Kes korrumpeerib rahvusvahelise süsteemi?

ANDRES HERKEL

Ungaris on justkui võimul kohalike kommunistide antipood, kes sarnaneb ühtäkki  vägagi Vene kommunismi järeltulijatega.Vene uusimperialism ärgitab heitma kriitilise pilgu rahvusvahelise koostöö kiratsevasse kööki. Kas ja kuivõrd on praegused koostööformaadid kaotanud oma senise mõtte? Millist valmisolekut agressori peatamiseks saab ilmutada näiteks ÜRO julgeolekunõukogu, kui agressor on selle nõukogu liige? Mida suudab Euroopa Liit kollektiivselt ja selle liikmed ükshaaval, kui sõltuvus Vene gaasist on tõsiasi?NATO-l ja Euroopa Liidul on selgesti hoomatav roll, seda ka meie julgeoleku tagamisel. Venemaa, Hiina ega ükski arvestatava mõjuga riskiriik ei korrumpeeri neid seestpoolt ja otse. See ei välista aga nende kaudsemat halba mõju. Kui Venemaa mängib kiiresti ammenduvate panustega, siis Hiina RV on metoodilisem. Ta püüab majanduslike hoobadega ükshaaval põlvili suruda riike, kus poliitikud on Tiibeti küsimuses julgenud selja pisutki sirgu lüüa.

Euroopa Liidust selgema eneseammendumise teed lähevad need rahvusvahelised koostöökogud, mis on keskendunud nn pehmete väärtuste kaitsele Venemaa enda osavõtul. Jutt on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonist ehk OSCEst ning Euroopa Nõukogust. Venemaa kui liikmesriik on neile ikka pakkunud mõnd oma „humanitaarkonvoid”, rääkinud koledast inimõiguste rikkumisest Eestis ja Lätis ning ajast aega on leidunud kasulikke idioote, kes õnge lähevad.
Praegu Venemaal toimuv on nii mõnegi silmad avanud ning osutab muu hulgas sellele, et OSCE ja Euroopa Nõukogu pole olnud oma ülesannete kõrgusel. Tõsi, ilmselt polekski pehmete väärtuste organisatsioonid suutnud Venemaa sisearengut kuigi palju mõjutada. Ometi on häbiväärne, et üha kasvavale ksenofoobiale ja rahvusvahelise õiguse ignoreerimisele nii kaua läbi sõrmede on vaadatud. Õieti tegi seda Lääs tervikuna – nii riikide kui ka riike siduvate organisatsioonide kaudu.
Aastaid korrati mantrana, et dialoog Venemaaga on parem kui dialoogi puudumine. Vaevalt on selle dialoogi tagajärjel demokraatia Venemaal edenenud, küll on aga Kreml kohati õige edukalt korrumpeerinud Lääne organisatsioone ja naeruvääristanud nende väärtusi. Nii oleme jõudnud punkti, kus vanaviisi pole mõtet jätkata, aga uueks mõtestamiseks ja struktuurseks taasstardiks puudub valmisolek. Sõnades soovitakse muutusi, kuid teod on nõdrad. Pealegi, suurt rahvusvahelist organisatsiooni sisukalt reformida on vist keerulisem kui luua uut. Pigemini paljunevad nad siis bürokraatia pidurdamatu kasvu reegli järgi, aga lisaväärtust ei tule.
See kõlab vastikult ja küüniliselt, aga Euroopa Liidule andis valmisoleku astuda Venemaa suhtes väheke julgemaid samme alles Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukraina kohal. Kuni selleni oli Ukrainas toimuv kauge ja võõras mure. Tõukudes Dominique MoÏsi „emotsioonide geopoliitika” mõistest, võime öelda, et see sündmus tõi Vene-Ukraina konflikti lääne-eurooplasele koju, otse hommikukohvi kõrvale. Emotsionaalselt ja geopoliitiliselt! Aga kõik sellised seisundid hajuvad ajas. Majandussanktsioonid riivavad paljude huve, inimeste elujärg halveneb ja kellelgi tekib jälle küsimus, miks ei saa vanamoodi edasi elada. Kaubavahetust ja Vene gaasi on vaja, see programmeerib mõtlemise.
Peale selle ei ole Euroopa tervik, isegi nii turvaline põhjamaa kui Soome on haavatav ja suur osa avalikust arvamusest peab Ukraina kriisi kaugeks häirivaks asjaoluks, mis oleks parem unustada. Nii inimlik on ju tahta, et kauge konflikt ja abstraktsed väärtused ei kõigutaks meie mugavustsooni siin ja praegu.
Venemaa valmisolek anda „asümmeetrilisi vastulööke” kus tahes pole praegu enam „russofoobne paranoia”, vaid üsna kaine olukorrahinnang. Eriti meie ja kogu Ida-Euroopa puhul. Sel taustal hakkab mõistagi silma Ungari ja peaminister Viktor Orbáni erijoonis. Orbán on ka Eesti meedia ja avaliku arvamuse kohtupingis pälvinud Euroopa ühisarvamuse mineerija, liberaalse demokraatia vastase ning Putini imetleja kuvandi.
Miks see nii on? Ungarlased alustavad vastust sellele küsimusele iidamast-aadamast. Nad osutavad maa keerulisele ajaloole ning nüüd sotsideks muutunud endiste kommunistide häbematusele, mis nõudis vastumeetmeid. Lõpuks oli ju sotsialistist peaminister Ferenc Gyurcsány see, kes maa majanduse põhja viis. Öeldakse, et läänest paistab kõik liiga mustvalge, tagapõhju ei tajuta ja kriitika pole asjatundlik.
Minul omakorda on Ungari teema kommenteerimise suhtes tõrge just vastupidisel põhjusel. Kui nõuandev või kaalutlev oma väljaütlemistes ka olla, ikka valitseb oht, et üks või teine pool värvib pildi mustvalgeks ning lõppkokkuvõttes kasutatakse su sõnu lihtsalt ühe või teise poole huvides. Seda adudes lükkasin hiljaaegu tagasi Budapestist tulnud ettepaneku kommenteerida meie saatkondade vastastikust sulgemist, et endised kommunistid ei üritaks oma vastutust Ungari allakäigu pärast minu tsitaadiga varjata. 
Tajusin Ungari sisepoliitika risttulestikku üsna hiljuti, tegutsedes Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee monitooringukomitee esimehena. Nood seadusandlikud sammud, millega Ungari end toona Euroopas kriitika alla pani, olid palju suurema tähendusega kui Budapesti suhted Brüsseli või Strasbourg’iga. Asi sai alguse maa põhiseaduse ja meediaseaduse muutmisest nõnda, et löögi alla jäid võimude lahususe ja sõnavabaduse põhiprintsiip. Sisuliselt tähendas see Fideszi kättemaksu end sotsialistide parteiks moondanud „kommaritele” ning katset võtta täielikult oma kontrolli alla riigi- ja ühiskonnaelu need sektorid, kus endiselt laiutas eelmise võimu esindajaid.
Ungari juhtum ja sellega seotud vaidlused 2012. ja 2013. aastal korrumpeerisid mu meelest rahvusvahelist süsteemi kaheti. Esiteks tugevdas Ungari eemaldumine Euroopa kesksest väärtusruumist demokraatiapuudega riikide koalitsiooni, seda eriti selgelt Euroopa Nõukogus. Euroopa Liidu liikmesriik sisenes klubisse, kuhu varem kuulusid Aserbaidžaan, Venemaa jt.
Teiseks pani Orbáni partei Fidesz rumalasse olukorda Euroopa konservatiivid ja kristlikud demokraadid, kes asusid nii Euroopa parlamendis kui mitmetel assambleedel oma Ungari sõsarparteid kaitsma. Kindlasti polnud toona võimalik aimata, kui pikkade sammudega hakkab riik Orbáni juhtimisel ehitama „mitteliberaalset demokraatiat” . Küll aga võib ette heita seda, et Euroopa Rahvapartei ehk paremparteide üle-euroopaline katus ei teinud katset Fideszit mõistusele kutsuda. Mindi lihtsalt kaasa Orbáni „püha sõjaga” sotside ja liberaalide vastu.     
Fideszi taktika oligi viia Ungari sisepoliitiline kähmlus üle-euroopalisele tasandile. Iga kriitikat käsitleti sotside vandenõuna, mis eeldas Euroopa Rahvapartei kaitset. Valdavalt Vahemere maade katoliiklike liikmesparteide toel oli see kaitse üsna kriitikavaba ning kohati fanaatiline. Mida putinlikumaks Orbáni retoorika läheb, seda piinlikum see kõik tagantjärele tundub.

***
Nüüd oleme olukorras, kus Venemaa sekkub naaberriikides sõjaliselt ning annekteerib nende territooriumi. Euroopa Liit peab Venemaaga sanktsioonilahingut, kuid kõik liikmesriigid pole sellega nõus. Ungari sõltub Vene gaasist, on võtnud Venemaalt laenu ning teadlikult eeskujuks mitteliberaalse demokraatia mudeli.
Veel mõne aja eest olnuks võimatu kujutleda, et mõni Euroopa Liidu liikmesriik saab niiviisi teha. Fareed Zakaria „Vabaduse tulevikus” (eesti keeles 2005) kasutatud „mitteliberaalne demokraatia” oli selgelt negatiivse tähendusega hoiatustermin. Selle teistpidine kilbiletõstmine Orbáni poolt on ärritanud mõiste autorit nõnda, et Zakaria kirjutas hiljuti Orbánit Putiniga kõrvutava kolumni (Washington Post 31. VII). Seal osutab ta selgelt valikule: kui Putin lõpuks Orbáni-taoliste toel Ukrainas triumfeerib, siis on selle mõju Lääne väärtustele laastav. Kui Ukraina suudab jalule tõusta väljaspool Venemaa mõjusfääri, siis jääb viimane Putini juhtimisel globaalselt isoleeritud Siberi naftariigiks.
Ungari arenguerinevus Venemaast on aga enam kui kentsakas. Vene uusimperialism eitab täielikult Jeltsini-aegseid rohmakaid demokraatiakatseid. Sel on selge järjepidevus nõukogude kommunistidega ja veel enam KGB süsteemiga. Ungaris on justkui võimul kohalike kommunistide antipood, kes sarnaneb ühtäkki vägagi Vene kommunismi järeltulijatega.