Biosemiootika ehk Tähendusest eluslooduses

Riin Magnus, Silver Rattasepp

Seoses suvel Tartus peetud biosemiootikute aastakonverentsiga on mõttekas tutvustada tärkavat teadusala biosemiootikat, selle uurimisobjekte ja mõningaid mõttekäike. 17.–22. juulil toimus Tartus konverents „Gatherings in Biosemiotics” („Kokkusaamised biosemiootikas”), järjekorras juba kaheteistkümnes. Üritustesari loodi eesmärgiga kokku tuua ja omavahel vestlema panna uurijad, kes on küll biosemiootikast kui ühest tärkavast teadusest huvitatud, kuid kes muidu on kõige erinevama taustaga. Biosemiootika kui alles „tegemisel” teadus, mis erinevalt „valmis” teadusest ei ole veel omandanud korralikult paika sätitud mõisteid, teoreetilist raamistikku ja institutsionaalset masinavärki, meelitab kohale uurijaid, keda intrigeerib tähenduslikkus ja subjektiivsus nende endi valdkonnas ja kes tahavad leida kaasamõtlejaid teistest uurimissuundadest. Sellegi aasta konverents tõi kokku teadlased, kelle semiootikaalased uurimused toetuvad nende erialasele tööle molekulaarbioloogias, embrüoloogias, teadus- ja vaimufilosoofias, neurobioloogias, psühholoogias, süsteemiteoorias, robootikas, tehisintellektiuuringutes ja mõnes muuski valdkonnas. Kogunemiste õhkkonnale aitab kaasa ka peaesinejate ja paralleelsektsioonide puudumine – igaüks saab neil üritustel käia välja oma ideed teistega võrdväärselt ja kõikidele kuuldavalt. Me ei anna siiski ülevaadet konverentsi käigust, vaid tutvustame pigem biosemiootikat ennast, selle mõningaid uurimisobjekte ja mõttekäike. Mitmeid neist arutati ka vasttoimunud konverentsil.

Biosemiootika, nagu kogu semiootika keskseks mõisteks on „märk”, mille lihtsaim ja levinum määratlus sedastab, et märk on miski, mis seisab millegi muu asemel ja kellegi jaoks. Märgiks nimetatakse neid suhteid, kus üks asi osutab mõnele teisele või vahendab teda mingil moel. Märgi loomuseks on osutada väljapoole omaenda olemisviisi, on öelnud ka tänapäeva tuntuim biosemiootik, Jesper Hoffmeyer – ning see käib samavõrd valgu ja DNA, organismi ja keskkonna kui ka tähenduse ja osutuse kohta.

Füüsikalises, anorgaanilises maailmas on kõik asjad justkui „nemad ise”: molekulid reageerivad teiste molekulidega, mitte ei seisa mingil kaudsel viisil nende asemel, gravitatsioon ei vaja toimimiseks mitte millegi representeerimist, nimetada aatomituuma ja elektronide suhet kommunikatiivseks tundub pentsik. Elusa tekkimisega näib olukord muutuvat ning millegi asemel seismine ja millelegi endast erinevale osutamine on siin pigem reegel kui erand. Õhus lendlevatest molekulidest saavad märgid toidust või ohust, kui need mõne eluka ninasõõrmeisse satuvad; värv võib tähistada värvikandja mürgisust, tema paremat sobivust paaritumiseks või osutuda hoopis mimeetiliseks pettemanöövriks – kusjuures niisugune värvide tähendus võib liigiti kardinaalselt erineda. Ja vahest kõige ilmselgemaks näiteks on tõik, et sellegi lause lugejad ei ammuta teksti tähendust tindi ja paberi keemiast. Niisugune ongi biosemiootika valdkond: kuidas tekivad ja töötavad eluslooduses märgid ja tähendused, kus mõni asi ei seisa mitte ainult iseenda eest, vaid konventsionaalsel, teinekord üsna sattumuslikul, kuid siiski just nimelt tähenduslikul moel osutab millelegi muule. Jakob von Uexküll on tõdenud, et just „tähendus on teetähis, millest bioloogia peab juhinduma, mitte kehvast põhjuslikkusseadusest, mis ei suuda minna kaugemale kui samm edasi või tagasi, ja mille eest laiemad seosed jäävad varju.”

Biosemiootika on teadus, mis paikneb humanitaaria ja loodusteaduste vahealal. Humanitaariast on pärit keskendumine pigem kvalitatiivsetele nähtustele, nagu näiteks väärtusele eluslooduses, nagu ka ideede sügav kontseptuaalne läbimõeldus. Loodusteadustelt, mis on pigem kvantitatiivsed, ammutab ta konkreetseid empiirilisi uurimistulemusi ja rangemat metodoloogiat. Uurimisobjektiks saab tähenduse teke märgiprotsessis ja sellega sageli kaasas käiv elusorganismide subjektiivne kogemus – seega subjektiivsus laiemas tähenduses kui selle tavapärasem inimvaimu sünnitistega piiratud versioon. Sellal kui inimteadused keskenduvad peamiselt küsimusele, kuidas inimesed loovad tähendust keele, diskursuse jms abil, kuidas nad maailma sümboolselt representeerivad, on biosemiootika huviks küsida, kuidas on kogu eluslooduses tekkinud tähendus, märgisuhted, väärtused. Tavaliselt pigem filosoofia uurida olnud tähenduse mõiste on biosemiootika jaoks sisult bioloogiline kategooria, mille ilminguid – DNAst loomade käitumise teatud aspektide ja inimkeeleni – leidub läbivalt kogu elusas. Sellest johtuvalt ei taha biosemiootika nõustuda ka tavapärase, akadeemiliseltki institutsionaliseeritud lahutusega, kus mehaaniline loodus jäetakse ühele ning igasugune tähendus- ja tõlgendusloome kupatatakse teisele, inimkultuuri, poolele.

Biosemiootika uurimisvaldkonna piiritles XX sajandi esimestel kümnenditel baltisaksa päritolu Eestis sündinud zooloog Jakob von Uexküll. Kuigi biosemiootika teadusharu sel ajal veel olemas ei olnud ja biosemiootika mõiste võttis esimest korda kasutusele psühhiaater Friedrich Rotschild 1962. aastal, lähtub Uexküll valdavas osas oma töödes teesist, et elusloodust eristab eluta loodusest ning masinatest võime ja vajadus omistada objektidele tähendusi ning kasutada nende tähenduste äratundmiseks märke. „Jah, võib öelda, et alles tähendus vormib asja, olemine ja tähendamine tingivad teineteist vastastikku,” märgib Uexküll 1913. aastal ilmunud raamatus „Bioloogilise maailmavaate ehituskivid”. Igal liigil on oma märgirepertuaar ja objektidele antavad tähendused, n-ö liigispetsiifiline maailmapilt, mida Uexküll tähistas terminiga „omailm” (sks Umwelt). Ka biosemiootika üks suurkujusid, etoloogiat ja semiootikat sünteesinud Thomas Sebeok tähistas biosemiootika mõistega just seda suurt projekti, mille eesmärgiks on teaduslikult mõista, kuidas organismi subjektiivne kogemus, mille aluseks on iga liigi konkreetne bioloogiline ülesehitus, omab põhjuslikku mõju eluslooduse keerukas kulgemises.

Biosemiootika ei eita biokeemiliste või evolutsiooniliste protsesside tähtsust elu alalhoiul, osutades pigem, et nii mõnelgi juhul on nendegi protsesside toimimiseks tarvilik märgikasutus. Jakob von Uexkülli poeg Thure von Uexküll, üks psühhosomaatilise meditsiini rajajaid, kes muu hulgas uuris immuunsüsteemi kui semiootilist süsteemi, väidab oma isa õpetuse jälgedes: „Märgid annavad „mitte-isele”, vastavalt selle olulisusele autopoieesi ning elussüsteemi ellujäämise seisukohast, positiivse tähenduse (= kasulik) või negatiivse tähenduse (= kahjulik). Vaid nende erinevate märgikvaliteetide valikuline „äratundmine” võimaldab elussüsteemidel säilitada ning kaitsta oma terviklikkust.” Säärase oma-võõra probleemiga tuleb kokku puutuda nt kas või transplantatsioonimeditsiinil – kuidas tagada, et ühelt organismilt teisele üle kantud koe rakkude koesobivuskompleksi valgud, mis erinevad oma keha rakkude vastavatest valkudest ja märgivad „võõrast”, ei käivitaks ülekantuna antikehade tootmist ja seega transplantaadi tagasitõrjumist?

Biosemiootikutele pakub esmajoones huvi organismide eneste semiootiline aktiivsus, mistõttu uuritakse elusolendeid mitte ainult loodusliku valiku objektina, vaid ka subjekti, valikute tegijana. Siinkohal võib osutada nt James Mark Baldwini kirjeldatud Baldwini efektile, mille kohaselt millegi kasuliku põlvkondadevahelise õppimise ja õpetamisega antakse aega mingi tunnuse geneetiliseks fikseerumiseks. Tähenduste omandamiseks on lisaks kaasasündinud geneetilisele pärandumisele seega piisavalt muid täiendavaid võimalusi, mis kujundavad isendite elukäiku sama olulisel määral. Samuti on eri elusolenditel erinevad võimed ja võimalused, meeleelundid ja tunnetusviisid, mida võib mõnel liigil leiduda üsna vähe ja üsna paindumatuna, teistel aga erakordselt paindliku ja rikkalikuna. Ja mida rohkem on mõnel olendil võimalusi maailmaga tähenduslikult suhtesse astuda, seda semiootiliselt „vabam” ta on. Nii näiteks on lihtsamatel putukatel sageli vaid paar-kolm retseptorit, millega ümbruskonda tajuda, ning neil põhinevad kaks-kolm viisi keskkonna muutustele reageerida. Abstraktse ja sümboolse mõtlemisega aga rohkenevad niisugused võimalused tohutult.

Leidub biosemiootikuid, kes tegelevad nii organismisiseste protsessidega, kui neid, kes uurivad organismi–keskkonna suhteid – biosemiootikuid on geneetikutest ökoloogideni. Näiteks väidab Marcello Barbieri, et elusa üheks olulisemaks tunnuseks on artefaktide valmistamine, ning kõige peamiseks artefaktiks on kood – olgu selleks siis geneetiline kood või keel (või kas või muusikaline notatsioon). Kood on vajalik kõikjal, kus nähtuste vahel valitseb mitte deterministlik, vaid arbitraarne, mingis osas sattumuslik seos, nii nagu see on näiteks geneetilise koodi puhul, mis seostab omavahel koodonid ja aminohapped. Ka keel on koodipõhine – ehkki tähekujud, sõnad ja nende seostamisviisid on eri keeltes teatud määral erinevad, ei saa me neid edukaks kasutamiseks omatahtsi muuta. Kood on mehhanism, mis tagab niisuguste seoste püsimise ja taasloomise, mis ei püsi puhtalt füüsikaliselt: ehkki kood on loomult teatud määral sattumuslik ja muutumisvõimeline, töötab see siiski seaduspäraselt pärast seda, kui on välja kujunenud.

Teisalt on Itaalia ökoloog Almo Farina uurinud ühe liigi isendite elu jooksul toimuvaid muutusi maastikuelementide tähenduses. Lähtuvalt parasjagu aktuaalsetest vajadustest ja tegevusest (paaritumine, toitumine, pesitsemine jne) võib sama isend või liik kasutada erinevaid keskkonnaelemente või maastikutüüpe. Farina kutsub neid funktsionaalseid ruumilisi konfiguratsioone ökoväljadeks. Need võivad ruumiliselt lahus asuda, nt lindudel, kes pesitsemiseks ning paarilise otsimiseks kasutavad metsaalasid, toiduotsinguteks vajavad aga avamaastikke. Ka teiste liikide vajadusi arvestaval kultuurmaastike kujundamisel on seega oluline silmas pidada nii ühe maastiku erinevaid tähendusi eri liikide jaoks kui ka ühe liigi jaoks vajalikke erinevaid maastikke.

Biosemiootika pakub teoreetilise raami, mis võimaldab näha eluslooduse toimimispõhimõtetes sarnasusi näiteks keele või teiste märgisüsteemide tööprintsiipidega, kus on vajalikud nii kodeerimine, tõlgendamine kui ka valikute tegemine. Samavõrd oluline on biosemiootilises uurimistöös eluslooduse kui semiootilise süsteemi eripärade väljatoomine – millised tähenduslikud suhted on omased just elusorganismidele, mis eristab neid kultuurilistest märgiprotsessidest ning millised on biosemiootiliste ja kultuurisemiootiliste nähtuste omavahelised kokkupuuted ja mõjud.

Biosemiootika on kahtlemata veel algfaasis teadus, prototeadus, mistõttu alles tulevik peab otsustama, kas tema väljapakutud süntees on elujõuline või mitte. Esialgu aga üritab ta kaasata kõiki neid, kelle huviks on välja töötada bioloogiline, evolutsiooniline ja naturalistlik arusaam tähendusest ja sellega seonduvast: väärtustest, valikutest, kommunikatsioonist ja representeerimisest.

Allikad
Uexküll, Jakob von 1970. Streifzüge durch die Umwelten von Tieren und Menschen. Bedeutungslehre. Frankfurt am Main, S. Fischer Verlag, 127.
Uexküll, Jakob von 1913. Bausteine zu einer biologischen Weltanschauung. München: F. Bruckmann A.–G., 81.
Uexküll, Th. v. 2010. Endosemiotics. Favareau, Don (ed.) Essential Readings in Biosemiotics: Anthology and Commentary. Dordrecht et al., Springer, 283–321, 295.
Huvilistele võib biosemiootikaga tutvumiseks soovitada nt Hoffmeyer, Jesper 2008. Biosemiotics: An Examination into the Signs of Life and the Life of Signs. Scranton and London: University of Scranton Press; Favareau, Donald (ed.) 2010. Essential Readings in Biosemiotics: Anthology and Commentary. Dordrecht et al., Springer.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming