Läbitunnetamata holokaust

Margaret Tali

Selle koha lähedal Ida-Eestis, kus elas mu vanaema, asus Teise maailmasõja ajal vangilaager. Ühel teadmata päeval täitis kogu küla väljakannatamatu hais. Külas räägiti, et selline lehk ei saa tulla muust kui inimkehade põletamisest laagris … Muidugi on võimalik, et sellel teadmisel oli ka teisi allikaid. Selle loo rääkis mulle ema tükk aega pärast seda, kui vanaema oli juba surnud. Ometi sai sellest tema nooruspõlvest pärit afektiivsest kogemusest ja lõhnast, mida mina kunagi tundnud ei ole, osa minu holokaustimälust. Sellele seletusi otsides olen siinsete narratiivide puudumisel pöördunud eelkõige lääne holokausti uurijate kirjutiste, raamatute, kunstiteoste ja filmide poole.

On asju, mida ei tahetagi mäletada, kirjutas kunagi Jaan Kaplinski, pidades silmas holokaustiga seotud kuritegusid Eestis. Nende eest ei ole kedagi karistatud, inimeste alandusi ja piinamist ning osalust selles genotsiidis ei tunnistata.1 Erinevalt paljudest teistest vangilaagritest avati Eredal pool sajandit hiljem monument ja teada on, et sealt käis aastatel 1940—1944 läbi üle 500 inimese. Paljud neist toodi sinna sunnitööle lühikeseks ajaks ning saadeti seejärel edasi teistesse Eesti vangilaagritesse. Enamik, aga võib-olla ka kõik neist tapeti.
Eesti humanitaarteadustes on holokaust uurimisteemana siiani peaaegu olematu. Puuduvad Primo Levi või Paul Celani sarnased autorid, kes oleksid kuritegusid vahendanud tunnistaja positsioonilt, ning käsutäitjate-vangivalvurite narratiivid. Senini on teadmata ka kunstnike looming, siinsete vangilaagrite koleduste visualiseering. Nõukogude ajal oleks sellised kogemused muudetud ideoloogilise võitluse osaks ja isegi juhul kui sellised positsioonid on olemas, on neid hoitud privaatsena. Muidugi ei saa öelda, et teatud kogukondades holokausti ohvrite ja elluviijate lugusid ei oleks ja neid ei vahendataks, kuid avalikku sfääri jõuavad need liiga harva. Nii nagu osutas Kaplinski üle kümne aasta tagasi, on siiani tegemist tabuga. Nõukogude aja igapäev ja traumad on jäänud kesksemaks ning neile on postsotsialismi ajastu kollektiivses mälus ja narratiivides antud keskne roll.
Oktoobris 2013 Tallinna ülikoolis peetud doktoriseminaril „Holokaust ja nõukogudeaegne minevik: ülemineku mälu postsotsialistlikus Ida-Euroopas” (korraldajad Eneken Laanes, Linda Kaljundi ja Piret Peiker) hakati holokaustiga seotud diskursust humanitaarteadustes looma ja kaht kannatusega seotud poliitilist ja kultuurilist režiimi omavahel suhestama, keskendudes seejuures mälu mõistele. Ometi lükati seminaril ümber ka korraldajate poliitiliselt korrektselt püstitatud teoreetiline raamistik, mis toetus Michael Rhombergi mitmesuunalise mälu teesile ja mille järgi erinevad mälukogemused ei võistle omavahel, vaid täiendavad ja informeerivad vastastikku.
Seminari üheks peaesinejaks oli teoreetik-kirjandusteadlane ja raamatu „Mässitud lein” („Warped Mourning”, 2013) autor Alexander Etkind. Üheks tema peamiseks argumendiks on traumade jätkumine tuhandete kadunuks jäänud inimestega seoses. Need avalduvad tihti just kolmanda põlvkonna teadmisnäljas selle kohta, mis ikkagi juhtus, kelle kaastööl ning käsul ja kuidas täpsemalt. Etkind rõhus vajadusele teoretiseerida mälu ja leina mõiste üle Ida-Euroopa kontekstis, kus nii holokaust kui nõukogudeaegsed küüditamised on jätnud inimeste ellu sügava trauma. Ta osutas sellele, et olukorras, kus nii suure hulga inimeste kohta puuduvad nende omastel andmed, kas nad hukkusid, emigreerusid või tapeti, puudub meil siiani terminoloogia sellest spetsiifilisest traumast rääkimiseks. Etkind pakkus ühtlasi välja mälu tark- ja riistvara mõiste, et eristada isiklikke ja kollektiivseid mälukogemusi. Kui mälu tarkvara moodustavad kirjandus, kunst ning filmid, siis riistvaraks on muuseumid ja monumendid kui riiklikud mäluasutused. Muidugi lähtub Etkind nende omavahelist suhet käsitledes eelkõige Venemaa Putini-aegsest ajaloopoliitikast, kus väga palju traumaatilist on maha vaikitud, kuid mulle näib, et tema pakutud teoreetiline raamistik võib aidata avada ka holokausti kogemust Eestis ning sellega seotud tühimikku. Mõned monumendid küll on, aga avalik diskussioon on siiani olemata.
Eva-Clarita Pettai Tartu ülikooli riigiteaduste instituudist võrdles oma ettekandes Eesti, Läti ja Leedu holokausti diskursuse loomist. Keskendudes 1990ndate riiklikele uurimisprogrammidele, tõi ta välja, kuidas programmilised teadmiste tootmise projektid loovad ühiskondlikke diskussioone (või need välistavad). Nagu Anton Weiss-Wendt2 kritiseeris ka Pettai Lennart Mere algatatud inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni tööd. Pettai osutas, et see oli teiste Balti riikidega võrreldes ainiti läänele suunatud, ei toonud Eestis endas kaasa erilisi diskussioone ning aitas kaasa holokausti süüdlaste karistamisest loobumisele Eestis. Pettai pakkus holokausti käsitlemist silmas pidades välja saksakeelse termini aufarbeiterung, mõistes seda kombinatsioonina „läbitöötamisest”, avalikkusele esitlemisest ja teadmiste liitmisest siinsesse ajalookäsitlusse. Selles sihis pälvis Pettai tähelepanu Urmas Sutropi erandlik artikkel „Holokaust, kurjus ja meie” (PM 28. I 2013), kuna see tõi holokaustist kõnelemisse radikaalse muutuse: kuritegudega seotud süü tunnistamise ja selle kultuurimälu osaks muutmise.
Seminaril esinesid ettekannetega veel Siobhan Kattago, Irina Novikova ja Ene Kõresaar. Kattago analüüsis Žižeki Arendti totalitarismi mõiste käsitlust ja osutas popfilosoofi problemaatilisele nõukogude kogemuse „unustamisele” totalitarismi üle teoretiseerimisel. Sellist suhtumist pidas Kattago osaks laiemast trendist praeguses filosoofias. Novikova osutas naise kogemuse marginaalsele rollile nii nõukogude kui natsikuritegude käsitlemisel.
Tundub, et just kultuuriliste mälupiltide puudumise tõttu on holokausti mõiste ja selle tähendus jäänud Eestis siiani läbi arutamata. Dominick LaCapra on mälu diskussiooni eesmärgiks pidanud ohvrite väärikuse taastamist.3 Kultuuriajaloo roll on siin keskne, sest tundlikult vahendatud mälupildid aitavad avada seda traumaatilist osa meie kaasajas, mis jääb silmale nähtamatuks, kuid elab oma moonutatud elu edasi ning avaldub eriti selgesti kogukondadevahelises vaenus. „Kui me tahame elada rahus endaga, oma mineviku ja tulevikuga, siis peame tunnistama ka seda kurja, mida oleme teinud teistele,” kirjutab Sutrop eelmainitud artiklis. Me ei tea siiani, mida täpsemalt 1942. aastal Eestis välja kuulutatud judenfrei (juudivaba) staatus ikkagi tähendas ning kuidas puudutasid repressioonid ja tapmised siinseid juute ja romasid, geisid ja puuetega inimesi.
šokeeriva mälupildina tõi Urmas Sutrop meie teadvusesse laste mõrva Pärnu sünagoogis novembris 1942 gaasi ja arstide käe läbi. Sellised ausad mälupildid saavad paremini avada nii holokausti tähenduse kui ka meie umbusalduse, igapäevaste hirmude ja ebaloomulikult teravate enesekaitse-positsioonide allikad. Kultuuriajalool on nende mõtestamisel, loomisel ning vahendamisel kanda väga oluline roll. Seejuures tuleb loobuda ka sellest piiratud argumendist, nagu holokausti uurimine nõukogude võimu kuritegusid kuidagi eiraks või vähendaks nende mastaapi.

1 J. Kaplinski, Mida need juudid ometi tahavad? – Vikerkaar 2001, nr 8-9, lk 214–219.
2 Eesti keeles vt näiteks A. Weiss-Wendt, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni tööst. – Vikerkaar 2001, nr 8-9, lk 220–221.
3 LaCapra, Dominick, Writing History, Writing Trauma. John Hopkins University Press, Baltimore 2001, lk 50.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming