Tuurdeforss

Peeter Sauter

Armin Kõomäe oopus on paras jõu- ja ilunumber. Romaanis on ainult üks tegelane, kes pealegi ei pea sisekõnet, ei põe eksistentsiaalsetes ängides, vaid lihtsalt tegutseb. Seega paljut, mis kirjanduses kasutusel, ei ole. Pole dialooge, inimsuhteid, pole õieti psühholoogiatki, sest peategelane on kõik see aeg ühetaolises õnnelikus seisundis, nagu mõni revolutsioonijärgse vene autori, olgu siis Juri Oleša või Ilfi ja Petrovi siidivend ja kaabakas. Mul on tunne, et romaanivõistlusel sai lugu esimese priisi just seepärast, et žüriisse kuuluvad kirjanikud on tüdinenud tundelisest eksistentsiaalsest halinast (nii oma kui teiste teostes). Tuleks nüüd mees, kes teeks teistmoodi. Ennäe, tuli.

„Lui Vutoon“ on pildike elust Tallinnas, kui sealt on arusaamatul kombel kadunud kõik inimesed peale peategelase. Ja vist on inimesed (ja loomad) kadunud kogu maamunalt. Sellise kirjanditeema peale hakkaksin mina (ja vist mitte ainult mina) kirjutama nutulaulu üksindusest, aga Kõomägi kirjutab totra kangelas-kelmiromaani vapra mehe uuest ilmast.

Romaan on kirjutatud ühest nõksust lähtuvalt nagu mõni filmilugu, aga kui Eestis tahaks sellest filmi teha, siis peaks Kõomägi ise raha leidma, sest hoolimata seikluste puudumisest ei tuleks film odav – ainult arvutis tühja Tallinna pilti kogu filmi ulatuses tekitada vist ei saa. Ma loodan, et filmimehed on juba Kõomäe ukse taga sabas. Filmi võiks teha küll, sest üksi maailma jäänud inimese motiiv on äratuntav ja varem korduvalt läbi vändatud. Kõomäe peategelane Lui Vutt vaatab romaanis filmi „Kaldale uhutud“, kus Tom Hanksi mängitud Chuck Noland, samamoodi äriilmast pärit tegelane, satub pärast lennuõnnetust aastateks üksikule troopikasaarele.

Kõomäe versioon sarnaneb aga rohkem Jens Sigsgaardi lasteraamatuga „Palle üksi maailmas“ või Marlen Haushoferi romaaniga „Üksinda maailmas“. Mõlemas jääb maailm laias laastus selliseks, nagu on, aga ära kaovad kõik inimesed. Kõomäel kaovad kõik imetajad. Linnud ja putukad jäävad ja nii jäävad ka muud elukad, kes munevad, nagu maod ja krokodillid. No ma ei tea, mis sai munevatest imetajatest nagu sipelgasiil ja nokkloom.

Üks krokodill kolib loomaaiast Ülemiste järve ja asub isukalt jälitama Kõomäe alter ego, kes kannab halloween’i puhul rõvedat Miki Hiire kostüümi. Saanud aru, et jälitaja on krokodill Gena rollis, peab teda Potsatajaks ja on ilmselt seksuaalselt erutatud, laseb Lui ahistava eluka halastamatult maha, sest tal on seksuaalpartner olemas – seksinukk Kim (kuulsa sekspommi latekskoopia, kellega Lui on ahelvahekorras läbi romaani).

Krokodilli tapmise stseenike on raamatule tunnuslik. Elukas kargab välja nagu koll karbist, draama ammendub kiiresti ega vii süžeeliselt edasi kuhugi (selletaolist juhtub palju). Tundub, nagu episood oleks lihtsalt kirjutades pähe tulnud. Olgu, krokodill söödetakse pisut varem ette jälgedega järve kaldal ja Lui teeb pärast küttimist väikse käigu loomaaeda, kus mõrvab asja ees, teist taga ka tukkuva boamao, aga sedagi stseeni ei kirjeldata tüütult pikalt – Kõomägi on üldse asine mees, asjad juhtuvad krips-kraps ja tundlemiseta. Jalajäljed Ülemiste ääres meenutavad Luile küll pelikani. Krokodilli jalajäljed on pisut teistsugused, aga kust Lui pidi seda teadma. Mul on tunne, et vigur tärkas ehk autori peas, kui ta oli saatnud peategelase Tallinna linnuvabrikusse ja nägi seal koos temaga posti otsas pentsikut hiiglaslikku muna, milletaolisest võiks kooruda mõni eelajalooline hiidelukas. No seda hiidelukat me siis koos autoriga tükk aega ootame, aga õnneks ta petab meie ootusi. Kõomägi võtab küll fantastilise motiivi aluseks, aga tahab lugu kerida realistlikult.

Seesugust ootuste petmist on mitu korda. Oodatakse ka üht naist (võimalik, et ainust teist ellujäänud inimisendit), kes helistab Lõuna-Koreast ja asub kohe teele, sest on kuulnud „Lui Vutoon“. Ma ei hakka rääkima, kuidas peategelase nimi on Louis Vuittoni kallite kohvrite ja kottidega seotud ja kuidas see on romaani suur teema – liiga suur ehk tänase loba jaoks. Kuna see täidab kogu raamatut, siis on parem lugeda sealt. Naine jõuab kohale ja siis kohe tõmbab autor meil vaiba jalge alt: kohtumist ei kirjeldatagi, ühtegi sõna ega puudutust ei vahetata, naine kaob romaanist. Hm, oli idee, aga ei, edasi sellega ketrama ei hakka, hakkab veel eksitama, las lendab üle parda. Kõomägi on karm oma loodud tegelaste suhtes (välja arvatud peategelane).

Pentsik hiiglaslik muna, milletaolisest võiks „Lui Vutoonis“ kooruda mõni eelajalooline hiidelukas.

Pentsik hiiglaslik muna, milletaolisest võiks „Lui Vutoonis“ kooruda mõni eelajalooline hiidelukas.

Piia Ruber

Kõomägi ei kirjuta fabuleerimislustist ega sentimentaalitse (ei, kõike seda on ka, aga sellega ei jääda pikalt tegelema, meelisklema), ta kirjutab lihtsalt teksti tegemise lustist, nagu mängiks džässi, ja see ongi hea kirjutamine. Ja Kõomägi on teravmeelne. Igal teisel lehel on parimate copywriter’ite tasemel sõna- ja mõttemänge, kus ei jälgita kramplikult piiri hea ja halva maitse vahel, suur osa neist on erootilis-nihilistliku alatooniga, aga sarkastiline on kõik. Paneme siia väikse loetelu: triibuline tuulekott rippus elutult nagu kasutatud kondoom, läbitõmmatud maailm püsis vaikne, fakklihakaste ja hulgikapsad, please do not masturb (võimalik silt hotellitoa uksel), jumal teab … kui Darwinilt järele uurib, pood Karneval tundub Pornevalina, jumal on verise põllega lihunik ja heidab maiaid pilke maiade kalendrisse, nafta ja gaas on planeedi vedel sitt ja lämmatav peer – igavesti, Jeemen.

Tulevärki tulistab Kõomägi väsimatult. Lugedes magama juba ei jää. Aga ta ei klammerdu ühegi mõtte- või sõnaleiu külge ega hakka seda pikalt kaasa lohistama. Leiab midagi, vaatab üle ja virutab minema. Nagu Ülemiste keskusse kuhjatud kaubad, mida viimasel inimesel on voli võtta ja jätta. Kellele neid mõtteidki enam hoida või eksponeerida.

Umbes kolmveerand raamatut ma mõtlesin, kas Kõomäe elaan püsib lõpuni, kas ühel trikil püsivat teksti kannatab romaani pikkuseks kasvatada puhtalt mõttepingpongidega. Ja peaaegu et tulebki see vigur välja. Aga kui saab selgeks, et olulisi süžeepöördeid ei tule ja järgneb seesama, mis siiani, siis … jah, mis siis … tahaks nagu midagi veel. Aga see võib olla minu viga.

Mida tekstis lõputult saab venitada (kui pole lugu), on heal juhul hingeline lõng, siselõhe või -pinge, aga seda siin ka pole. Kogu lugu on lahe nagu piknik, kuigi maailmalõpp tundub olevat lähedal. Seksi on raamat tuugalt täis, aga see on seks kumminaisega ja eks see irooniline ole. Nagu kogu asjadekülluses suplemine. Õnneks ei ole irooniaga üle pingutatud. Kõik on kerge ja muretu nagu elu kommunismi ajal. Maailmalõpu-raamat on turvaraamat ja sellist kirjandust Eestis tahetaksegi. Ka Andrus Kivirähk viib meid turvalisse maailma lõppu. Me teame, et asjad ei ole üleliia hästi, aga me ei taha põdeda ja hädaldada.

Aga kui hing kirjanduses rahule jätta, siis peab jubedalt nutti olema, et suudaks mõtteuperpalle üha kõrgemale keerutada. Kõomägi siiamaani pole pidanud teravmeelt juurde laenama. Väike kordamise oht siiski tundub olevat ja on ka „Lui Vutoonis“. Aga kõik head autorid kordavad. Heal juhul õpivad end kordama üha paremini ja siis neilt muud ei taheta ega oodatagi. (Kui reedavad lugeja ja uuenevad, saavad vitsad.) Võimalik, et Kõomäega lähebki nii. Andku mitu poeketti üles töötanud ärimees meile marketingikriitikat iga päev ja püsigu see värske.

Lui Vutt võiks tunduda õudne, kuna ta ei vajagi enam inimesi ega igatse kedagi ega midagi. Elusa korealanna laseb ta ilmselt maha (stseen jääb kulisside taha nagu mitmed liigdramaatilised võtmekohad) ja jääb truuks seksinukule (kes on küll kaotanud jala ja keda tuleb pärast vahekordi loputada, mis alati pole lihtne, kui kaovad veevärk ja elekter). Selline tegelane võiks tunduda hirmutav ja inimvaenulik, aga ei tundu. Ta on lihtsalt enesekeskne, teised inimesed segavad teda. Ometi võib mängida, nagu nad imaginaarselt siiski oleksid seal. Sest muud mängu pole meile ju õpetatud.

Kui Kõomägi viitab, et Lui pole päris ta alter ego või kui on, siis ehk romaani lõpuotsas, satun segadusse, sest lõpus on kangelane Lui (olles nüüd läbi sõitnud Euroopa) ilmselt ses inimkonnajärgses maailmas üksi, aga see ei tee muret. Ta sammub rõõmsalt lõpu poole ja saadab veel viimaselt lehelt tervituse neile, kes maailma üle võtavad. Brave, bold and beautiful, Nietzschele oleks meeldinud.

Kõomäe voorus on, et ta ei vihka ega armasta tarbimist, mis on raamatu kese, ometi on kirglik tarbimist üksikasjalikult kirjeldades. Ja sama laieneb ka inimese, looduse ja jumala kohta, kes kõik tulevad siiski tähtsuselt üksikisiku tarbimisvajaduse järel, mis on ju igati tõene ja südamlik lähenemine. Armastus käib kõhu kaudu, aga ei pea käima igavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming