„Detsembrikuumus”, riigi tellimus ja propaganda

Lauri Vahtre

Vabariigi juubeliaasta tõi palju muu kõrval teadupärast kaasa ka mängufilmi „Detsembrikuumus” ja teleseriaali „Tuulepealne maa”. Mõlemad on pälvinud üksjagu tähelepanu, mõlemad on leidnud nii veendunud pooldajaid kui vihaseid vastaseid, mis on maailma kõige loomulikum asjakäik.

Kirjutama sundis muu. Nii „Detsembrikuumuse” kui „Tuulepealse” põhifinantseerijaks oli riik, mistõttu mõlemad on saanud kriitikuilt otsaette sildi „riigi tellimus” või „tellimustöö”, kusjuures tavaliselt on selguse mõttes lisatud sõnad „riiklik propaganda”. Pean tunnistama, et olnud osaline mõlema  stsenaariumi loomise juures, tekitavad need sildid – ehkki nende kasutuselevõtt oli ootuspärane – minus mitmel põhjusel tõsist meelehärmi. Mis teeb tellimustöö tellimustööks? Loomulikult põhjuste ja tagajärgede ahel: on tellija, kes tahab teatavat sorti saapaid (ülikonda, mängufilmi, maali), ja on tegija, kes kokkulepitud tasu eest teeb tellijale soovitud toote. Kogu protsess algab tellija soovist ja tema nägemusest, alles seejärel tuleb tellimuse täitja ja täitmine. Mis puutub „Detsembrikuumusse”, siis siin käis kõik vastupidi. 

See projekt ei alanud üldsegi mitte riigi tellimusest, vaid kellegi isiklikust mõttevälgatusest kuuvalgel ööl. Sellised mõttevälgatused ei ole Eesti riigis muuseas kellelegi keelatud, ka Andres Maimikule mitte. Mõte kogus jõudu, arenes, edenes, leidis toetajaid ja jõudis tootmisfaasi künnisele. Ning alles selles järgus – kui intensiivselt otsiti ja osalt oli ka juba leitud rahastajaid – kuulis produtsent juhuslikult, et riigil on kavas 90. aastapäeva puhul finantseerida üht sobilikku filmi, soovitavalt Vabadussõjast. Produtsendil ja teistel projekti pöidlahoidjatel kulus üksjagu  aega ja vaeva tegemaks juubeliraha jaotajatele selgeks, et tegelikult nad ei soovigi nii väga filmi Vabadussõjast, vaid hoopiski 1924. aasta mässu mahasurumisest. (Nali.) Otsustavaks osutus ilmselt tõsiasi, et tegelikult valikut polnud: aega oli jäänud nii vähe, et jäi üle finantseerida kas „Detsembrikuumust” või ajada läbi ilma juubelifilmita. Täiesti uue filmiprojekti käivitamine stsenaariumi väljaarendamisega alates pluss ülesvõtmine ja montaaž poleks mingil juhul ajaraamesse mahtunud. Rahajaotajad – tunnustatud kunsti- ja kultuuriinimesed – kaalusid asjaolud läbi, tutvusid põhjalikult pooleli projektiga  ja langetasid otsuse. Raha eraldati ja tootmine läks käima, kusjuures riik ei esitanud produtsendile ega režissöörile ei sisu ega vormi osas mingeid tingimusi, eeldades lihtsalt, et valmis tehakse enam-vähem seesama film, mille tegemine juba käis. Mitte mingi muu. Ja tehtigi enam-vähem seesama film.

Mille poolest on „Detsembrikuumus” siis tellimustöö? Mitte millegi poolest. Ta on sama palju tellimustöö, kui suvaline Estonia ooperilavastus või ER SO kontsert. Või koguni PÖFF. Tegemist ei ole riigi nõudmiste ja soovide järgi valminud ülikonnaga, vaid põõsast leitud klaveriga, mida oli vaja ja mis kogemata kombel sattus olema õigel ajal õiges kohas. Ühesõnaga: „Detsembrikuumust” saab ja tuleb kritiseerida nii nagu iga teistki filmi või teatrilavastust, alustamata oma kriitikat mõttekrambiga, et „tellimustöö, mis sellisest tahta, see ju propaganda”. See on lihtsalt ebaprofessionaalne ja madal. Ning seda tahan ma öelda ka Jaan Ruusile. Kui küsisin talt eraviisiliselt, mis põhjusel ta „Detsembrikuumust” propagandafilmiks nimetab, ei suutnud ta mulle vastata. On see kriitika? Kuid kirjeldatu on vaid isiklikum ja seetõttu vähem tähtis  pool minu meelehärmist. Teine ja sutike tummisem pool seisneb selles, et sõnad „riigi tellimus” või „riiklik propaganda” ülepea nii halvasti kõlavad. Kas meie riik on mingi kuritegelik organisatsioon, mille tellimuse täitmine on automaatselt taunitav ja selle tulemus automaatselt propaganda? Tean, et paljud vastaksid sellele pikemalt mõtlemata: jaa! Loomulikult on! Igasugune riik on kuritegelik ja Eesti riik veel eriti! On veider, et selletaolist leksikat peetakse sügavamõtteliseks, ja veel veidram, et seda peetakse eriti kohaseks kunstnikele.

Ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks Eestis, kui mitte  mujalgi, on levinud arvamus, et tõeline kunstiinimene saab olla vaid see, kelle vaimne areng peatus kuskil teismeliseeas. Õnneks levitavad seda seisukohta rohkem need, kes armastavad kunsti ümber sumiseda, ja hoopis harvemini tõelised loojad. Meenutagem, et riik tellib palju muudki, mitte ainult mängufilme. Näiteks haridust, makstes kinni teatava hulga üliõpilaskohti. Kas sel viisil hariduse omandanud neurokirurgi tuleks suhtuda põlastavalt – „sul ju riigi tellitud haridus kupli all, teadagi…”? Riik korraldab pensioni kogumist ja jaotamist – kas riiklik pension tuleks ära põlata, kuna see on riiklik? Kas  üldlaulupeole tuleks boikott korraldada, kuna selle peo põhifinantseerija on riik ning järelikult on tegemist riigi tellimusega ja loomulikult siis ka riikliku propagandaga? Kas Ernesaksa „Mu isamaa” kavvavõtmine riigi finantseeritud üritusel teeb sellest teosest kunsti asemel propaganda? Jah, see kole sõna „propaganda”. Või siiski mitte nii väga? On ju nähtud teleklippe „tarbi vähem kolesterooli” ja plakateid „ära joo ennast lolliks”. On see propaganda? Jah, on. On see paha? Ei ole. See on täiesti õigustatud ning vajalik propaganda. Propageerida saab nii headust, mõistmist, tublidust, teadmisi  kui sadat muud kiiduväärset asja. Kuid propageerida saab muidugi ka valet, valetamist, vägivalda, sallimatust ja nõnda edasi. On „Detsembrikuumus” või „Tuulepealne maa” (või ka näiteks „Nimed marmortahvlil”) milleski sellises süüdi? On’s pahad liiga pahad ja head liiga head? Minu meelest mitte. „Detsembrikuumuse” esipaha loeti mitme kriitiku poolt koguni üleliia sümpaatseks, esihea aga üleliia mökuks. Ka „Tuulepealse” kõige negatiivsem põhitegelane ei olnud üheplaaniline. Mis ei tähenda, nagu poleks nii filmil kui seriaalil olnud nõrkusi. 

Kuid neist võikski rääkida, ilma sisutute siltideta. Muide, huvitav detail: „Detsembrikuumuse” tegemise ajal vaidlesid produtsent ja stsenarist ägedalt Eesti sisekaitseülema kindral Undi tegelaskuju üle. Stsenaristi meelest oli tegemist julge mehega, kes võttis väga suure vastutuse, riskis terve riigiga, kuid, nagu lõpuks selgus, päästis nii riigi kui rahva. Produtsendi meelest tulnuks temast kujundada lurjus, alatu äraandja – ja seda eeskätt põhjusel, et ta kuulus Eesti Vabariigi kõrgemasse juhtkonda. Juhtkonda kuuluv isik ei saa kinolinal olla positiivne. „Me ei tee siin propagandat!” põrutas produtsent.  Selline argument võttis mõne asjaosalise päris tummaks. Stsenaristide jonni tõttu jäi Undi tegelaskuju vähemalt mitmeti mõistetavaks, ehkki mitte positiivseks. Mis võib-olla oligi kõige parem. Irooniline, et süüdistamine propagandas koos sildiga „tellimustöö” tuli siiski. Ma mõistan suurepäraselt, et kroonukunsti pealetungile tuleb vastu hakata. Kuid meil pole seda pealetungi olemaski. On vaid marksistlik mõttekramp, et kunstnik peab riigiga – ekspluateerijate vägivallaorganisatsiooniga – tingimata sõjas olema. Kui saaks sellest krambist ükskord üle?