Eestluse püsiv jälg keset Torontot

Kaarel Tarand

Väliseesti Muuseumi peaarhivaar Piret Noorhani räägib mälu- ja kogumistööst eesti kultuurisaarel Kanadas. Ajal mil Eestis on kultuurile ehitamine praktiliselt seiskunud, edeneb Torontos plaanipäraselt Väliseesti Muuseumi (www.vemu.ca) ehitamine. Mis see on, milleks seda vaja on ja mida seal hoidma hakatakse? Piret Noorhani: Vemu eesmärgiks on koondada tänaseks päris suureks kasvanud Kanada eestlaste arhiivi-, raamatu-, kunsti- ja esemekogud ühte, säilitusnõuetele vastavasse hoiupaika. Selleks, et need oleksid hoitud, ja ka selleks, et Kanada eestlaste arvukast ja tegusast kogukonnast jääks järele nähtav ja püsiv jälg. Vemu kogud räägivad eestlastest Kanadas, Põhja-Ameerikas, aga ka mujal maailmas. Kuigi olude sunnil (ruumid! vahendid!) tuleb keskenduda Kanada eestlastele, on laiema tausta silmaspidamine vajalik. Kanada eesti kogukond on osa eesti diasporaast, selle kujunemisest. Muuseumis tegeldakse kogudega (kogumine, korrastamine, andmebaasistamine, digiteerimine) ja ekspositsioonitööga (püsi- ja rändnäitused), tehakse akadeemilist koostööd (uurimisprojektid, üritused, väljaanded). Ehkki Vemu on eestlaste kultuuri muuseum, peaks see olema lõimitud multikultuurilise Kanada kultuuripilti. Peame oma ajalugu esitama nõnda, et see pakuks huvi teistelegi. Koostööd teiste rahvusrühmadega teeme juba praegu. Meil käivad ka nn rahvusvahelised uurijad Kanadast, USAst, Euroopast.

Kas ja miks on Vemu võimalik? Toronto Tartu kolledži looja ja ka Vemu initsiaator, arhitekt Elmar Tampõld on öelnud: „Meie ühiskonna aktiivne osa kipub kahanema, aga vähemalt kahes asjas oleme paguluse algaastatega võrreldes palju rikkamad: me oleme elukogenumad ja rahakamad. Lisaks on meil ikkagi midagi juba olemas, millele VEMU loomisidee on rajatud.” (EE 21. X 2005). Olemas on Tartu kolledž, edukas majandusettevõte, mis oma nn ülejääkidega toetab rohkem kui 30 seltsi ja organisatsiooni tegevust aastas ca 920 000 dollariga. „Ilma ruumideta poleks neist paljud säilunud ega sündinudki,” on Tampõld väitnud ja tal on õigus. Nutikast asjaajamisest ja Tartu kolledži majandusedust kasvas välja ka eesti õppetool Toronto ülikooli juures. Nüüd on Tartu kolledžist tõusmas uus võsu – Vemu.

Olemas on renoveeritud arhiivihoidla (7000 ruutjalga) ja palgaline arhivaar. Olemas on ka maa Toronto südalinnas, kuhu on kavas ehitada juurdeehitus, mille maa-alused tööd on seoses arhiivihoidla ümberehitusega juba tehtud. Ehituse teine ja kolmas järk (lift ja juurdeehitus) ootavad oma järge. Olemas on juurdeehituse ehitusprojekt ja -luba. Vemu töölerakendamiseks on loodud Eesti Õppetöö Keskus, maksusoodustusõigusega mittetulundusühing. Käib rahakogumisaktsioon. Tampõllu meeldetuletust „VEMU rahastamine on haruldane võimalus nii mõnelegi luua oma elutööst püsiv tähis” on paljud tõsiselt võtnud – raha tuleb. 2011. aasta sügisest saadik on Vemu toetuseks annetatud 200 000 Kanada dollarit, pluss 150 000-dollarine lubadus Eesti Sihtkapitalilt Kanadas.

Mida on õnnestunud praeguseks arhiivi kokku tuua ja kui palju võiks veel tulekul olla? Kui kaua on kogutud ja mida? On midagi ka lootusetult kaotsi läinud?

Vemu peamiseks baasiks on aastal 1971 loodud Tartu Instituudi dr Endel Aruja nimelise Arhiivi ja Raamatukogu kollektsioonid. Tänaseks on siin kataloogitud 8648 nimetust (10 065 eksemplari) raamatuid. Need on peamiselt väliseesti väljaanded, aga on ka Eestis ilmunud raamatuid, XIX sajandist tänaseni. Kogume ka võõrkeelset estica’t. Raamatukogus on praeguseks loendatud 151 nimetust perioodilisi väljaandeid. On suur ja üsna hästi süstematiseeritud pisitrükiste kogu.

Arhiivis on hoiul 56 süstematiseeritud organisatsioonija isikuarhiivi, aga on ka suur hulk korrastamata arhiive. Viimati töödeldi Stella Kerson-Pahapilli ja Johannes Pahapilli, Vello Muikma, Elmar Tampõllu ja Aleksander Weileri arhiivid. Praegu seatakse korda Tõnu Parmingu ja Heino Jõe arhiivi. Kataloogitud on 120 fotosarja, aga üsna palju fotosid on alles dokumendiarhiividest eraldamata. Ka tuleb fotosid ja juurde koguda. Digiteeritud on 3515 fotot, lisaks ajalehes Eesti Elu ilmunud fotod 2010 aasta algusest peale. Helikogus on arvel 1554 helikassetti ja plaati ning neid tuleb tasapisi juurde. Helikassettidest on digiteeritud umbes 20%. On mitmes formaadis filme, millest osa on läbi vaadatud ja kirjeldatud, suur osa aga alles ootab. Eesti Filmiarhiivi abiga oleme asunud oma filmikogu digiteerima. Leidub mõnevõrra kunsti ja esemeid, aga nende kogude ülesehitamine seisab tegelikult alles ees.

Lisaks nimetatud kogudele asuvad Tartu kolledžis ka Eesti Kultuuripärandi Seltsi rohkem kui 1200 videoülesvõtet, eluloointervjuud ja ürituste jäädvustused, mis on praeguseks kõik ka digiteeritud. Estonian Studies Library ehk laenuraamatukogu pakub lugemiseks uuemaid eesti raamatuid (1179 trükist).

Kindlad kokkulepped on Eesti Kunstide Keskusega Kanadas ja Eesti Etnograafia Ringiga Kanadas, kes annavad oma kunsti- ja esemekogud Tartu kolledžile niipea, kui vajalik fondisisustus on hangitud. Teeme koostööd ja peame tuleviku osas läbirääkimisi Eesti Keskarhiiviga Kanadas, kes tegutseb Toronto Eesti Majas. Samuti töötame koos kirikute arhiividega. Nende kogude puhul, mis asuvad Tartu kolledžist eemal, püüab Vemu toimida infokeskusena. Vemu andmebaasid peaksid koondama infot ka nende Kanada eesti kogude kohta, mis asuvad füüsiliselt mujal. Suure osa Vemu peaarhivaari tegevusest moodustab koostöö eesti kogukondadega Vancouveris, Albertas, Hamiltonis, Thunder Bays, Montrealis jm. Tuleb nõustada seltse, organisatsioone ja eraisikuid, et selgitada, mis on arhiiviväärtuslik, kuidas kogusid korrastada, kuidas neid säilitada või kuhu pikemaks hoiule anda. Akadeemilised organisatsioonid, maakondlikud organisatsioonid, mitmesugused kultuuriseltsid ja ettevõtmised – need on Vemu partnerid.

Ehkki kogud on juba praegu küllalt suured, on valgeid laike kaardil veel küllalt. Hiljaaegu alustati Tartu kolledžis Jõekääru laagri 60. sünnipäeva ürituste sarja. Vaatasime vanu filme, fotosid, laagriraamatuid, kuulasime mälestusi. Nüüd kogume usinasti juurde, sest materjalid on inimeste kodudes laiali. Digiteerisime 26 Jõekääru fotoalbumit. Tähtpäevad, näitused jms üritused sunnivad olemasolevaid kogusid kriitiliselt hindama ja kogumistööd intensiivistama. Kui Eha Komissarov ja Ellu Maar olid siin möödunud sügisel Kumust külas, valmistasid nad ette näituse väliseesti fotograafist Vello Muikmast. Muikma kogu jõudis Tartu kolledžisse 2010. aasta alguses. Näitust tehes kogusid Kumu naised materjale ja infot usinasti juurde. Nad lükkasid käima teisegi olulise teema – eesti arhitektid Torontos. Eestlased on jätnud nähtavaid jälgi Toronto arhitektuursesse linnapilti, selle teemaga tuleks tõsisemalt tegeleda. Riina Reinveltiga Eesti Rahva Muuseumist lõime käed järgmise ühisnäituse asjus: eesti poed ja ärid Torontos. Kogumistöö käib. Projektide edukaks läbiviimiseks on meil hädasti Eesti mäluasutuste toetust vaja. Koostöö on möödapääsmatu, kasu aga kahepoolne: välitöödel kogetu ja kogutu kulub kodus marjaks ära. Nii jõuab rohkem „väliseestit” Eestisse.

On selge, et kõigi nende sadade, Kanadas tegutsenud eesti organisatsioonide arhiivid, Vemusse ei jõua ega mahu, kuid meie kogud peaksid andma esindusliku ülevaate eestlaste mitmekesisest poliitilisest ja kultuuritegevusest võõrsil. Selle nimel tegutseme.

USAs on suur osa eestlaste tegevust kajastavast arhiivist läinud juba n-ö USA poolele ära (Lakewoodist, näiteks) ja sealne võim ütleb, et iga immigrantrahva lugu on ikka USA ajaloo osa ega kuulu maale, kust tuldud (meie puhul Eestile). Kas Kanadas paiknevaid arhiive/kogusid tabab sama saatus?

On selge, et immigrandid on osa asukohamaa ajaloost ja kui leidub mäluasutusi (nagu nt Immigratsiooni Ajaloo Uurimise Keskus Minneapolises, kuhu Lakewoodi kogud üle anti), kes on eestlastest ja nende ajaloopärandist huvitatud, ei tule neid võtta mitte konkurentide, vaid liitlastena, kes aitavad meil oma ajalugu säilitada. Nimetatud keskusega on BaltHerNetil ja Rahvusarhiivil väga hea koostöö nn Lakewoodi kogude kirjeldamiseks keskuse andmebaasis. Töid on tõhusalt toetanud „Rahvuskaaslaste programm”.

Elu on näidanud, et asukohamaa mäluasutuste huvi võib olla muutlik. Kui vahendeid napib või isikkoosseis vahetub, võib muutuda ka kogude poliitika ja siis loobutakse millestki paraku ikka väiksemate huvigruppide kahjuks. Nii andis Ontario kuninglik Muuseum hiljaaegu Eesti Etnograafia Ringile Kanadas tagasi nende deposiidi. Aga selleks ongi tarvis kolleegidega kontaktis ja asjadega kursis olla, et meile teadmata ei sünniks meile kahjulikud otsused. On aga ka suurepärase koostöö näiteid, lisaks eespool mainitule ka nt Alberta eestlaste ja Alberta provintsiarhiivi, Vemu ja Library and Archives Canada vahel.

Elujõulised eesti kogukonnad ei ole valmis oma kogusid ära andma, sest need on osa mõtestatud rahvuslikust iseolemisest, identiteedi taastootjad. Need kogud kasvavad alles. Väliseestlus pole lõpetatud projekt. Võib ju küsida, mis saab Vemu kogudest, kui eestlasi/ vahendeid/huvi Torontos ükskord nappima hakkab. Eks siis mõtleme. Praegu on toetajaid ja huvi küllalt. Seda tuleb kasutada kogude kasvatamiseks ja kordaseadmiseks. Kui tulevad mureajad, siis lahendame need mured. Ärgem unustagem, et korras kogude päästmine on hoopis lihtsam kui mingite kastihunnikutega askeldamine.

On muidugi tõsi, et suurem osa eesti-ainelisest uurimistööst tehakse Eestis, aga ka Toronto kogude kasutajaid tuleb aina juurde. Kui mu esimesel Kanada töötalvel käis arhiivis vahest kümmekond inimest, siis tänavu on poole aasta jooksul olnud külalisi juba ligi 40. Kõik pole küll tulnud uurima, on palju uudistajaid-esmaskülastajaid, aga teadmine kogudest levib ja mõnigi, kes varem niisama arhiivist läbi astus, tuleb ühel päeval uurijana tagasi. Ja ärgem unustagem Toronto Eesti Seltsi täienduskooli ja eesti õppetooli Toronto ülikooli juures. Potentsiaalsed uurijad pole meist alati sugugi kaugel. Pealegi on Eesti ju e-riik ning peaks olema harjunud ka sellega, et arhiivis uurimistöö tegemiseks ei pea sinna enam ilmtingimata kohale minema.

Milline peaks olema või on Eesti riigi roll ja panus pagulaskonna arhiivide jm kultuuriväärtuste kogumisel, kaitsel, säilitamisel? Kuivõrd on kaalutud kõigi arhiivide äratoomist Eestisse (või vähemasti koopeerimist esialgu), mis takistusi sel teel on?

Eesti riik on meid rahaliselt toetanud „Rahvuskaaslaste programmi” kaudu. Toronto Tartu kolledži panusega võrreldes on need summad küll väikesed, kuid märgivad seda, et ettevõtmist peetakse oluliseks. „Rahvuskaaslaste programmi” tunnustuseks tuleb öelda, et viimastel aastatel selle rahaga väliseesti kultuuripärandi heaks tehtu on läinud asja ette: lisaks konkreetsete projektide töötulemustele on tõusnud teadlikkus ja valdkonna profiil.

Eesti riigilt oleme saanud väga tegusat abi Eesti mäluasutuste kaudu: meil on käinud nõu ja jõuga abiks professionaalid-eksperdid, meile on saadetud rändnäitusi, esinejaid, vabatahtlike arhiivitööliste koolitajaid. Rahvusarhiiviga teeme koostööd andmebaaside arenduse ja kogude digiteerimise asjus. Möödunud sügisel avaldas meile moraalset toetust peaminister Andrus Ansip. Tartu kolledžit külastanud Eesti riigi kõrged ametnikud on pakkunud välja ideid, kuidas riik Vemu veelgi toetada saaks. Eks tulevik näita, kas ja millised neist ideedest rakenduvad.

Nagu öeldud, Toronto kogude Eestisse toomist praegu ei kaaluta, sest siin on käsil oma plaanide elluviimine. Vemu on missioon. Plaan võib ehk mõnele tunduda hullumeelne, aga missiooniinimesed paistavadki teistele teinekord hullumeelsetena. Kultuurivaldkonnas tuleb sellist hullust (ja hulluse mõistmist) õnneks ikka veel ette. Aga Vemu pole pelk õhus hõljuv idee. Vemu vundamendiks on selge ja toimiv majandusplaan. Kui nii sisu ja koort targalt ehitada-kasvatada, võiks Vemust saada väliseestluse jätkusuutlikkuse näide – monument oskusliku majandustegevuse ja kultuuriteadlikkuse sümbioosile.

Koostöös Eesti mäluasutuste, väliseesti kogukondade ja nende arhiividega ning asukohamaade mäluasutustega saame oma pärandi hoitud. Pole mõtet konkureerida, on vaja teha koostööd, sest tööpuudust ei paista kusagilt. Ressursside mõistlik ja tulemuslik kasutaminegi on võimalik vaid hea koostöö korral.

Kui veel Eestis arhiivis paberitööd tegin, ei saanud ma ikkagi päris hästi aru, kuivõrd vajalik on n-ö päris väliseesti elu kogemus. Väliseesti kogukonnad küll muutuvad, mõned kaovad, paljud kahanevad, kuid Toronto oma ei ilmuta sugugi väljasuremise märke, tänu pagulaste ja nende järglaste pingutustele, aga ka tänu nn uutele eestlastele. Enamik meist, kes me ühel või teisel põhjusel välismaal elame, tahab ju oma rahvust säilitada. Selleks peame looma endale meie vajadusi rahuldava kultuurikeskkonna. Raamatukogud, arhiivid ja muuseumid on osa sellest keskkonnast. Kui Torontos on varem ikka pigem arhiividest räägitud, siis nüüd on muuseum üha enam päevakorral. Vemu võiks kujuneda muuseumiks selle kõige paremas ja moodsamas mõttes: koguv, korrastav, uuriv, vahendav mälu- ja kultuuriasutus. Kodunt kaugel täidab ta paratamatult ka Eesti riigi kultuuriesinduse funktsiooni. Välismaal elevate rahvuskaaslaste parem rakendamine on Eesti riigi huvides. Vemul on selleks oma vahendid ja võimalused.