Võimu kohalolu tähendusest ehk semiootiliselt poliitilisest

Silver Rattasepp

Poliitilisuse semiootika, Acta Semiotica Estica IX. Koostajad ja toimetajad Andreas Ventsel, Peeter Selg, Mari-Liis Madisson, Ott Puumeister,keeletoimetaja Eva Lepik. Kaane kujundanud Rauno Thomas Moss. Eesti Semiootika Selts, 2012. 282 lk.

Juba mõnda aega tagasi ilmus Tartu ülikooli semiootika osakonna ajakirja Acta Semiotica Estica esimene erinumber, mille teemaks on poliitilisuse semiootika. Just erinumbri permanentselt aktuaalse teema ning taas kätte jõudnud poliitilise kähmlemise perioodi tõttu maksab seda tagantjärelegi tutvustada.
Poliitilisuse vaagimine semiootilise nurga pealt on juba oma väikese koha leidnud nii meil kui mujal, meil peamiselt Andreas Ventseli ja Peeter Selja eestvedamisel. Nemad koos Mari-Liis Madissoni ja Ott Puumeistriga on kokku pandud ka kõnealuse erinumbri. Kogumik keerleb, nagu pealkiri ütleb ja koostajad eessõnas selgitavad, just nimelt poliitilisuse, mitte aga poliitika kui riikliku administratiivtegevuse ümber. Poliitilisuse, mitte poliitika, sest kogumiku koostajad määratlevad, viitega Paul Ricoeurile ja Carl Schmittile, poliitilisuse antagonistliku protsessina, mis ei ole mitte ainult lõplikult lahendatav, vaid on suisa ühiskonda konstitueeriv. Sotsiaalsed struktuurid hakkavad sellisel juhul paistma omamoodi vastandlike, konfliktsete suhete alati ebaõnnestunud lahendamise saadustena.
Võim on tähenduses alati kohal. Sellest tuleneb ühtlasi, et niiviisi mõistetud võimusuhted on alati välistava, väljajätva loomuga: iga tähenduslik korrastus tahab jätta talle sobimatut kõrvale, teda summutada, üritada eri mehhanismide abil teda võõraks, kõlbmatuks, patuseks, ebaviisakaks või -moraalseks ümber nimetada. Seda tehakse hea ühiskonnakorra loomise nimel. Just niisugune positiivne tähenduslik korrastamistegevus paneb aga aluse järjekordsele vastuolule ja siit ka paratamatult iseenda ajutisusele.
Miks tasub niiviisi määratletud poliitilisust just semiootika abil vaadelda, peaks nüüd olema ilmne: see juurtasandi arusaam poliitilisusest kui antagonismimängust on loomuldasa diskursiivne ja siit ka semiootiline. Teda valitseb tähenduste loogika.
Üks poliitika eripära on see, et sellele ei saa väga hästi täppisteadustega läheneda, seda vähemalt juhul, kui äsja antud iseloomustus poliitilisuse kohta on õige. Täppisteadusi saab rakendada, kui on langetatud mõni otsus selle kohta, kuhu suunas tuleb hakata liikuma mõne antagonismi lahendamiseks. Kuid otsuse enda langetamine, ülepea ka tema esilekerkimine, sõltub pigem ajaloolistest sattumustest, kultuurilistest tõekspidamistest, uskumustest, hetkeolukorrast, varasemaid antagonismisituatsioone lahendades tekkinud ühiskondlikest struktuuridest, arusaamadest tuleviku kohta ja kõigest muust säärasest, mille seest end antud hetkel leitakse.
Ka väärtustega, mis on poliitilise tegutsemise üks alustalasid, ei ole täppisteadustel kõige paremad suhted, ent vana head Hume’i me siinkohal üle kordama ei hakka. Piisab tõdemusest, et nii ei jäägi muud üle, kui läheneda poliitilisusele mõne tähendusteaduse, näiteks semiootika abil.
Praeguses ühiskonnas leidub muidki tendentse, mille tõttu tuleks poliitikat vaadelda just tähistusprotsesside loogika kaudu. Poliitilisuse väli kaldub nimelt järjepidevalt identiteedipoliitika poole. See on eespool kirjeldatud positiivse tähistuspraktika üks tagajärgi. Ühiskonnaliikmete koondamine selgelt identifitseeritavatesse gruppidesse, nii et neile saab konkreetse nime anda ning kirjeldada neid paari-kolme stereotüüpse tunnusjoone abil, on elementaarne tähistuspraktika, mida näiteks riigivõim haldusmehhanismina edukalt harrastab (kuid mitte ainult – edaspidine kehtib suuresti ka argielus, teame ju, et „isiklik on poliitiline”).  Sellest tuleneb aga otseselt nende identiteedi hangumine ja standardiseerumine ning poliitika kujunemine identiteetide haldusrežiimiks, mis opereerib vaid nende ühiskondlike gruppide kallal, mis on nimetatud, määratletud, paika pandud, šabloonitaolistele otsustele allutatud – mille tähistamisest ja tähendustamisest on saanud harjumus. Identiteedipoliitika üritab välja töötada kategoriaalselt määratletavate, seiskunud identiteetide logistikat.
Niisugune protsess hakkab aga varjutama kõike seda ühiskonnas leiduvat, mis jääb nende gruppide, klasside, identiteetide vahele, kõike seda, mis on ainuline, ootamatu, harjumatu, uudne ja loov. Kõik see ongi aga see väljajäetu, mis teeb võimalikuks järgmise antagonistliku hetke. Võtteid on muidugi mitmeid: olgu vaid mainitud elementaarset, et leidub nii sellist kõrvalejäetut, kõlbmatut, tähelepandamatut, mis pole isegi sildistamiseks-grupistamiseks poliitikategemise pilgu alla sattunud, kui ka sellist, mis on korralikust ühiskonnast välja arvatud sissevõtmise teel: määra aga grupp või teguviis ära ning siis keelusta! Või peenemalt: määratle terve hulk indiviide sellisteks, keda ei peagi kuulda võtma, kuna nood on liiga irratsionaalsed, tagurlikud või pahelised, liiga noored või siis liiga vanad, liiga vähe haritud või siis üleharitud (nt sallimatus ekspertide suhtes), liiga marginaalsed või siis liiga tavalised (nemad on ju „niigi” arvesse võetud) või mis tahes muud pähe tuleb, et need homogeense grupina tuvastada ja siis ühiskondlikust diskursusest kõrvale jätta.
Peab küll täpsustama: asi pole siin muidugi selles, nagu oleks identiteete loov võim mingi puhas represseerimisvahend, mille ohvriks on alati värskus ja uudsus, või mis lihtsalt tähelepanematusest eirab nii mõndagi. Need ootamatud ja ainulisused sündmused ja nähtused, indiviidid ja nende arusaamad, mis on identiteedipoliitikale nähtamatud, paistavad niisugusena vaid domineerivate võimusuhete seisukohast ja nende suhtes. Iga hetkel näiliselt uudne ja loov üritab ühiskonnakorda sisse tungida, et kehtestada iseennast järjekordse harjumuse ja normaalsusena ning hakata pihta järgmise väljajätupoliitikaga. Niisugune vaheldumine ongi ühiskondlike muutuste üks põhjusi teiste seas.
Niisugused ongi siis mõningad, ehkki kaugeltki mitte kõik probleemid, arusaamad ja kaalutlused, millele paneb käe külge poliitilisuse semiootika, seda ka kõnealuses Acta erinumbris. Ernesto Laclau on väitnud, et „teoreetilis-poliitilised kategooriad ei eksisteeri mitte üksnes raamatutes, vaid on osa ka institutsioone ja ühiskondlikke suhteid tegelikult suunavatest diskursustest”. *
Kahtlemata on üsna naiivne arvata, et üks kodumaine teadusajakiri võiks midagi muuta neis tegelikes diskursustes, kuid sügavuti minevaid ja, mis tähtsaim, praktiliste tagajärgedega teemasid puudutavaid analüüse leiab sellest ajakirjanumbrist kamaluga. Käsitlemisele tulevad eneseloome ja identiteet, kultuuritõkestus, teleoloogiline ajaloonarratiiv ja võõra konstrueerimine Eesti lähimineviku näidetel, utoopiliste kujutelmade düstoopilisus ning palju muud. Ajakirjanumber on vaheldusrikas ning üldjoontes kõrge tasemega. Lõpust leiab ka teemakohaste raamatute arvustusi ja traditsioonilise kroonika semiootikute tegemistest viimasel ajal.

*   Tsitaat Jüri Lippingu raamatust „20. sajandi mõttevoolud”, toim Epp Annus, lk 624.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming