Vabadus vastu võetud

Jan Kaus

1.

Marko Kompuse „Poeedinahast” oleks päris kerge kirjutada üht eriti lühikest nupukest. Piisaks märksõnast „sürrealism” – pole ju kahtlust, et Kompuse looming liigub just selle kirjandusvoolu hoovuses. Aga pikemas vaatluses peaks hakkama täpsustama, et milline sürrealism, sest Kompuse loodud pildid ja seosed võivad esimesel või teisel lugemisel tunduda täiesti meelevaldsed ja juhuslikud, kuid siis hakkab ilmnema kaose ja korra omavaheline seotus. Lõpuks võiks lausa rääkida kompuslikust laadist, aga siis tuleks kohe selgitada, mis see on, mil moel kompuslik sürrealism teostub ja avaldub. Kuigi sürrealism on oma sada aastat vana ning Eestiski on selle võimalusi korduvalt läbi mängitud, oli „Poeedinahk” kahtlemata huvitav lugemine. Võib-olla tuleneb see asjaolust, et ma pole sürrealismi ekspert; võimalik, et kõik see, mida pakub „Poeedinahk”, on kusagil juba ära tehtud. Kuid ühtlasi on tõenäoline, et leidub ka inimesi, kellele võib Kompuse luulelaad tunduda arusaamatu – eriti praegu, mil lugemismudelid nõuavad üha suuremat libisevust, liikumist teksti pinnal, mitte teksti all.

„Poeedinahka” on võimalik siduda mitmete eesti sürrealismi võtmetekstidega. Kõige tugevam seos tekkis mul Ilmar Laabani „Mikrokosmose” tsükliga: mõlemad tekstikogumid on samasuguse metafüüsilise tunnetusega, kasutatud on lausa sarnaseid väljendeid ja motiive. Kui Laaban kirjutab „Seisan selg vastu seina / mind ründavad meri lilled ja suits” (rmt: I. Laaban, Oma luulet ja võõrast, 1990, lk 81), siis Kompuse luulekogu lõpuread kõlavad nii: „ma olen isegi pesakast luulele luuletustele / ööle ja eestile selg vastu puud” (lk 76). Tähtsamgi kui see „selg vastu seina/puud” on mõlema tekstikoosluse lugemisel tekkiv meelepilt hämarusse kastetud avarusest, taevatuultele avatusest. Kuid „Poeedinaha” puhul jääb selline võrdlus mitte isegi poolikuks, vaid lausa veerandlikuks. „Poeedinaha” erinevused „Mikrokosmosega” kaaluvad sarnasused üle, eriti seetõttu, et need on nii vormilised kui ka sisulised.

Laaban jätab Kompuse kõrval väga kontrollitud mulje, tema sõnad mõjuvad sürrealistlikest seostest hoolimata mõõdetult, sürrealistlik ütlemislaad ei jäta spontaanse ja intuitiivse palangu muljet, vaid avaldub nagu täpselt doseeritud meetodi praktiline väljendus. Kompus mõjub selle kõrval palju kaootilisemalt, katsetuslikumalt, haakudes vahetumalt André Bretoni esimese „Sürrealismi manifesti” (1924) puhta psüühilise automatismi ideega. Laabani puhul paistab otsesemal moel välja miski, mida Breton nimetas sürrealismile ebatüüpiliseks „esteetiliseks ja moraalseks kaalutluseks”. „Mikrokosmoses” heiastub see kaalutlus metafüüsiliste küsimuste materialistlikus ja eksistentsialistlikus käsitlemises: „Kõigil lukkudel peegelduvad / surmamaastikud / nende soojad ja õõnsad kaljud / nende ülerahvastet linnad / nende kaunid ja madalad puud / nende magedad ookeanid // Võtmeil ei peegeldu midagi.” (I. Laaban, Oma luulet ja võõrast, 1990, lk 92).

Kompust võiks näha sekundeerimas sellele näiteks nii: „surma lukuauk lööb ihu tagantkätt kinni” (lk 21). Selle peale võib alguses tekkida küsimus: eee … et mida? Kas see üldse tähendab midagi? Kuid selline küsimuseasetus näitab ainult küsija enda kannatamatust. „Poeedinahale” ei saa ligi ühekordse lugemisega. Seda raamatut tuleks kanda umbes paar nädalat taskus, lugeda siin-seal siit-sealt, ikka ja jälle, heita tekstidele ootamatuid pilke, lasta pilgul liikuda ristpisteliselt, raamatut võiks lugeda vahetult enne uinumist ja kohe pärast ärkamist, iga teksti ümber võiks teha pikki ringe, et siis söösta teksti sisse nagu lind kala järele. Ühel hetkel võib hakata selguma, et kaootilisus ja juhuslikkus pole „Poeedinaha” ainsad või peamised jooned, vaid et kusagil, erandlikult sügaval (või erandlikult kõrgel, kuidas soovite) asub kui mitte süsteem, siis teatud motiivide ja väljendite hajus, aga selge kooslus, kui mitte isegi maailmavaateline kaalutlus, kõiksuse peegeldus ühe mikrokosmose sõlmpunktides.

2.

Millised on selle kompusliku koosluse põhilised piirjooned? Otsides ristumiskohti Laabaniga, sai juba mainitud metafüüsilist alatooni. Kompuse tekst kirjeldaks otsekui baturinliku „avar­ilmaga” sarnanevat maastikku, mis on surutud kokku väikesele, kodusele territooriumile. See on maastik, kus pilk on sageli suunatud taevasse. Sellise kujutluse või tunde tekitasid kõigepealt linnud, keda leidub Kompuse tekstides üsna palju. Üks näide: „pärast toonelat ja kurgipeenarde vahel / higine neitsi kaupleb pimedusega toonekurgede pärast” (lk 12). See on väga mõjus tekst väga mitmel põhjusel. Esiteks sobib see sisenemiseks Kompuse maastikele, sest lugejale pakutakse lausa eepilist lugu, võib ette kujutada lastetult surnud naist, kes on kogu oma elu soovinud järglast, kuid oodanud ja lootnud seda vales kohas („kurgipeenarde vahel”) ning jätkab nüüd surmajärgses maailmas meeleheitlikku, lootusetut ootust. Teiseks on see õpikunäide sürrealistlikust kirjutus- ja mõtlemisviisist. Sürrealism on oma olemuselt seoste põhjalik muutmine. Keeles sisalduvad seosed ja võrdlused asetatakse või lausa lüüakse ümber, neile lükatakse sisse kurv või keerd. Muide, Kompus lausa manifesteerib seda, väites kohe luulekogu alguses, et „söön grammatikat” (lk 7). Grammatika uurib teadupoolest keele tähendusüksuste ehitust ning sürrealist –antud juhul Kompus – sööb selle ehituse ära, neelab suurema osa alla ja laseb siis osised endast uuesti, uutes seostes välja.

Olgu kohe lisatud, et kuigi tänu toonekurgedele ja muudele tiibadega olevustele, aga ka tuulele ja päikesele on „Poeedinahas” tugev vertikaalne telg, ulatub selle teine ots sügavale maapinda, keset kehasid, pori ja sitta. Kompust võiks nimetada isegi „naturalistlikuks sürrealistiks”. Taevas ja maa aga kohtuvad, põrkuvad ja põimuvad kohas, mida Kompus nimetab „emakeeleks”. Keel kangastub kui mainitud telje või samba keskkoht, kus elu mõlemad poolused kokku saavad ja väljenduse leiavad. Keel on hinge atribuut, kuid hing elab vastuolus, kippudes ühtaegu lendu tõusma ning oma kehasse kinni jääma. See keelelise lennukuse ja pöörasusega vastuolus lihtne ja inimlik dihhotoomia toidabki Kompuse sürrealismi: „läbi oma sisikondtorni noor ornitoloogiline mootor / kannab kaasas oma karma majakraami” (lk 11). „Sisikondtorn” – leidlik metafoor, omamoodi oksüümoron, kus keha kangastub eelkõige hinge vanglana. Hing aga on „ornitoloogiline mootor”, mida kannab ja kannustab soov lendu tõusta. Samal moel liidab Kompus lindudega seotud motiividele ikka ja jälle külge raskema, maisema, maa külge tõmbava või maaga siduva: „aga ennäe ammu tunnevad kivid kuidas voolavad / haavad varesekõrist” (lk 39), „hangelind-käru” (lk 40), „varesemuna peitumas tornikellurgu” (lk 43), „lindudega kaevatud hauad” (lk 54). Muide, mainitud „hangelind-käru” teeb üht väga märgilist asja: „liivast köitega köietab emakeelhuuli” (lk 40). Siin seotakse maa külgetõmme ja taeva peibutus just nimelt keeles. Keel on see, kus maised ja taevased asjad kohtuvad ja kus nad uuesti üksteisest täielikus tasakaalus eraldatakse, kuigi ometi ei pääse üks teise küljest lahti. Kompus kirjutab: „alasti on mu emakeel ilus ja alasti on ta ka inetu [—] ta on ilus ta on inetu varesekorjus pintsliks” (lk 75). Vares – keegi, kes on mõeldud lendama, tark lind, aga korjusena, millest omakorda saab pintsel. Lennuiha, mille pärib maa, lennuiha, millest saab tuhk ja tolm, aga suled jäävad alles ning neist valmistatakse pintsel, millega maalida lennuiha.

Muide, kirjeldatust võib jääda mulje, et „Poeedinahk” on süngevõitu raamat. Sugugi mitte. Kuigi Kompus püüab oma kaootilist ja anarhilist meelt korduvate motiivide abil teatud areaalil hoida, et kõik tema poeetilise maastiku rahutud-lennukad elemendid püsiksid üksteise küljes, on tema meel küllaltki heitlik ja liikuv, mõtlikumad toonid vahelduvad kohtadega, mis kõlavad maastikule jooksma või tantsima kutsuvate üleskutsetena, rõõmsate hüüetena barrikaadidele: „raiu emakeele koopasse laskeavad torni ja muusika poole” (lk 54). Või selline kirjakoht: „ma ytlen huuled emakeele sisikonnas paakauto pilvedega” (lk 39) – jällegi seotakse kokku kehaline, maine ja raske („sisikond”) ning miski kõrgemale ulatuv („pilved”) ja tehakse seda vaat et ülevas vormis.

3.

Kompus ei ütle juhuslikult, et ta sööb grammatikat. Söömise metafoor on vägagi nutikalt seotud märksõnadega nagu „köha”, „kogelemine” või „palavik”: „Ma köhin tuld nagu aabits” (lk 67). Veel ilmselgem viide kõlab nii: „töötan teekäijana luule alal / käian suuri maanteid et synnitada kogelusi” (lk 33). Kogelused, köha ja palavik kujutavad grammatika söömise otseseid tagajärgi. Selliste elementide kuhjamine jätab servapidi lausa manifestiliku mulje – sürrealism on viis muuta keele abil teadvuse seisund ebakindlaks. Lehekülgedelt, kust leiab autori käe- ja käsikirja näited ruudulistel paberitel, leiab järgmise kirjakoha: „sygeleb maastikus haigus” (lk 30). Siin on kirjas soov asetada ümber lingvistilise tervise ja haiguse kaalukausid, teha haigusest – palavikust, köhast ja kogelemisest – valitsev meeleseisund, leida palaviku keskelt uus vabadus, kus kõik seosed on lahti haagitud ja uuesti kokku asetatud, maastik kui õmblustes ragisev lapitekk: „ma astun oma hyydnimest välja otse palavik-neelukohta” (lk 68).

Mida rohkem „Poeedinahka” lugeda, seda rohkem tekib seoseid. Neid liigub lõpuks nii tihedalt, et nende tagant pole enam vaja jälgida keele „sisikonda”, mis seosed tekitas, seostest ongi saanud poeedi nahk. Veel üks näide. Sai juba mainitud lindude olulisust kompuslikul maastikul. Kuid ühel hetkel astuvad mängu kärbsed. Konteksti arvestades on kärbes väga hea leid: ta lendab, on tiivuline, kuid teda seotakse ka mustuse ja madalusega, kõige maise ja roiskuvaga. Kompus hüüatab: „oma sõrmi sa arvutad kärbestel!” (lk 69). Nii et kärbes on mõeldud kujutama ja võimendama eespool kirjeldatud vastuolu. Kuid on veel üks nõks. Ühes kirjakohas seotakse kärbse motiiv söödud grammatikaga: „kärbsed kuldavad kogelussõnnikut” (lk 52). Kogelemise sõnnikul hakkab vohama uus keel. Siin saavad kokku „Poeedinaha” kaks keskset motiivi: keha ja hinge dihhotoomia ning keel kui mitte ainult nende kohtumis- ja eraldamiskoht, vaid ka paik, kus on võimalik kirjeldada hinge vangistust ja vabadusiha nii, et viimane kandub üle keele struktuuri, et seal realiseeruda. Kompus palub vabadust ja ta saab selle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming