Vilde reportaažid

ANNELI KÕVAMEES

Eduard Vilde „Pisuhänna“ ühes stseenis küsib Sander käsikirja sirvides: „Sinu tegelased, Tiit – need on ometi positiivsed iseloomud?“ ning saab Piibelehelt vastuseks „Nad on inimesed“. Sedasama võiks märkida klassiku kirju lugedes: lugeja ees ei ole mitte rangeilmeline marmorkuju, kohustusliku koolikirjanduse raudvara, vaid lihast ja luust inimene oma paradokside ja iseärasustega. Kaunilt kujundatud kogumikus leiab aastatel 1925–1927 ja 1931–1933 kirjutatud 107 Vilde kirja Rahel Uschmarowile ning kaks kirja Rahelilt Vildele.

1865. aastal sündinud Vilde ja 1887. aastal sündinud Narva-Jõesuu apteekriproua suhtlemine sai kirjaniku poolt ristitud Jõesuu abieluks (lk 13), ent ka eluks vulkaani kraatri juures (lk 92). Tasub meenutada, et juriidiliselt oli Vilde seejuures abielus Lindaga ning kuni Linda surmani 1966. aastal kirju avalikult ei käsitletud (lk 10). Vilde kirjadest vaatab vastu Raheli tormiline loomus, mis ahvatleb, ent ka heidutab. Nii võtavad üsna mahuka osa kirjadest enda alla Vilde katsed naist talitseda: „Sinu armastus on läbinisti egoistlik, Sul pole mingit enesekasvatust ega mingit enesekriitikat“ (lk 73), „Sinust kiirgab igavest rahutust, iialgi ei pääse ligi meeldiv mõnus tunne, et võib välja puhata, rahulikult õnnelik olla“ (lk 73).

On oluline märkida, et lugeja ees on kirjavahetuse üks osapool, Rahelist saab pildi läbi Vilde silmade. Vildel on oma ettekujutus, milline peab olema armastus ja milline naine, ning ta manitseb Rahelit enesevalitsusele ja -kriitikale. Rahel näib pidevalt meest enda juurde ootavat, mõistmata, et tulek alati ja otsekohe võimalik ei ole. Vilde seostab naise vihapurskeid ja ärritunud kirju nii mõnigi kord füsioloogiliste põhjustega (vt nt lk 152, 174). Vaadates tagasi kunagisele koosolemisele Narva-Jõesuus, on Vilde märkinud: „Seal näitasite Teie end kui laitmatu naine, anduv, tingimusteta, ilma egoistlike tagamõteteta“ (lk 185), millest võib välja lugeda, mida Vilde naiselt ootas.

Kuid kahe inimese arusaam armastusest näib tublisti erinevat: „Sa paistad – minu suurimaks imestuseks – oletavat, et selline kodune vaen ülepäeviti mulle igasuguse armastusvürtsina näib, nii nagu see Sinule süütu „sisemine motsioon“ on. Ent Sa alahindad minu elutahet, kui Sa oletad, et ma ka edaspidi lasen end niiviisi teisele maailmale lähemale viia, seega et ma tänase lahingu järgneval rahupäeval jällegi ära unustan või teesklen unustavat“ (lk 140, siin ja edaspidi allakriipsutused originaalis). Tähelepanelikum lugeja võib leida vastuse ka tormilise kiriromaani taustal oma igapäevast elu elava Linda Vilde osas: „Emba-kumba: kas armastatakse ja ollakse truu – või ei armastata mitte, ja siis on õigus truudusetu olla. Kolmandat võimalust ausate inimeste jaoks pole“ (lk 84).

Kui Linda ja Vilde suhetes domineerib asjalikkus, siis Raheli ja Vilde suhetes emotsionaalsus. Rahel ei ole Vildele intellektuaalne kaaslane, kirjades ei arutata näiteks loominguga seotud üksikasju peale redigeerimistööde ja kirjastamisega seotud probleemide. Vilde on isegi häiritud, kui Rahel näiteks ajab segamini kahe luuletaja, Heinrich Heine ja Tannhäuseri öeldu: „Sa tahad minu eest pettusega varjata, et Sul teadmisi ja oskusi vajaka jääb. Seda tean ma aga juba ammugi, ilma et ma seda Sulle pahaks paneksin, sest Sul on ju oma kutsealased oskused nagu enamikul inimestest, ja ega igaüks peagi ka veel kirjanduslikke ja ajaloolisi teadmisi omandama“ (lk 223).1

Eduard Vilde kahe tundmatuga Narva-Jõesuus 1925. aastal.

Eduard Vilde kahe tundmatuga Narva-Jõesuus 1925. aastal.

Eesti Kirjandusmuuseum

Põhiosa kirjadest võtavad enda alla Vilde terviseprobleemidega seotud üksikasjad. Paradoksaalselt tuleb välja, et Rahel on ühtaegu nii haigusseisundite põhjustaja kui ka ravija. On tähenduslik, et Vilde omalaadse kirjades haigusloo adressaat on just apteeker, kes on ka otseselt jaganud farmatseutilist nõu ja selgitusi (lk 201), ent saab eeskätt rohuks emotsionaalses mõttes. Vilde kirjutab otsesõnu: „Ja minu pearavimiks jääd Sina“ (lk 68). Vilde on sõltuvuses Raheli armastavast sõnast, kuid naine on ohutu vaid teatud doosides.

Vilde raporteerib oma kirjades üksikasjalikult oma terviseseisundeist, olles ettevaatlik iga väiksemagi külmetuse ja tuuletõmbuse suhtes. Kirjadest käib läbi terve plejaad ravimeetodeid, arstimeid, tohtreid. Lugeja ees on oma aja kohta vägagi terviseteadlik isik, kes jõuab taimetoitluse, homöopaatia ja psühhoteraapiani. Paraku ei ole Vilde lõpphinnang arstidele positiivne: „Arstid ei tea haigustest midagi. Ma näen ju nüüd juba pikka aega, kuidas nad minu kallal vusserdavad. Ausad nende hulgast tunnistavad avameelselt, et nad enamatel juhtudel võimetud on, kuid niisuguseid ausaid on vähe. Teised kõik on lihtsalt ärimehed“ (lk 191–192). Kuna terviseteema on kirjades esikohal, siis soovinuks kogumikust leida ka arsti kommentaari kunagiste ravivõtete ja Vilde haiguste kohta.

Raamat on varustatud eessõna, Raheli pereloo ning rikkaliku fotomaterjaliga. Hakkab silma omajagu toimetamisega seotud üksikasju, mis lugejat, kes võtab raamatut kui eeskätt ühe eesti kirjaniku lembekirjade kogu, ei häiri, ent lugejal, kes võtab teost eeskätt kui dokumenti, mis võiks avada uusi tahke eesti ühe olulisema kirjaniku elus, võib tekkida mõningaid küsimusi. Tõsi, tegemist pole akadeemilise väljaandega, ent mõningatest aspektidest siiski.

Vilde saksa keelest eesti keelde tõlgitud kirjades on omajagu silmatorkavalt eripäraseid võõrkeelendeid, nt „obligaatne“ (lk 61), „ekspedeerida“ (lk 101), „pultrand“ (lk 134), „pekuniaarne“ (lk 141), „rekognostseering“ (lk 143) jne. Siin-seal jäävad kirjades silma katkestuskriipsud (nt lk 74), kas võib neist järeldada väljajätte? Kirjade keelt ja redigeerimist puudutav lühikegi kommentaar oleks olnud asjakohane, nagu selle leiab näiteks Juhan Liivi kirjade puhul.2

Siin-seal hakkab silma ebaühtlust allmärkustes ning mitmeti tõlgendatavusi, nii näiteks märgib Raheli hauaplaati kujutava foto tekst: „Tekst plaadil: „Siin maetud apteeker Rachel Ushmorov sündinud Nischtschansky. Surnud 25. IX 1966 [juudi kalendri järgi]“ (lk 29). Õigem olnuks ära tuua (eriti arvestades asjaolu, et tegemist on tsitaadiga) kuupäev juudi kalendri järgi ning lisada Gregoriuse kalendri kuupäev täpsustavalt. Sisulisema asjaoluna väärinuks ehk märkimist, et Vilde kasutatud hellitlev Mutti Raheli kohta ei ole mitte ainult hellitusnimi saksakeelsest sõnast Mutter, vaid selle nime all ilmusid ka Marie Underi esimesed luuletused. Ja Underile on Vilde kirjutanud teatavasti niisama tuliseid kirju, kui leida selles kogumikus.3

Mõningasele ebaühtlusele ja toimetuslikele üksikasjadele vaatamata on tegemist väärtusliku lisaga Vilde mõistmisse, aga ka olulise täiendusena eesti kirjanike isikuloolistele materjalidele, mille üheks juhtmõtteks võiks olla klassikat parafraseerides – kirjanik, aga ikkagi inimene.

1 Huvitava kõrvutusvõimalusena saab lugeda samast perioodist pärit Vilde kirju abikaasale, vt Eduard Vilde, Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926–1927. – Looming 2015, nr 11, lk 1604–1615.

2 Juhan Liiv, Mu kallis Liisi. Kirjad Liisa Goldingule. Koostanud Aarne Vinkel. Ilmamaa, 2000, lk 10.

3 Eduard Vilde kirjad Marie Underile. – Looming 2006, nr 5, lk 744–754.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar