Eesti-Vene piir ja püha sõda

Venemaa puhul on religioossus varjatud postmodernistliku retoorika taha. Nagu bolševike valitsemise ajal oli ideoloogia kaetud modernistliku retoorikaga.

JÜRI SAAR

Mõneti üllatav on, et Venemaa neobellum kattub täpsemal analüüsimisel suuresti püha sõja ehk ususõja põhimõtetega,  sest niisuguse sõja kõige olulisem eripära on sõjapidamise religioonistamine.  Süüria kunstniku Said Tahsine 1954. aasta maal „Saladin ja Guy de Lusignan pärast Hattini lahingut 1187. aastal“.

Mõneti üllatav on, et Venemaa neobellum kattub täpsemal analüüsimisel suuresti püha sõja ehk ususõja põhimõtetega, sest niisuguse sõja kõige olulisem eripära on sõjapidamise religioonistamine. Süüria kunstniku Said Tahsine 1954. aasta maal „Saladin ja Guy de Lusignan pärast Hattini lahingut 1187. aastal“.

Wikipedia

Kõrgel välispoliitilisel tasemel on öeldud, et Eesti ja Vene parlament hakkavad piirilepingu ratifitseerimisega tegelema kiiremas korras. Kuuldavasti alustatakse menetlemist riigikogus novembri alguses, justkui peale riigikogu koosseisu poleks midagi muutunud. Hinnata aasta väldanud Kohvri juhtumit pelgalt kui ebamugavat kõrvalist detaili, mis sai nüüd mõlema poole ühiste pingutustega laualt maha võetud, on lihtsustamine ja julgeolekupoliitilise tervikpildi mittenägemine. Eesti peab kindlasti käsitlema enda kui riigi rolli Vene-lääne hetkesuhete ja nende muutumise kontekstis.

Läänemaailmale on esmatähtis aru saada, mida meie varasem hea partner Venemaa enda arust teeb. Üha selgem on Venemaa praeguse juhtkonna püüdlus kehtestada ennast suurvõimuna maailma mastaabis, vaatamata sellele et see ähvardab taas tuua kaasa külma sõja.1 Venemaa sõjaline doktriin seostub Valeri Gerassimovi nimega, kes on selle riigi relvajõudude kindralstaabi ülem. 2013. aastal avaldas kindral sõjateaduslikus ajakirjas artikli, milles kirjeldab „uut laadi sõda“.2 Selline sõjapidamine kombineerib diplomaatiat, majanduslikke, poliitilisi ja muid mittesõjalisi meetmeid sõjalise jõu kasutamisega. Nn asümmeetrilised ründed muutuvat üha olulisemaks, sest nende abil on lihtsam saavutada eesmärke. Tavapärased sõjajõud tulevat mängu alles konflikti hilisemas faasis, sageli rahuvalvajate või kriisireguleerijate vormis, ütleb Gerassimov. Taktikas ja intensiivses psühholoogilises sõjas valitsevat mitmeti tõlgendamise erakordselt kõrge tase, mille abil luuakse „hermeneutiline segadus“. Maakeeli öelduna tähendab see teadlikku kaose tekitamist vastase ja vaatlejate peas, kes ei saa aru isegi mitte sellest, kes kellega sõdib.

Uut laadi sõjapidamise ideoloogilist poolt käsitleti mõni aeg hiljem lühijutus, mille autori pseudonüüm on Nathan Dubovitsky. Öeldi seal muu hulgas järgmist: „Selles sõjas, mis on vastuseks varasemale ülekohtusele kõikide sõjale kõikide vastu, mida peeti taevas „meie asula“ kohal, … luuakse uus Ühiskond. Tegemist on maailmadevahelise mõõduvõtuga, kus kahemõõtmeline maailm sõdib kolmemõõtmelise vastu. See on kahemõõtmeliste inimeste, s.t lihtsate ja ausate inimeste, kelle jaoks valge on valge ja must on must, ülestõus kolmemõõtmeliste inimeste vastu. Viimaseid esindavad kolmemõõtmelisele maailmale iseloomulikud tühjad, valelikud, eksitavad, tõde pimendavad sõnad … Neis pimedikes ja ämblikuvõrkudes, neis silmakirjalikes keerukustes – peitub ja paljuneb kogu maailma jälkus. Seal on Saatana kodu … Homme asume võitlusse. Võidame. Või hukkume. Kolmandat võimalust ei ole.“ 3

Pseudonüümi taga olnud prominentse persooni, Kremli peaideoloogide hulka kuuluva Vladislav Surkovi (sünnipärase nimega Aslambek Andarbekovitš Dudajev) seisukohti militaarküsimustes tasub võtta päris tõsiselt. „Ilma taevata“ avaldati vormilt uuenduslikus veebi­väljaandes Vene Pioneer 12. märtsil 2014 ehk paar päeva enne Krimmi annekteerimist. Ei ole ehk ülearune meenutada, et see avangardistlik kirjamees on ühtlasi Vene presidendi abi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia küsimustes ning alates 2014. aasta algusest president Putini eriesindaja Ukrainas. Selles riigis demonstreeriti Venemaa uut sõjalist doktriini roheliste mehikeste näol praktikas.

Siinkohal võib küsida, kas mõlema autori käsitluses summeerituna pole tegemist mitte uut tüüpi sõja, vaid ammu tuntud püha sõja ehk ususõja traditsiooni jätkamisega? Püha sõda oli inimkonna ajaloos varasemalt väga levinud. Katoliiklikus Euroopas võimaldas paavsti võimu ja ilmalike valitsejate lahutamine nn sõjaõiguse doktriini arengu. Pärast ristisõdu kadus püha sõja (bellum sacrum), s.t Jumala nimel peetava religioosse sõja mõiste läänemaailmas käibelt. Uue arusaama järgi oli sõda teise kristliku natsiooni vastu põhimõtteliselt kurjuse avaldus ja ainult kirik võis sellele erandjuhtudel, veenva põhjenduse korral anda õigustuse. See tähendas, et sõdu tuleb pidada tsiviliseeritud viisil, sõjapidamise ajal pole kõik lubatud ning ka sõja ajal toimepandud kuritegude eest kantakse vastutust. Nii võitjad kui ka kaotajad peavad alluma teatavatele üldiselt aktsepteeritud reeglitele, mille rikkumine toob kaasa tsiviliseeritud riikide klubist väljaheitmise.

Läänemaisest sõjalisest teooriast ja praktikast kadunud arusaam on ehedal kujul alles islami ususõjas ehk džihaadis. Ususõja eesmärk on kehtestada kogu maailmas islami reeglitel põhinev elukorraldus. Kuna püha sõja käsk kehtib kuni kogu maailma allutamiseni Muhamedi õpetusele, ei saa olla mitut püha sõda, vaid ainult üks, ja see oli (on) usklike igavesti kestev ülesanne. Erinevalt sõja pidamisest kindlate õiguslike reeglite raames (bellum justum), kus sätestatakse lubatu-keelatu piirid, eristatakse võitlejaid ja rahumeelset elanikkonda, pole ususõjas piiranguid ja „kõik on põhimõtteliselt lubatud“. Sealhulgas vaenlase hulgast pantvangide võtmine ja nende kasutamine surve avaldamiseks. Ususõja oluline komponent on ikka olnud piirialade hoidmine ebakindluses, ärevuses, vaenlaste rahuliku elukorralduse pidev rikkumine. Sellega tuletatakse pidevalt meelde naabritele nende haavatavust ja püütakse luua esmalt halli, vaieldava kuuluvusega tsooni. Niisugune sõjapidamine eelneb põlistavale vallutusele.

Ususõjale iseloomulikku taktikat kasutas väliselt sekulaarne, vormiliselt ateistlik Nõukogude Liit juba 1920.–30. aastatel Eesti Vabariigi vastu. 1931. aastal rööviti ingerisoomlaste juht L. Reijo, viidi üle Eesti-Vene piiri ja mõisteti hiljem surma.4 1938. tapeti piiril kaks Eesti piirivalvurit ja küüdimees. Üldse röövis Nõukogude Vene piirivalve aastatel 1936–1937 Peipsi ja Pihkva järvelt 46 Eesti kodanikku, kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei ja piirivalve koosseisu ja relvastuse, samuti Peipsi laevastiku, elanike meeleolude, teede olukorra ja palju muu kohta. 5 Samasugune tegevus toimus Moskvas Eesti saatkonna suhtes. 1938. aastal leidis aset saatkonna autojuhi Lantovi kadumine teadmatusse.6 Vaikiva ajastu Eesti poliitiline juhtkond neelas kõik sedalaadi intsidendid vaikides alla ja leppis toimuvaga. Paraku ei aidanud see säilitada Eesti riigi iseseisvust, asjad läksid üha hullemaks.

Kui vaadata praegu Venemaa piirialadel toimuvat, siis sellesarnast tegutsemist võib näha paljudes suundades. Muu hulgas Vene sõjalaevade ja -lennukite suuremas kohalolus Läänemere piirkonnas, eelhoiatuseta õppuste korraldamises, mille käigus mängitakse läbi naaberriikide ründamist, projektidega Nord Stream 1 ja Nord Stream 2. Loetelu ei ole täielik, ehkki aktsioonide kuumuse aste on erinev ja need valitakse vastavalt konkreetsele olukorrale. Läbi mängitakse erinevaid stsenaariume ja kombitakse piire lubatu-keelatu vahel. Ukrainas leiab aset varjatud sõjategevus, mida teostavad separatistid ja „vabatahtlikud“. Vaatamata lugematule hulgale faktidele ka Vene regulaarväe tegutsemise kohta, eitab ametlik Moskva oma osalust. Süürias algasid äsja Vene lennuväe avalikud õhurünnakud, millega hoiti ära kavandatud lennukeelutsooni loomine selle riigi kohal. Juba on rikutud ühe NATO riigi (Türgi) õhuruumi, sealseid piirialasid „hallistades“.

Venemaa tegevus Ukrainas ja Süürias kujutab hübriidsõja kontekstis endast katset asümmeetrilisel viisil ohustada läänemaailma status quo’d. On keeruline konkreetselt näidata, mitu Vahemerelt Euroopasse saabuvat paadipõgenikku iga Süüria õhurünnakuga lisandub, kuid nende aktsioonide mõju, eriti arvestades meediakajastusi, on ilmne. Otseselt lääneriikide suhtes on Venemaa suhteliselt äraootaval seisukohal – peale Vene presidendi ÜRO kõnetoolis esitatud süüdistuste stiilis „mida te ometi teete!“ ja varjatud ähvarduste otsene jõud käiku lasta rohkemat ei söandata. Mõnikord eksivad Vene lennukid või laevad lääneriikide piiride lähedale, kuid avalike provokatsioonideni ei ole (veel) jõutud. Nagu märkis tabavalt üks vene analüütik: „Putin teeb järjekordselt katset sundida Läänt meid (s.t venelasi) armastama.“

Eestis astus Venemaa kaitsepolitseinik Kohvrit röövides ja tema üle kohtufarssi korraldades suure sammu pinge eskaleerimise teel. Kohvri röövi viis ja ajastus (vahetult pärast president Obama visiiti) näitasid selgelt Venemaa tahet destabiliseerida nii otseselt kui ka sümboolselt olukorda Eesti-Vene piiril, seada kahtluse alla selle pidavus. Naaberriigi territooriumile sisenemine ja julgeolekuametniku rööv on käsitletav äärmiselt jultunud provokatsioonina. Ilmse sooviga teha kindlaks, kui kaugele võib minna ja kuidas reageerivad Eesti ametiisikud, poliitikud ja avalikkus sedalaadi aktsioonile. Kas üldse ja kui suurt rahulolematust näidatakse rahvusvahelisel tasemel või ei juhtugi midagi erilist? Teatavasti on ELi nimekate poliitikute hulgas piisaval hulgal Russlandversteher’eid, kes juba kahetsevad Venemaaga suhete halvenemist ning on valmis lõpututeks järeleandmisteks.

Ei tohi unustada, et Eesti-Vene kontrolljoon on piir ühelt poolt Euroopa Liidu ja NATO ning teiselt poolt endast globaalse vastasjõuna esineda püüdva Venemaa vahel. Seda piiri tahab Venemaa pidevalt kombata, ja mitte ainult füüsilises mõttes. Eerik-Niiles Krossi esmapilgul totter kutsumine Arhangelski oblasti uurimiskomiteesse seletusi andma oli katse laiendada Vene jurisdiktsiooni sõltumatu naaberriigi territooriumile.7 Käesoleva aasta 6. oktoobri AK intervjuus ähvardas Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomitee aseesimees Klimov, et NATO õppused Eesti territooriumil provotseerivad Vene sõjaväge tegutsema samal suunal. Sarnaseid sõnumeid üha koguneb ja Eesti ülesanne on tuua ELi juhtriikide liidrite ja sealse avalikkuse teadvusse tõdemus, et sel viisil seatakse kahtluse alla liidu tugevus ja toimimise põhimõtted.

Kui Eesti piirileping Venemaaga veebruaris 2014 allkirjastati, oli veel põhjust uskuda, et pannes paika täpse riigipiiri Venemaaga, suudame vältida edaspidiseid arusaamatusi. Nüüd ei ole paraku mitte ühtegi boonust, mis tuleks piirilepingu ratifitseerimisel Eestile kasuks. Kerkimas on uued murepilved seoses Tartu rahu kokkulepetest loobumisega, samuti ka Nõukogude Liidu ajal kujunenud administratiivpiiridest taganedes. Nüüd oleks see vaid Eesti järeleandmine, mis ei ole kuidagi põhjendatav lootusega, et seejärel saabub rahulikum periood. Meist mittesõltuva Venemaa välissuhtlemise viis on praegu lihtsalt niivõrd eksalteeritud, soov sekkuda naaberriikide ellu ja pidada ususõda kõrg­tasemel. Samuti võib suure tõenäosusega eeldada, et millalgi saabub Venemaal pingelõdvenduse ajajärk ja uus perestroika, mil muutub ka suhtumine läände.

Rahvusvahelises plaanis tähendaks piirilepingu ratifitseerimine Eesti poolt kiilu löömist Venemaa korralekutsumise kollektiivsetesse aktsioonidesse, mis on kehtestatud eelkõige seoses Ukrainaga. Ukraina vastu suunatud agressioon tähendas Venemaa otsest loobumist Teise maailmasõja järgselt kujunenud kokkulepetest ja Helsingis kinnitatud riigipiiride puutumatusest. Nüüdseks on lisandunud aktiivse sõjategevuse alustamine Süürias, mis näitab panuste suurendamist. Minnes piirilepinguga varasemal viisil edasi me justkui ütleksime, et Venemaa võib meie arvates teistes piirkondades teha, mida tahab, Eesti ja Venemaa vahel jätkub business as usual. Eesti välispoliitika kavandajatel oleks aeg aru saada, et Venemaa välispoliitika on jätkuvalt suur mäng, kus kõik sammud on omavahel koordineeritud. Eestit käsitletakse kui üht läänemaailma kuuluvat lüli, mille tugevust, vastupidavust seatakse regulaarselt ja varieeruval viisil kahtluse alla.

Eesti parlamendierakonnad, minnes vabatahtlikule kokkuleppele Venemaa seatud tingimustel, peavad teadma, et see tähendab lepingut riigiga, mis ei hooli võrdsete lepingupartnerite vahel sõlmitud kokkulepete järgimisest. Leping sealtpoolt vaadatuna tähendab suuremeelset ja ajutist loobumist kõrgemalt poolt ette nähtu elluviimisest. Parimal juhul hetkeseisu fikseerimist ja sisuliselt kõige sellega nõustumist, mida Venemaa praegu oma suhetes läänemaailmaga teeb. Niisuguse järeleandmistega näitame välja eelkõige nõrkust ja ebakindlust ning peame olema valmis uuteks loobumisteks. Eesti peab seetõttu hindama kasusid ja kahjusid, veel kord üle vaatama kõik piirilepinguga seotud valdkonnad, tuvastama seal pisimadki ebatäpsused ja ebasõbraliku tõlgendamise võimalused, sealhulgas ka varjatud (nt tõlgete kaudu tekkivad) ja kaudselt kaasnevad ohud meie riiklusele ja majandusele. Kiiremas korras peab välja ehitama kontrolljoone kui riigipiiri, kuigi piirilepingu forsseeritud ratifitseerimisest on mõttekas loobuda, arvestades Vene-Lääne praegusi suhteid ja kiirelt muutuvat rahvusvahelist olukorda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii Gerassimov kui ka Surkov räägivad ühest ja samast asjast – sellest, kuidas Venemaa praegune juhtkond (nn kollektiivne Putin) mõtestab lahti oma ekspansiivse tegevuse tähendust. Mõneti üllatav on, et Venemaa neobellum kattub täpsemal analüüsimisel suuresti püha sõja ehk ususõja põhimõtetega, sest niisuguse sõja kõige olulisem eripära on sõjapidamise religioonistamine. Venemaa puhul on religioossus varjatud postmodernistliku retoorika taha. Nagu bolševike valitsemise ajal oli riigi ideoloogia religioossus kaetud modernistliku retoorikaga. Kas ja kuidas on läänemaailmal võimalik sedalaadi partneriga kokku leppida ja pikemas perspektiivis kooseksisteerida, nõuab jätkuvalt suurt nuputamist.

1 E. Lucas. Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal. Varrak.

2 V. Gerassimov. Tsennost nauki v predvidenye. Voenno-promishlenniy kurier, 27. February 2013, http://www.vpk-news.ru/articles/14632

3 N. Dubovitski. Bez neba. http://www.ruspioner.ru/honest/m/single/4131. Eesti keeles N. Dubovitski, Ilma taevata. Tõlkinud Kajar Pruul. Vikerkaar, 2014, nr 6, lk 24–28.

4 H. Tõnismägi. Röövimine ja mõrvad Eesti-Vene piiril. Maaleht 11. IX 2014.

5 V. Kallas. Piirikonfliktid Peipsi järvel 1936–1938. Kultuur ja Elu 4/2014

6 Väljavõtteid Voldemar Porosaare mälestustest teenistusest saatkonna autojuhina Moskvas 1939–1940. Kirjutamata memuaare VI, Tallinn 1991. Vt ka J. Vanamölder. Diplomaadi trumbid. Diplomaatia, nr 2, veebruar 2010, lk 5–8.

7 Venemaa ootab Krossi ülekuulamisele. Postimees 10. XII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming