Carl Gustav Jochmann – isiksus ja ilmavaade

ULRICH KRONAUER

Aastal 1789 Liivimaal Pärnu linnas sündinud ja Riias mõned aastad advokaadina tegutsenud Carl Gustav Jochmann sai kultuurifilosoofi ja kaasajakriitilise autorina tunnustuse alles pärast oma surma 1830. aastal. 1836. aastal avaldas Heinrich Zschokke oma sõbra kolmeköitelisest kirjandusliku pärandi väljaandest esimese köite, mille pealkirjastas pisut liigpidulikuna kui „Pärnust pärit Carl Gustav Jochmanni reliikviad“.

Esimese köite eessõnas kirjutab Zschokke: „Siiani on Jochmanni nimi olnud saksa lugejaskonnas vähe tuntud ja harva mainitud. Sest niisama piinliku hoolega, kui teised kirjanduslikku kuulsust taga ajavad, põgenes see uje või pigem elutark mees selle eest – ja võib-olla et õigusega. Kui ta ka nõustus mõne oma töö trükki laskma, oli põhiliseks eeltingimuseks ikka autori täielik salastatus.“

Alles Zschokke annab oma eessõnas teada, et selliste raamatute, nagu „Keelest“, „Vaatlusi protestantismist“, „Hierarhia ja selle liitlased Prantsusmaal“ ning „Homöopaatiliselt ravitu kirjad“ anonüümseks autoriks oli Jochmann. Ühtlasi pakub Zschokke kaks võimalikku seletust Jochmanni järjekindlale anonüümsusele: see oli kas ujedus või elutarkus – või nii ühte kui ka teist. Need kaks omadust, mida Zschokke oma sõbrale tunnuslikuks pidas, pole siiski veel küllaldased, et neist tema isiku kohta terviklik ettekujutus saada. Mis elutarkusesse puutub, siis sellega seoses andis Zschokke küll ettevaatliku vihje: Jochmanni anonüümsustaotlus võis olla põhjendatud kartusega saada poliitiliselt tagaotsitavaks. See selgub näiteks ühest Jochmanni kirjast Heinrich Remigius Sauerländerile, tema raamatu „Hierarhia ja selle liitlased Prantsusmaal“ kirjastajale: „Teated, mis Te mulle mu raamatu saatuse kohta aeg-ajalt suvatsete saata, võtan tänuga vastu, lastes vihmal ja päikesel enesest rahumeeli üle käia, seda vähemasti niikaua, kuni mõni kirjanduslik nuhk mul mu armsat võlukübarat oma kaikaga peast ei löö.“ Hüppekaikaks (Springstock) nimetati ametlike nuuskurite tööriista, kõverat keppi, mille nad heitsid põgenejaile nii osavalt jalge vahele, et nood pikali kukkusid.

Jochmann oli ajastukriitiline autor, keda iseloomustas eriline vastumeelsus aadli ja vaimulikkonna suhtes. Kuna ta tulistas oma kriitikanooled välja stilistiliselt kõrgel tasemel, aga otsekoheselt ning täpselt asjasse puutuvalt, siis tekitasid tema kirjutised restauratsiooniajal paljudes pahameelt. Jochmanni läbinisti sensiibel natuur ei olnud ootuspärasteks kallaletungideks valmis. Kirjades Sauerländerile räägib ta oma „õnnetust ärritatavusest“ ja „nõrganärvilisest sõltumatuse-armastusest“, mis sunnivad teda elama varjus. See eneseiseloomustus viitab ülitundlikkusele muu hulgas ka ühiskondlike ebakohtade ja surveavalduste suhtes. „Nõrganärviline sõltumatuse-armastus“ osutab psühhofüsioloogilistele asjaoludele, mis sundisid Jochmanni end kriitikuna vaos hoidma ning vältima avalikult tuntud autori sõltuvusi ja ohte.

Heinrich Zschokke iseloomustas oma eessõnas „Reliikviaile“ Carl Gustav Jochmanni kui „üllameelset ja õilsavaimulist, eelarvamuste ja kirgede võimust vaba“ meest, kui suveräänset ja enesekindlat isiksust. Nii kirjad Sauerländerile kui ka üks tekst Jochmanni järelejäänud pabereist, mis mõjub otsekui enesepaljastus, annavad tunnistust tema isiku tumedamast poolest. See käsikirjana säilinud tekst on „Mõistatus“, mis vahendab autori elementaarset ebakindlust. Jutt käib nii inimkonna elumõistatusest kui ka „omaenese elu mõistatusest“. „Ma ei tea, kust olen tulnud, kuhu pean minema, ega isegi seda, kus ma olen“ – nii on see pandud paberile, viitega kuulsale ütlusele, mis on vääralt omistatud Martinus von Biberachile.* Kõik näib talle olevat „lõputu, hiiglaslik fantasmagooria, milles pole midagi muud tõest kui teadlikkus selle ebatõesusest“. Kirjutaja ei mõista maailma, ehkki ta – nagu ise rõhutab – esindab tervet mõistust.

Ühes pikemas lõigus kirjeldab Jochmann täpsemalt seda meelesõgedust, mis talle rahu ei anna. Ta loetleb asju, mis annavad tunnistust surelike enamuse „luuludest ja sõgedast meelest“ ning mida saab mõista vaid kui „oletuste, eelarvamuste, ebausu ja unelmate“ saadust. Kuidas muidu, küsib ta, oleksid inimesed suutnud välja mõelda „ebajumalakujusid ja pühakupilte, piinamisi ja surmanuhtlusi, sugupuusid ja pärisorjust, püramiide ja kloostreid, duelle ja arvamussõdu, kirikuvandeid ja raamatutsensuuri, loteriisid ja ennustusi, jumalikustamisi ja kuradikskuulutamisi“ ja nõnda edasi. Selle loetelu taga on aimata valgustusliikumise programmilisi punkte, millega taheti kõrvaldada religioosse praktika ja ilmaliku karistusõiguse ebakohti, aadli omavoli, sotsiaalse eestkoste ja enesepettuse mitmesuguseid vorme. Oma kirjatöödes tuleb Jochmann ikka ja jälle nende juurde tagasi.

Ometi ei kõnele „Mõistatuses“ mitte eeskätt sotsiaalselt angažeeritud valgustaja, vaid pigem jõuetu inimene, kes ei suuda leida oma kohta pettekujutelmade maailmas, keda ähvardab meeleheide „elu ja maailma sünge saladuse“ ees ja kes karjatab: „Tunnen end selles maailmas võõrana, kes ei kuulu üldse siia“. Kirjutise viimases lõigus avaneb veel üks autori palgepooli, ja nimelt tema usk, mis jääb püsima hoolimata ta elementaarsest ebakindlusest siin maailmas ja kaitseb teda lõpliku meeleheite eest. „Mõistatuse“ autor usub oma vaimus kehtivat „jumalikku mõistusseadust“, mis võimaldab tal aduda „püha voorust“, „igavest õigust“, „tõe mõõdupuud“ – hoolimata ka teda ümbritsevaist kujutelmadest, tüssamistest ja meelepetteist. Elu mõistatust see ometi ei lahenda, sest just jumala poolt inimesele antud mõistuse mõõtkavas muutuvad „elu ja maailm mõistatuseks“. „Olen saanud enda kätte mõõdu ja kaalu, mida ei anna elunähtuste juures peaaegu mitte kuskil tarvitada. Arvan, et olen saanud selle vististi maailmade jaoks, kuhu ma oma jalga veel tõstnud ei ole.“

Georg Simmel on oma 1906. aastal ilmunud essees „Kant ja Goethe. Moodsa maailmavaate ajaloost“ rõhutanud Goethe „individuaalset loomusuunitlust“ kui tema „maailmavaate kandjat“. Õnnelik soodumus ja arengukäik juhtinud teda „puhta vastuvõtu ja looduskuvanditeni“, mis tähendanud tasakaalu taju ja tajutava, looduse ja eksistentsi vahel.

Jochmann on mõnes mõttes Goethe vastand. Ta on ülimalt tundlik natuur, kelle „ärritatavus“, nagu ta seda ise nimetab, võttis eriti valulikult vastu maailmas valitsenud ja restauratsiooniajal ikka veel valitseva disharmoonia. Et ta sellest maailmast, mis talle valitseva sõgeduse tõttu nii mõistatuslik näib ja piinu valmistab, siiski päriselt tagasi ei tõmbu ja sõgeduse vastu, kui ka anonüümselt, edasi kirjutab, tuleneb asjaolust, et ta „kõigest hoolimata“ usub inimkonna edasiminekut. „Mõistatuses“ kõlab see nõnda: „Inimkond teeb aeglaselt edusamme, see on tõsi; aga terve mõistuseni jõudmine nõuab inimkonnalt, nagu igaühelt, uskumatult suurt vaeva.“ Terve mõistus on inimesele küll ette antud, aga see tuleb alles vaevamisi kätte – või taas kätte võita. Võib-olla õnnestub see alles kauges tulevikus, neis maailmades, kuhu inimese jalg pole veel astunud.

Ülestähenduses „Kolm poliitilist koolkonda“, mis on samuti ilmunud „Reliikviais“, meenutab Jochmann üht krahv Schlabrendorfi seltskonnas toimunud jutuajamist Pariisis. Jutt käis poliitilistest kirjameestest, kelle seas krahv eristas idealiste ja materialiste. Jochmann lisas neile veel ühe kirjanikutüübi, kelle nimetas poliitiliseks skeptikuks ja keda ise eelistas. Too võtvat tegelikkuse oma „tarvilikku kodukasutusse, et see aga tema otsinguid ei rahulda, siis ei tunnusta ta seda ka tõese ja jäävana. Seetõttu usub ta täiustumist, nähtamatut riiki, mille poole inimkond aeglasel sammul astub, ilma et sinna eales pärale jõuaks“. „Säärane skeptiline usk,“ jätkab Jochmann, „mis toob kaasa ühekülgse idealismi ja materialismi kõrvaldamise, äratab tungi rahvuslikele ja riiklikele õnnepüüdlustele, nii nagu surnud pühitsustegudest ja usuhullust vagatsemisest vabastatud kiriklik usk äratab tungi jumala järele.“

Carl Gustav Jochmann oli poliitiline skeptik, kes kannatas oma aja poliitiliste ja kiriklike olude all ega suutnud neisse just seetõttu sobituda, et nii nagu Condorcet, Herder ja mitmed teised uskus ka tema inimese – kui ka mitte piiramatusse – täiustumisvõimesse, inimkonna edenemisse kõigi vastuseisude, eksirännakute ja tagasilöökide kiuste.

Konverentsil „Isiksusest ja ilmavaatest“ 14. XI 2018 Tallinnas peetud ettekanne.

Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Jaan Undusk

* Siin ja edaspidi toetutakse tõlkele: Carl Gustav Jochmann, Mõistatus. Tlk Silva Lilleorg, toim Vahur Aabrams. – Akadeemia 2015, nr 5, lk  862–864.