Hästi hoitud saladus teisel pool merd

Mele Pesti

São Paulos võib hästi valitud trajektooril iga päev komistada kõrgetasemelise täiesti tasuta kultuuri otsa, ainus raskus on valida: kas tänasesse õhtusse sobiks pigem vene moodne tants, olulise Brasiilia dokumentalisti retrospektiiv, saksa kunsti ülevaatenäitus või Mehhiko rokk­bändi kontsert? Igal vähegi tegijal pangal või muul finantsasutusel on oma kultuurikeskus, kus jookseb nonstopina filmi- või teatrifestival, näitusepindade täitmiseks on rakendatud parimad kuraatorid. Täna, 20. juunil näiteks, saab Brasiilia Keskpanga kultuurikeskuses São Paulos näha prantsuse režissööri Pierre Etaix’ kaht filmi, (restaureeritud 35 mm koopiad), brasiilia ekspressionisti Iberê Camargo maalinäitust või viia lapsed muuseumiekskursioonile, kus jutustatakse lugusid. Veel võib külastada keskuse filiaali Rios (seal muu hulgas näitust Salvador Dalí 150 tööga), Brasilias (mh interaktiivse lastekunsti näitust) ja Belo Horizontes (mh foto- ja videoajakirjandusel põhinevat näitust vastupanuliikumisest 1960. – 1980. aastate Brasiilias). 1

Kõik tasuta. Ja publik oskab seda hinnata. Iga nišiüritust ehk mitte, aga näiteks M. C. Escheri töid vaatas 2011. aastal rekordiline 1,2 miljonit ja Pariisi d’Orsay muuseumist laenatud impressionistliku kunsti näitust 886 000 inimest. Kas Brasiilia pangad on aru kaotanud ja arvavad, et kasum tuleks väljavõtmise asemel kultuuri ja rahva harimisse investeerida? Hoolimata sellest, et viimased 11 aastat on Brasiiliat valitsenud vasakpoolse Tööpartei presidendid Lula ja Dilma, on maa jätkuvalt kapitalistlik. Õige vastus pankade mõistatuslikule käitumisele peitub seega maksupoliitikas. Ernst & Youngi uurimus maksupoliitika mõjust kultuurisektorile (2009)2 toob välja, et uuritutest kaks, nimelt Hispaania ja Brasiilia, suunasid kultuuriga seotud maksusoodustused peamiselt kultuuri investeerijatele (kultuurisündmuste korraldajatele ja rahastajatele) ja mitte nii väga otse kunstnikele ja autoritele, nagu seda tehakse paljudel teistel maadel. Aastal 1991 Brasiilias vastu võetud nn Rouanet’ seaduse järgi võib riigile võlgu maksuraha investeerida otse tasuta kultuuriüritustesse. Üle-eelmisel aastal investeeriti selle seaduse abil kultuuri 630 miljonit dollarit, suurimad summad tulid Itaù panga kultuurikeskuselt ja São Paulo kunstibiennaalilt.3
*
Frankfurdi raamatumessi  peakülaline oli eelmisel aastal Brasiilia. Frankfurti läksid oma maad tutvustama 70 kirjanikku, 150 kirjastust ja lõpmatult näitusi, kontserte, filme, teatri- ja tantsuetendusi, mis pakkisid end üle suure Saksa linna lahti. Eelmine kord, kui Brasiilia oli messi peakülaline (1994), tutvustasid nad peamiselt meilgi tuntud klassikuid nagu Machado de Assis ja Jorge Amado, aga seekord pingutasid teadlikult, et vältida klišeesid ja tutvustada murdosagi oma pööraselt rikkalikust tänapäeva kirjandusest. Brasiilia kirjandus on sama originaalne ja variatiivne kui tema üle ilma armastatud popmuusika ja vääriks kahtlemata muusikaga samaväärset võimast globaalset läbilööki. Seni on takistuseks olnud portugali keel ja eri keeltesse, ka kirjastusmaailmas valitsevasse inglise keelde tõlkijate vähesus. Brasiilia valitsus investeeris hiljuti 20 miljonit dollarit, et sellest tõkkest üle hüpata.
Nii nagu muusika annab brasiilia kirjandus edasi hiigelsuure maa ja segatud kultuuri kogemuse värvikirevust. Piisakestena ookeanis toon näiteks Milton Hatoumi, kes viib lugeja Amazonase metsa värvide, lõhnade ja seal elava inimese taju sisse; Ukraina immigrantide tütre Clarice Lispectori, kes fotografeerib hetkede täiust filosoofilise koduperenaise peas; Guimarães Rosa, kes leiutas oma keele, et anda edasi Kesk-Brasiilia kõnnumaade müütilist omailma; Rubem Fonseca, kes viib meid ninapidi Rio ja São Paulo rikkaimate ja vaeseimate kurjategijate räpase südametunnistuse juurde.4
Frankfurdi messil eelmisel aastal käinud Eesti ajakirjanikud keskendusid käsitlustes riiulite pead ringi käima ajavale pikkusele. Kõmulise kirjaniku Christiane F-i pildiallkirja oli eksinud ka lause: „Aukülaliste hulgas andsid tooni brasiillased, kellest rahvusvaheliselt tuntuim oli Paulo Coelho”.5
*
Brasiilias on ka muud peale kultuuri. Maailma suuruselt kuues majandus nagunii. (Viimases võlakriisis sai Brasiilia ja kogu Ladina-Ameerika vähem räsida kui Euroopa, ent ilmselt on alust Brasiilia buumimulli plõksatust oodata hiljemalt pärast 2016. aasta olümpiamänge.) Hoopis huvitavamad arengutendentsid toimuvad aga välispoliitikas, kus Brasiilia on Lula valitsusajast peale endale teadlikult võtnud piirkonna juhi rolli, arendab agaralt üleilmsel tasandil Lõuna-Lõuna koostööd ning kasutab ära ajaloolisi sidemeid portugalikeelse Aafrikaga (kriitilisem jälgija kasutab siin juba Brasiilia tegevuse iseloomustamiseks „neokolonialismi” sõna). Samuti on viimase kahe kümnendi jooksul uuendatud palju sotsiaalalal, näiteks innovatiivsed ja tõepoolest toimivad abiprojektid vaesuse vastu võitlemisel ja kuulsate slummide elukeskkonna parandamisel – mõnes Rio favela’s kangastub uue ohuna juba, vaesema elanikkonna väljatõrjumine moekate uusasukate poolt. Porto Alegre linn Lõuna-Brasiilias on saanud kuulsaks juba kahe võimsa osalus­demokraatia arendusega: siin alustas 2001. aastal Maailma Sotsiaalfoorum ja juba aastal 1989 katsetati siin maailmas esimesena kaasavat eelarvet. See vahend kodanikke neile olulistesse protsessidesse ka sisuliselt kaasata on tänaseks peale teiste Ameerika ja Euroopa linnade jõudnud ka Tartusse (2013) ja Kures­saarde (2014).

1 Vt kümneid teisi üritusi täna, homme ja edaspidi http://culturabancodobrasil.com.br/. Või siis hoopis novo.itaucultural.org.br või mõne muu panga kultuurikeskuse veebiküljelt. Igal pool mujal toimuvate tasuta kultuuriürituste infot koondab portaal https://catracalivre.com.br/sp/.

2 Ülevaadet uurimusest http://www.forum-avignon.org/sites/default/files/editeur/Etude_Forum_Avignon_ERNST_Young_ENG.pdf.

3 How long can Brazil’s exhibition boom last? – The Art Newspaper 28. III 2013.

4 Vt paari tõlkenäidet brasiilia kirjandusest 2013. aasta Vikerkaare Ladina-Ameerika erinumbris 10-11.

5 Frankfurdi raamatumessil helendas kirjastamise digitaalne tulevik. – Eesti Päevaleht, 14. okt 2013.