Üksik valgekrae varasügiseses Tallinnas

Kaupo Meiel

Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.      Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu  tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad. 

Võõras

„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides.  Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).

Sisulise tegevusetuse kõrval maalib „September” aga täpse pildi valgekraede elust XXI sajandi algupoole Eestis. Kirjeldused on suisa dokumentaalse väärtusega, mistap võib seda romaani aastate pärast vabalt antropoloogia loengus õppematerjalina  kasutada. Kuidas elas Eesti valgekrae või yuppie, mida mõtles ja toiduks tarbis, kõik on kirjas ega vaja ilmselt enam üheski ilukirjanduslikus teoses kirjutamist. Helme on selle ära teinud ja ühe põlvkonna kohta saab panna linnukese: ära kirjeldatud / kirjutatud.  Kui autori intellektuaalsuses pole ilmselt kellelgi kahtlust, siis tema romaani peategelase puhul jäävad otsad lahti. Lugeja ei saa millestki järeldada, kas too ülikooliharidusega kontorirott on tark või loll, mida on ju ometi oluline teada. Kui inimene on Michel Houellebecqi „Elementaarosakesi” lugenud ja seda tsiteerida suudab, ei tee see temast veel haritud inimest.  Sama ei näita minategelase viited filmidele ega muusikale. Kokkupuude kultuuriga jääb tal juhuslikuks, mingid detailid joonistuvad välja, aga ülejäänu on ähmane. Tegelane ei joonistu välja, erinevalt keskkondadest, kus ta viibib.

Saame aru, milline on tema tuba, milline kabinet, aga milline ta ise on, jääb segaseks. Üks, millest „Septembri” minategelase puhul puudust pole, on tema sõnelemised nii-öelda sisemise häälega. Sisemonolooge  ei teki, kuid puhutisi vaidlusi küll. Kohati nämmutab peategelane mõttes käibetõdesid, kohati teeb vägagi teraseid, isegi muhedaid tähelepanekuid. Näiteks mõtleb ta matustel lahkunut uurides, et mis tolle vanast lipsust sai. Augurauda vaadates märkab ta, et kirjas MAPED on E-täht selja peale kaldu ning küsib/nendib: „Mida kõike nad ka välja ei mõtle?” (lk 161).

Minategelase olemus meenutab Camus’ kirjeldatud võõras olemist. Ta ei tunne end kuskil mugavalt: ei tööl, ei vanematega suheldes, ei iseendaga väideldes. Ta arvustab kõiki, suutmata sageli tunda midagigi siirast ja puhast, mida arvab end nüüd tundvat aastate eest uppunud õe vastu. See, et ta ühe või teise  detaili puhul seksuaalset eritust tajub, on pigem füsioloogiline kui vaimne nähtus. Minategelane ei halasta oma kriitikas teistele, mitte iseendalegi, arvustades end samamoodi kui kolleege või pereliikmeid. „„On see hea või halb?” sunnin end küsima ja saan ise ka aru, kui totter see küsimus on …” (lk 90). Nagu näitab tsitaatki, esineb raamatus  targutamist veidi rohkem, kui vaja oleks. Muu hulgas saab liialt rõhutatud sõnakasutus selles mõttes, et sageli lisab peategelane mõnele mõistele igaks juhuks juurde, et „see on tema, mitte minu sõna”. Vastand „mina ja teised” tekib selletagi igal leheküljel ja peaaegu igas lauses. Isegi kui minategelasel läheb halvasti, ei tekita see märkimisväärset kaastunnet. Mõni sirgjoonelisema mõtlemisega härra tootvalt  töölt soovitaks peategelasel ilmselt millegi konkreetsega tegelema hakata ning rõhutaks seda väljendiga laadis „Oled sa mees või kelgunöör?!”. Ega sellest muidugi midagi ei muutuks.   

Klassika 

Kõrvaltegelaste hulk on „Septembris” piiratud kolme-nelja minategelase kolleegiga, kelle kõrval esinevad olulisemate inimestena uppunud õde ja vanaema kui mälestuskujud ja Interneti jututoas kohatud Anneli. Kõik tegelased on rõhutatult hästi erinevad. Kui on mees, siis on ta vanem, töös asjalikum ja eraelus saamatum kui minategelane. Kui naine, siis kas lesbi või hetero, stabiilne või labiilne, külm või soe. Kõik võimalused, milline  üks kolleeg üldse olla saab, on loetud tegelaste vahel ära jagatud. Mõnel juhul tekib inimlik koondkuju, nagu ülemus Alo puhul, enamasti, just naiste puhul (Siiri, Eve, Karmen), koondkuju küll tekib, kuid inimlikkusest jääb vajaka. Siiski loovad just naistegelased pinnase üldistavate mõttekäikude esitamiseks ja need on sama täpsed kui Helme kohakirjeldused ning käivad terve inimtüübi kohta. Näiteks:  „Aga sellised need rõhutatult professionaalsed inimesed vist ongi. Mängivad mingis mõttes lolli mõlemal rindel. Tööl on nad need, kes nad ei ole eraelus ja eraelus käituvad hoopis teisiti kui tööl … Ise nad ilmselt ütleksid, et nad on rohkem need eraelu-minad, aga ma ei oleks selles nii kindel. Kui kaua see Eve siin töötanud on? Kolm, neli aastat? Selle aja peale ongi ta juba muutunud täielikult selleks … ee, kameeleoniks …”

Samalaadseid arendusi leiab raamatust veelgi ja need moodustavad teose ühe väärtuslikuma osa (lk 163). „Septembris” aset leidvad sündmused on tavalised, midagi erilist ei ole matustes, lõunasöökides ega õhtustes lokaalides. Põhimõtteliselt võib iga toimuva seiga kohta öelda sama, mida ütleb Alo külmade suupistete ja helkivate pudelitega kaetud peielauda vaadates: „klassika”. Need, kes valgekraede-yuppie’de eluga kokku puutunud, saavad „klassikaks” nimetada kõiki romaanis tekkivaid olukordi ja tundmusigi. Isegi vähesed ootamatud olukorrad, mis minategelase keha külma higiga katavad, on lõppkokkuvõttes „klassika”.  Romaani saatesõna tagakaanel lubab tegelikkuse ja väljamõeldise vahelise piiri hägustumist. Yuppie-kirjandusele laiemalt on see loomulikult omane, kuid Helme raamatu kohta seda küll öelda ei saa. Kõik on liiga hästi paigas ja juhuslikku piiriületamist ei esine. Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb. Omamoodi yuppie-kroonikud on nad kõik ning Helme „September” jääb selles laadis latti kõrgel hoidma. Ilmselt vajanuks  „September” mõnevõrra jõhkramat lühemaks toimetamist, sest teatud hetkedel hakkavad targutamised ja käibetõdede nämmutamine häirima, kuid lugu on tervikuna kirja pandud väga ladusalt ja lõpeb pauguga. Mida enamat sa ikka tahad. „Septembri” lõpus on kolm retsepti, mille järgi saab lugeja kodus teha sama sööki, mida raamatu minategelane teoses valmistas. Viitasin ülal samuti ühele roale ja siin siis retsept. Pruunistage pannil umbes pool kilo kanafileetükke, kui pruunid, lisage üks pakk külmutatud  türgi ubasid. Kui oad pehmed, valage üle ananassitükkide konserviga ning kuumutage. Lisage maitse järgi soola ja pipart ning serveerige keedetud riisiga. Lihtne ja õnnestub alati.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming