Ülenev ja leppiv luule

Mariliin Vassenin

Martin Vabati debüütkogu obskuurne vabavärsiline punkluule on autori uues raamatus „Naerutaltsutaja” asendunud mõõdetuma mõtteluulega.   Martin Vabati teine luulekogu algab mässu ja vastandumisega. Kolmest tsüklist koosneva luulekogu esimeses osas mässatakse kõikvõimalike ühiskondlike kitsenduste vastu, mis piiravad indiviidi vabadust. Asutuste vastu: „Meie ajastu Nokia / on ametlikud asjad / mida pead ajama / 45 aastat / muidu lööb kõleduse  põletik / sinu eksistentsi sisse” („Meie ajastu Nokia”), kooli kui institutsiooni vastu („Kooliaed”, kus sõna „kool” tüvi seotakse sõnaga „koolema”) ja noore kapitalismi väärtuste vastu.

See viimane mäss, kapitalistlike väärtuste kriitika, tuleb kõige selgemalt esile avaluuletuses „Hea rooskaja”, mille järgi on pealkirja saanud ka luulekogu esimene tsükkel. „Hea rooskaja” on kolmestroofiline vabavärsiline tekst, kus poeetilise etümoloogia abil ühendatakse sõnad „rooskaja”, „roos” ja „roosimüüja”. Mõisa asemel asub nüüd kiosk, kus müüakse lilli ja värvilisi asju, ja rooskaja asemel on roosimüüja. „Aga roosiostjad  – isegi priiks lastud soldatid / kannavad koormise / Ostavad ilu ja rooskavad selle / juubilarile otse pihku”. Ajastu on teine, kuid reaalsus sama. Ka kallist raha maksnud roosid võiva naha verele võtta, nii nagu kunagi piits. „Heas rooskajas” saab nähtavaks ka see, kuidas tänapäeva elu nähtusi lahkava Vabati tekstides on säilinud ajalootunnetus.

Tegu pole romantiseeritud vabadusvõitluse või logiseva ideeraamistikuga (ja endagi jaoks läbi mõtlemata) Eesti asja ajamisega. Ajaloolasena on autori mälunärv tundlikum. See aitab tal ära tunda eelkõige tänapäevaseid suhtumisi-hoiakuid  ja näha nende jooksvat kujunemist. Ja see on tegelikult omaette kunst. Seda kohtab näiteks luuletuses „Üksik ja hundine”: „Rasvasemad pannid. Magusamad koogid / Mis sellest siis halba on”, kuid kõige paremaks näiteks on teravalt irooniline luuletus „Mis siin ikka”, kus luulemina nii head kui ka halvad kavatsused kohtavad tuima endassesulgunud ükskõiksust, milles võib tajuda eluhirmu fassaadi: „Käisin tänaval / ja mulle passis vastu mis siin ikka / vaatasin talle silma ja ütlesin tere / Ta vastas ikka mis siin ikka /… Ja kui vikat koputas uksele / … / ja küsis malbelt / kas te hakkate elama / unistama nautima lendama / või kerite  minuga põrgu / Siis mis siin ikka vastas see ikka”. 

2+2=5

„Hea rooskaja” mässu juured peituvad Vabati eelmises kogus  „Mina olengi kirjandusklassik”. Vabati debüütkogu kujutas endast üleni mässu. „Luules sünnib uus matemaatika,” on Vabat kuulutanud. Seda, et kaks pluss kaks teeb kokku viis, asus Vabat „Kirjandusklassikus” ka usinalt tõestama. Tookord oli mäss suunatud eelkõige luule enese vastu. Alludes näiliselt vormilisele kaanonile, töötab Vabat vastu peaaegu kõigile kriteeriumidele, mis luulet iseloomustavad. Rütmist ta suurt ei hooli, semantilisest koherentsusest või terviklikust ideest samuti mitte. Kui rütm on hakanud tekkima, hakatakse seda peagi lõhkuma: „Ei vingu. Raha jälle kasukas. / Ei vingu. Rahu päädib padukas.  / Hingame irdu õhku, / meil juus liitund rohuga, / me kui muld, kaunis ja kunnas, / ligi kivi paarikümne lohuga”. Sõnaliigid hakkavad värsireas moonduma. Omadussõnast võib saada verb: hea-heama. Üks huvitav sõna on „endimatult” – määrsõna, mis näib olevat tuletatud asesõnast „ise”. Sageli muutub intransitiivne verb transitiivseks ja muudab tähendust: „maldan meeleolu toobist murul”. Süntaksil on samuti jõud sõnaliiki n-ö üle kirjutada, nt: „Võeti ära, väeti peale”, kus omadussõna „väeti” hakkab oma asukoha tõttu süntaktilises struktuuris käituma umbisikulise kõneviisi mineviku verbina. See viimane näide sarnaneb  väga Triin Soometsa luuletusega „My Estonian” (kogust „Varjatud ained”), mis on tervenisti üles ehitatud morfeemi -ti eri funktsioonidele eesti keeles. Tuleb mainida, et „Kirjandusklassikus” on Vabati keeletunnetus omandanud kohati kaljukruusalikke või martkangurlikke jooni, kuid pole siiski nii peen. Säärased leiud nagu võeti-väeti näivad olevat juhuslikud ja justkui poolteadvustatud.       

Stiil

Stiililiselt näib Vabat olevat oma teise koguga teinud kannapöörde. Kohati tönts ja meelega obskuurseks jääv vabavärsiline punkluule on asendunud mõõdetuma mõtteluulega. Põhirõhk pole enam mässul, tekstis suudab autor tekitada mõttelist pinget ja selle lõpuni välja kanda. Üks uus oluline stiilivõte on punkti kasutamine, mida „Kirjandusklassikus” sellisel kujul ei leidunud. „Naerutaltsutajas” ei asetse punkt kunagi värsi lõpus, vaid ikka keskel, tõmmates seeläbi endale topelttähelepanu ning andes värsi hingamisele ja mõttele ainulaadse rütmi: „Isa. Ma nägin eile unes / et mu vendi maeti / Ja mina vaatasin kõrvalt / Kuuled. Vaatasin kõrvalt”. Samuti leidub tekste, mis on üles ehitatud poeetilistele etümoloogiatele, näiteks „roosrooskaja” või „kool-koolema” luuletuses „Kooliaed”. Seda etümoloogiat edasi arendades võrdsustab Vabat kooliaia surnuaiaga. Veel toredamaks teeb asja see, et tekstist ei puudu ka sõna „koli” – kui tõlgendada seda Vabatile omases anarhistlikus vaimus, siis on kõik, mis seostub kooliga, lihtsalt teises või kolmandas  vältes koli.     

Ariadne lõng

Kõige huvitavam on aga luulekogu teine tsükkel „Ariadne lõng”, mida võiks vaadelda kui noore inimese täiskasvamise ja enesekssaamise lugu. Siin on mitu ilusat tundlikku teksti, mida iseloomustab mingi nukkervalus haprus, mida meesluules väga sageli ei kohta. Tsükkel ise moodustabki justkui Ariadne lõnga – iga tekst on jupike rännakust.

Tõsi küll, Minotaurost me siin nimeliselt ei kohta, küll aga võib Minotaurosega kohtumise kujundi peegelduse leida tekstist „Ma olen ise”, mille lõpp on sisemise tõehetke kirjeldus: „Iseenda sees kohtus on valus / Aga muud moodi ei saa / Kui iseennast kardan / Iseenda ära kardan / Iseendas surma ära kardan”.

Teise tsükli üks põhimotiive ongi liikumine – liikumine  iseenese, sisemise terviklikkuse poole. Tsükli alguse avaluuletustes pole sel liikumisel veel suunda. Seda ringiekslemist väljendavad verbid nagu „hulgun”, „valgun”, „voolan”, „hõljud”, „tilgud”. Enesekssaamise teele pole veel päriselt asutud. Tsükli kolmandas luuletuses võtab luulemina vastu lahingu, mis peaks lõpetama „alatise poolelijäetuse” ning mille tulemuseks ta ei taha viiki, vaid „üles”. Liikumis- ja minekuluuletustele hakkab lisanduma vertikaalne dimensioon, pürg kõrgustesse. Järgmine tekst kannabki pealkirja „Üleneda” ning see on „Naerutaltsutaja” üks köitvamaid tekste, mille iga stroof  algab sõnadega „Kui saaks vaid olla inimene”. Kuid näib, et siin ei mõelda ülenemise all üksnes loomalikkuse või koguni inimlikkuse ületamise abstraktset pürgi, vaid vastupidi – oma inimlikkusega leppimist ja kõige sellega kaasneva, ka primitiivsete ja loomalike aspektide täielikku omaksvõttu, misläbi hakatakse täpselt tajuma, mida tähendab olla inimene ja kus on inimese piirid: „Kui saaks vaid olla inimene / See viimane loom. Ainus / kes end ise ohjab ja künnab / just nii palju kui vaja. Ei / sentimeetritki rohkem. Ei / tuuleiiligi vähem”.

Edasi läheb lahing ägedamaks, tulevad tekstid, kus vastandutakse  iseendaga („Ma olen ise”, „Vastaline valge nõges”) või vabaduseideaaliga. Teatavat murrangut võib tajuda alates „Vahtralehtede sosinast”. Selles ja järgmistes tekstides tõuseb eriti teravalt esile sügise motiiv, millel näib Vabatile olevat eriline tähtsus. Sügis on ambivalentne kujund: ühelt poolt on see seotud septembrikuu ja kooli algusega. Sügis on rutiini saabumine, individuaalsuse surm ja ahistava kollektiivsuse sünd. Ja indiviidile, kes hindab üle kõige vabadust, on see üksinduse algus. Teiselt poolt on sügis miski, mida Vabat armastab – on ju sügis küpsuse aeg. Vabatil on sügis sageli seotud pehmuse  ja rahunemise kujunditega (magus vasejõgi, vahtralehtede sosin jne). „Ariadne lõnga” lõpus näibki sügis saavat küpsuse sümboliks, vaimsuse sünniks. Vabat nimetab sügist vaimu kevadeks, mis on küll ülekoormatud metafoor, kuid avab sügise kujundi tema luules väga hästi. Sügis on kuldaeg, mis algab siis, kui sõda „minamõistnikuga” on peetud „ja ma sõidan keelekalana pärituult / vastu oma kallimale”.

„Ariadne lõnga” viimastes tekstides toimubki väga huvitav areng, kus hakkab tekkima vaimse-kehalise vastandus ning luulemina hakkab muutuma puhtaks sõnaolendiks:  „Puhkame. Saame puhtaks / Saame uuesti sõnaks” („Vastaline valge nõges”). Tsükli eelviimane luuletus „Sügis” võtab kõik „Ariadne lõnga” liikumised kokku: enesekssaamine tasalülitavast kollektiivsusest vabanemise kaudu, oma nõrkustega vastandumine, kontakt loovuse ja vaimsusega. Viimase teema kaudu õnnestub Vabatil mängida ka sõnade “keel” ja „leht” kahetähenduslikkusega. Eriti suurt semantilist koormust hakkab kandma liitsõna „sügislehed”: leht on miski, millele saab kirjutada, vaimu kandja, kuid samas surnud, määratud aastaaegade vältimatu ringkäigu poolt kõdunemisele ja kadumisele.  Elu igavesele ringkäigule allub ka Vabati teekond, kus liha-vaimu vastandus hakkab võrduma kevade-sügise vastandusega. Sügis hakkab märkima lollust, narrust – võrreldes kevadega, kes on „tark”. Vaim ja keha on ühildamatud ning rollid pöörduvad – kevad, mis tähistab kõike kehalist, saab ülemvõimu: „Kuni tuleb kevad. Tark / Ja miski minus vinnastub / Roiskub rohkem kui loob // Kuni tuleb kevad / ja teeb veresoontele valu / Ja ma unustan sinu / sügis / et su sooned on sõredad”. Selle arengu loogilise jätkuna juhatab „Ariadne lõnga” viimane luuletus „Valgete tormide kevad” sisse järgmise  tsükli „Armujad”, mis sisaldab valdavalt tundlikke-kirglikke sina-mina tekste. „Naerutaltsutaja” põhjal võib öelda, et Vabatist on kujunemas huvitav luuletaja. Kui „Mina olengi kirjandusklassik” mõjus rohkem eksperimendina ega andnud autori andest õiget ülevaadet, siis „Naerutaltsutajaga” on see saavutatud. Ainsana heidaksin ette tekstide ebaühtlast taset, kuna kohati tundub, et fookus libiseb käest. See aga pole miski, mida asjatundliku toimetajatööga parandada ei annaks.