, Majakovski, Meierhold, Bauhausi koolkonna ideede rakendamine, Vertovi ja Sergei Eisensteini filmid, vendade Vassiljevite ekraniseeringu põhjal imetleti Tšapajevit jne.

Venemaa väisamine tõi kaasa raamatute ja artiklite laviini, mille seast annab tõesti välja raputada ohtralt Stalini ja Nõukogudemaa ülistamisi, mis mõjuvad nüüdseks teatavaks saanud näljahädade ja terrori taustal tülgastavalt. Eri põhjustel (Hitlerit peeti veel hullemaks või tähtsustati NSVLi panust Hispaania kodusõjas) ei kritiseeritud Nõukogudemaad ka siis, kui sovettide elu varjuküljed ja jubedused tasapisi ilmsiks tulid.

Õõvastavatel kolmekümnendatel käis korra idatumedustes ka Wells ja ei raporteerinud toonastest oludest 1920. aasta kirjutisi iseloomustanud sirgjoonelisusega. Kulli arvustuses toodud tsitaadi põhjal Wellsi kommunismi ja Venemaa edusammude ülistajana näitamine on siiski meelevaldne. Wellsi värske eestinduse jätkuks tuleks lugeda New Statesmanis ilmunud Wellsi 1934. aasta juulis tehtud intervjuud Staliniga.2 Kulli mainitud lause „võrreldes 1920. aastaga on Venemaal palju enam õnnelikke nägusid“ on intervjuud ääristav viisakus, mis ei iseloomusta ega anna edasi ei Wellsi vaateid, intervjuu sisu ega vaimu.

Muidugi soovime, et Wells oleks olnud Venemaa vaatlejana ühemõtteliselt külm ja kaine, nagu seda oli kunagine ajutine kaasfabiaan Bertrand Russell. Wells võinuks ju 1934. aastalgi läänest tulnuid NSVLis alati ümbritsenud marionettidest ja Potjomkini küladest mööda hiilida, jõuda näljast laastatud Ukrainasse ja põrutada nagu Buhharin, et „kui üle kümne aasta pärast revolutsiooni juhtub niisuguseid jubedusi, kas oli siis võitlusel üldse mõtet?“.

Sellega Wells hakkama ei saanud, ent ta ei aelenud Venemaal ka limusiinides, villades ja põõsaste juures tellimise peale peatusi tegevates erarongides, et siis nende lääne intelligentidele kodumaal kättesaamatute hüvede lummuses reaalselt kogetud vägivalla, viletsuste ning häda suhtes silm kinni pigistada. Viimati mainitut heidab Ludmila Stern ette G. B Shaw’le, Romain Rolland’ile, André Malraux’le ning eriti Jean-Richard ja Marguerite Blochile, kes on Sterni käsitluses nõukogude korra ülistamise võikaimad esindajad.3

Stern on uurinud, kuidas Nõukogude organid lääne kirjanikega manipuleerisid, kasutades äraostmist, massitiraaže ja marionettidest austajate hulkadega meelitamist, aga ka ähvardamist. Ta leiab, et tegu polnud spontaanse idealistliku toetusega kommunismile. Lollitati kõigi, ka Maksim Gorkiga, kes suurel määral kujundas lääne haritlaste pildi Nõukogudemaast. Gorkile näidati nt ilustatud vanglaid ning pasundati siis läänes sovettide karistussüsteemi progressiivsusest jne.

Tüüpilist show’d, mille raames lääne kirjanikele demonstreeriti Venemaal koolitäite kaupa nende loomingust vaimustuses lapsi, rakendati juba 1920. aastal ka Wellsi peal. Wells jõudis siiski omal käel ka tavalistesse koolidesse, kus temast polnud keegi kuulnud – ja nägi venelaste teatri läbi. Tal ei olnud vaja Venemaad ilustada, sest oli enesestmõistetav, et maailma- ja kodusõja ning revolutsiooni läbi teinud riigi eluolu on ja saab olla vaid põrgu.

Wellsi ei saa pidada NSVLi ülistajaks peamiselt aga sel lihtsal põhjusel, et ta ei uskunud sovettide valitud teesse. Kommunism ei sobinud Wellsile ideoloogiliselt ja ta ei varjanud seda kuidagi. Wellsil olid Venemaal käies muidugi roosad prillid peas ja utopistlik üritus vedada, kuid tema ettevõtmine ei olnud kommunistliku sisuga. Nõukogudemaa käekäiguga võrdselt tundis Wells huvi ka pruunsärklaste tegevuse vastu.

Kas pigem liberaalne fašist?

Fabiaanlikuks sotsialistiks arvatud Wellsi mõtlemises on fašismielementidega küllap rohkem kokkupuutepunkte kui marksismiga, mida maailma­parandaja on selge sõnaga lolluseks nimetanud. Harold Bloomi toimetatud esindusliku kirjandusteadusliku sarja „Bloom’s Modern Critical Views“ Wellsile pühendatud kogumikus ongi Wellsi ühiskondlik-poliitilisi vaateid käsitlema valitud fašismiuurijast ajaloolane Philip Coupland, kes kirjeldab kirjanikku „liberaalse fašistina“.4 Johan Goldberg teeb Couplandi meelehärmiks oma raamatus „Liberaalne fašism“ (2008) neid spekulatsioone võimendades Wellsist lausa sellesisulise suundumuse alusepanija.

Staliniga suheldes oli Wells näost näkku vesteldeski kriitiline ja vaidlushimuline, soovitas tal Rooseveltilt õppida ning kuulutas kommunismi kohatuks ja iganenuks. Poolehoidu jagus Wellsil pigem Mussolini tarvis, ehkki Hitlerit pidas ta absurdseks „Berliini väikeseks käratsevaks väärakaks“. Wells uskus valgustatud teadlaste juhitud ühiskonda ja progressi umbes samamoodi, nagu Platon rääkis filosoofide valitsetavast riigist.

Valgustatud tarkuse nimel oli kirjanik valmis ohvriks tooma ka demokraatia ja laiade hulkade soovid ning aktsepteeris sunnijõudu. Ka fašismiga seoses oli Wellsil tublisti erimeelsusi, näiteks rahvuslikkuse rõhutamise osas. Wellsi meelest oli natsionalistlik kolklus vaid asjatute pingete ja tülide allikas, mis toob takistusi ratsionaalsuse võidukäigu teele. Kuid marksismi ja kommunismi teemal olid Wellsi lahkarvamused suuremad.

Wells ei uskunud üldse klasside olemasolusse, klassisõtta ega ammugi alamate klasside teednäitavasse ja maailma muutvasse rolli. Vastanduvat klassivõitlust pidades eemaldus Venemaa Wellsi arvates lääne saavutustest ja kapseldus. Proletariaadi diktatuurist rääkides oli Wells muidugi silmaklappidega: stalinism olevat liiga demokraatlik ja masse võetavat liiga palju kuulda. Kuid lolli massi teadlaseliidile eelistamine oli Wellsi arvates kommunismi miinus, põhjus tööliste ja talupoegade riik ebaprogressiivsena hukka mõista.

George Orwell kirjutab: „Kui heita pilk Wellsi viimase neljakümne aasta jooksul kirjutatud teostele, läbib neid peaaegu kõiki üks ja sama mõte: eeldatav teadlase ja tagurlase vastasseis, kellest üks töötab, et luua maailmariik, mida juhib plaan, ja teine püüab taastada minevikku, milles puudub kord. Enam-vähem sama vastasseis koorub välja romaanidest, utoopiatest, esseedest, filmidest ja brošüüridest. Ühel pool teadus, kord, progress, internatsionalism, lennukid, teras, betoon ja tervishoid, teisel pool sõda, natsionalism, usk, monarhia, talupojad, kreeka keele õpetajad, luuletajad ja hobused. Ajalugu, nii nagu Wells seda näeb, on teadlaste poolt romantikute üle saavutatud võitude rida.“ 5

Marksismi kosmopoliitilisus ja NSVLi industrialiseerimise ja maa elektrifitseerimise kava küll erutasid veidi Wellsi, kuid üldiselt liikusid kommunistid tema arvates valgustatusest eemale. Selline alatoon saadab Wellsi seisukohavõtte Venemaa kohta läbi aastakümnete. Eeltoodud jm marksismikriitika domineerib ka Aivar Kulli Wellsi kaasajooksikluse näiteks toodud vestluses Staliniga.

Raamatus „Venemaa pimeduses“ räägib ta Marxist ja marksistlikest seisukohtadest enamasti üleolevalt, pahatihti lausa mõnitades ja ilkudes. Wells iriseb, miks on Marxil küll nii idiootlik habe ja miks peab sellise totaka habemega vanamehe büste kõik kohad täis toppima jne. Lakkamatult korrutab Wells, et inimesed on sedavõrd erinevad, et mingitest klassidest rääkida ning klassivõitlust konstrueerida on sulaselge lollus.

Platonliku elitistina on Wells julmalt armutu ja empaatiavõimetu vene talupoegade suhtes. Üldiselt kipuvad lääne ajaloolased kommunistide toime pandud vene külade traditsioonilise elulaadi hävitamist võikaks aktiks pidama. Wellsi meelest need omakasupüüdlikud, revolutsiooni käigus juba küllalt võitnud, ent ometi mässama kippuvad ebaprogressiivsed religioossete juhmardite hordid aga justkui lausa väärivad julma kohtlemist.

Kõige häirivam Wellsi puhul ongi see, et üks „sõjavastane humanist“ vägivalda aktsepteerib ja õigustab. Isegi sõdade ja revolutsiooni kontekstis on Wells julmuste suhtes eemaletõukavalt mõistev ning aastaid hiljemgi, intervjuus Staliniga, astub ta „idealistlikel eesmärkidel“ vägivallatsemisele vaid abstraktselt ja poolenisti vastu. On hämmastav, kuidas utopist on mingi ähmase tulevikuratsionaalsuse ja progressi nimel valmis lihast ja verest inimeste elust ja mõtetest külmalt üle sõitma.

Putinile ebamugav revolutsioon

Wellsi tähelepanekud on põnevad, kuid ta pilti moonutavad üksjagu tema ideoloogilised eelarvamused ja soovmõtlemine. Wellsi revolutsioonijärgse Venemaa kohta käivate mõtete tõlkimise olulisus oktoobripöörde 100. aastapäeval ei seisne niivõrd selles, et seal peegeldub õpetlik läbinägelikkus või naiivsus kommunismiürituse suhtes, ehkki ulmekuninga lähenemine sisaldab paradoksaalselt tõepoolest omajagu nii ühte kui ka teist.

Kommunismi-inkarneerijate read ei tundu hetkel tummised ega nendega maid jagada kuigi oluline. World Socialist Web Society lehtedel teeb tublit vaimutööd trobikond innustunud trotskisti, vahel flirdivad kommunismiga mõned klounidest intellektuaalid või totalitaarsete kalduvustega poliitikud, keda on raske tõsiselt võtta. Putini Venemaale tähendab revolutsiooni suur juubel aga pigem ebamugavat probleemi.

Venemaa elanikud suhtuvad suure oktoobri mälestusse vastuoluliselt. Oktoobri puiesteed ja Komsomoli alleed on siiamaani alles nagu ka mõningane nostalgia. Putinile sobivad revolutsiooni tööstuslikud saavutused, kuid kommunistlik mässu tähistamine on õigeusklikust röövkapitalistist stabiilsuse rõhutajale komplitseeritud. Seda enam et revolutsionäärid lõid ka sõjakeerises kodumaale noa selga ja parseldasid süüdimatult impeeriumiga.6

Kommunismitemaatika varjus peidab Wellsi värske eestindus üldisemat sõnumit. Kapitalismi ja demokraatia hädad ei seisne mitte marksismi jt vastanduvate ideoloogiate tugevuses, vaid lääne elu ülekohtuses ebavõrdsuses, nn õigusriigi küünilises poolseaduslikkuses ja korruptiivsuses, lääne eliidi silmakirjalikus pooltõdedega manipuleerimises jms. Wells ahastab sellepärast, et lääne „ühiskondlik süsteem raiskab, murrab ja kalestab ausaid tarmukaid inimesi“. Nii oli saja aasta eest ja on ka tänapäeval.

Kui ebaõigluse, hoolimatuse ja ülekohtu taju kasvab ühiskonnas üle teatud piiri, võivad hullunud utopistid, populistlikud visionäärid, klikiviha külvajad jms, sõltumata asjaolust, kui kvaliteetsed ja usaldusväärsed on nende ideed, ohjad enda kätte haarata. Mitte marksistide tarkus, vaid tsaaririigi loll jõhkrus tegi siin Wellsi meelest oma töö.

Kummatigi on ka Wells ise hea näide, et utoopilised futuristlikud ideed hukutavad mõtleja reaalsustaju ning panevad targa inimese innustuma ja huvituma idiootlikust ja julmast ühiskonnainsenerlusest. Näha Wellsis Stalini või Lenini kasulikku idiooti on pinnapealne. Pigem peegeldavad Wellsi ühiskondlik-poliitilised vaated seda, et XX sajandi esimesel poolel liikusid haritud, kuid ebameeldivalt hullud ja hoolimatud ideeidud palju enamates peades, kui vaid Lenini, Stalini ja Hitleri oma.

Igatahes pakub Loomingu Raamatukogu õhuke Wellsi-eestindus praeguseski maailmas tublisti mõtteainet.

1 Ludmila Stern, Western Intellectuals and the Soviet Union, 1920–40. From Red Square to the Left Bank. Routledge, 2007, lk 16.

2 http://www.newstatesman.com/politics/2014/04/ h-g-wells-it-seems-me-i-am-more-left-you-mr-stalin

3 Stern, lk 23.

4 Philip Coupland, H. G. Wells’s „Liberal Fascism“. Rmt: H. G. Wells. Toim Harold Bloom. 2005.

5 George Orwell, Wells, Hitler ja maailmariik. Tlk Udo Uibo. – Vikerkaar 1995, nr 9-10.

6 Jonathan Steele, October by China Miéville review – a brilliant retelling of the Russian Revolution. – Guardian 17. V 2017; Shaun Walker, Tragedy or triumph? Russians agonise over how to mark 1917 revolutions. – Guardian 17. XII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming