Üle-võlli-Borges

„Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud mõjuvad, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada. See keegi on aga Borges ise.

RAUNO ALLIKSAAR

Mitte ühelgi kirjandushuvilisel ei ole ilmselt kahtlust, et Jorge Luis Borgese lood, mis ei ole sageli muud kui peidetud tähendusi täis tuubitud labürindid (mis muidugi ei tähenda, et see on ainus, mis nad on), on igati lugemisväärsed. Borges on kirjanikuna üldtunnustatud, see on möödapääsmatu tõsiasi. Kõik sildid, mida Jorge Luis Borgesele külge riputada võiks, jäävad selle varju, et ta on Jorge Luis Borges. Nimi räägib juba iseenda eest, nagu teatava tunnustuseni jõudnud autoritega sageli juhtub. Eesti lugejale on Borges tuttav nii oma ilukirjandusliku kui ka esseeloominguga, ometi on tõsi, et eesti keelde vahendatu on siiski vaid killuke kirjaniku mahukast koguloomest.

Ehkki siinkohal tuleb juttu teha kahest jutukogust, originaalis 1975. aastal ilmunud „Liivaraamatust“ ning kaheksa aastat hilisemast „Shakespeare’i mälust“, muudab asjaolu, et nad ühte köitesse on koondatud, eristamise kohati keeruliseks. See ei tähenda, et ühised kaaned teoseid tingimata mõtteliselt kokku peaks sulatama. Kahtlemata on võimalik vihiku kaht osa eraldi vaadelda, ent praegusel juhul on läinud nii nagu on – ennekõike seetõttu, et hilise Borgese tekstid on mõlemas kogus jõudnud täiusliku borgeslikkuseni, mida on küll raske iseloomustada, ent mis on varem Borgest lugenule kergesti äratuntav. Võtmesõnad, mida Borgese juttudest kõneldes harilikult pruugitakse, on ikka labürindid, sümbolid, mõistatused, kõneldakse reaalsuse eitamisest, painutamisest ja moonutamisest, salapärasusest, unenäolisusest jne. See kõik vastab tõele ning on kehtiv ka „Liivaraamatu” ja „Shakespeare’i mälu” puhul. Ainult et …

„… avaldasin selle varjunime all Madridis. Räägiti kohmakast Borgese-jäljendajast, kelle puuduseks oli tõsiasi, et ta ei ole Borges ja ometi kordab tema vormivõtteid“ (lk 88).

See tsitaat ei ole ülestunnistus ega autori iseloomustus oma tööle, vähemalt mitte otsesõnu. Tegemist on lausekatkega „Shakespeare’i mälu“ esimesest jutust, mis kannab pealkirja „25. august 1983“. Küll aga võtab see üpriski hästi kokku nii „Liivaraamatu“ kui ka „Shakespeare’i mälu“, mis mõlemad näivad esindavat elusügisesse või suisa -talve jõudnud Borgese („Liivaraamatu“ ilmumise ajaks oli tal aastaid turjal juba 75 või 76, „Shakespeare’i mälu“ ajaks juba üle 80) kõige täiuslikumalt borgeslikku väljendust. Pessimistlikumalt meeles­tatud lugeja võib seda tõdemust väljendada ka teise samalt leheküljelt leitava tsitaadiga: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Niivõrd negatiivselt pole siiski põhjust meelestatud olla. Ehkki Borgesest on iseenda jünger tõesti saanud, oleks ilmne ülekohus seda ebaintelligentseks nimetada. Milles aga väljendub see „täiuslik borgeslikkus“? Autor oleks vaatluse alla tulnud juttudes ilmselt ilma kahtluseta äratuntav ka siis, kui sealt oleks kõrvaldatud igasugused viited Borgesele endale. Neid viimaseid on aga mitmes loos: lisaks juba nimetatud palale kirjutab Borges iseendast ka näiteks loos „Teisik“. Seal kohtub kirjanik läbi aja ja ruumi oma teisikuga. Loo kokkuvõtteks kirjutab ta: „Kohtumine oli tõeline, aga teine vestles minuga unes ja seepärast õnnestus tal mind unustada; mina vestlesin temaga ärkvel olles ja see mälestus piinab mind siiani“ (lk 13). Nendes juttudes kohtub ka lugeja Borgesega kuidagi unenäoliselt. Mull, mis lugeja ümber tekib, omandab värvingu, mis on äratuntavalt ja ainuomaselt borgeslik, aga ei muud. Vana pime mees, kelle töödest on kadunud teatav pingestav nüansseeritus, mida on ohtralt tema noorema ea tekstides, kohtub lugejaga, manab tema ette juba tuttava maailma, aga ei muud. Millestki jääb justkui puudu, midagi igatseks justkui veel. Täiuslik borgeslikkus on see, kui kirjanik mängib ennekõike vanade, tuttavate, üha korduvate teemadega.

Labaselt öeldes mõjuvad „Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada, haarates tema töödest kilde ja motiive, mida on peetud talle iseloomulikuks. Olukorra muudab kentsakaks ja keerulisekski tõsiasi, et see keegi on Borges ise. Tekstid on maagilise realismi esiisa (või eelkäija – selles osas ei olda siiski päriselt ühel nõul) käekirjast ja stiilist niivõrd tugevalt värvitud, et tema loominguga tuttavail ei tohiks tekkida küsimust, kelle tekstiga (või vähemalt järeleaimamisega) tegu on. Seega seisab lugeja silmitsi olukorraga, kus Borges kirjutab, aga mitte nii, nagu ta tavaliselt kirjutab (ehkki loomulikult ka seda, puudub vaid uudsusenõks), vaid nii nagu võiks oodata, et ta kirjutab. Tulemuseks on üle-võlli-Borges, mis on ühest küljest muidugi pettumus ja tekitab teatavat nõutust, teisalt mõjub lohutavalt tuttavlikult. Oleks tegemist mõne teise kirjanikuga, võiks see mõjuda eneseparoodiana. Borges sellest pääseb, osalt tänu oma reputatsioonile, osalt kirjanikumeisterlikkusele.

Kõhklust, kas raamatut maksab edasi lugeda või üldse kätte võtta, ei tohiks tekkida. Lugemisele kuluvast ajast kahju ei hakka, aeg möödub kvaliteetkirjanduse seltsis. Hoolimata mõningasest vaesusest võrreldes Borgese varasemate ja tuntumate töödega kvaliteetkirjandus antud vihikuke ju siiski on. Võib-olla oleks mõttekam olnud vahendada mõni muu tekstivalik. Proosaga ei ole praegu vahest kiiret, esinduslik valik on juba eesti keeles olemas (mis muidugi ei tähenda, et sellest aitaks). Küll aga laiub valge laik näiteks Borgese luuletuste kohal ning samuti võiks huvi pakkuda täiendav sissevaade tema esseistikasse – sellest tõuseks kasu mitte ainult Borgese, vaid kogu Ladina-Ameerika kirjanduse mõistmise seisukohalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht