Teekond varjust valgusesse

IMBI PAJU

Elo Viidingul ilmus äsja kaks uut teost: luulekogu „Teadvuselooja“ ja Loomingu Raamatukogu sarjas „Lühikesed ja lihtsad lood“. Teosed viivad lugeja inimloomuse varjatud kihtidesse, seal uuritakse justkui röntgeniaparaadiga tema teadvust.

Ilukirjandus ja psühholoogia on läbi aegade olnud tihedalt seotud. Juba luulekogu „Teadvuselooja“ pealkiri viitab psühhoanalüüsile. Psühholoogia ja luule – mõlemas aktsepteeritakse emotsioone ja sümboleid. Foucault’d parafraseerides: Viiding paljastab kliinilise sündmuse tagant inimese tusase meelelaadi, et siseneda luulelisse keelde. Meel on kollektiivne ja kuni ei sünni taipamist, ühendust masenduse ja sõnade vahel, püsib sellel vari. Eestis elame ümbritsetuna esoteerikast. Paljudele on tähtis olla positiivne. Selle positiivsusega ei kaasne aga usaldust jagada elu varjupoolt. Kellegi usaldamine ja abi vastuvõtmine, abi pakkumine ja tänulikkus teeb saajast justkui tänuvõlglase, nagu ikka maailmas, kus elu väärtust mõõdetakse lahtriga Exceli tabelis, mitte taipamise, armu ja andestamisega.

Kuni haavatavus ei ole lubatud, ei sünni ka dialoogi. Kui puudub dialoog, ollakse peidus tusameele varjus. Luulekogu „Teadvuselooja“ algab luuletusega „Seinale“: Toeta vastu seina / löö küüned sisse / ja roni üles [—] vaid nii / saad oma saatust muuta / kui su teadvus on sein // räägi seinaga (lk 7). Eestlaste kõnepruugis osutab väljend „räägi nagu seinaga“ inimeste tuimusele ja ükskõiksusele. Elo Viiding aga vabastab oma luulekoguga lugeja sest tuimusest, ta annab vihale voli, soovitab „siuelda“, seina sisse minna ja sellest välja tulla. Passiivses pilgus sünnib taipamise hetkel naer …

Luuletuses „Kehastused II“ kahtleb autor, kas maailmas on üldse kohta tunnetele, mis käivad teadvuse loomise protsessiga kaasas. Lihtsam on kanda oma frustratsioon teisele üle. Selle asemel õitseb pealispindsusest aretatud harmoonia, [—] valetame endale ja teistele (lk 11), teise valuvees puhkedes, / teise alanduse sees õitsedes (lk 12), Õpid elama nende / nulltasandi-uudistega, / sööd, magad, ja vaikid väärikalt (lk 14).

Kollektiivne meel seab oma piirangud, meedial on siin oma roll. Selle kõige sõnastamiseks, mida luuletaja näeb, on vaja julgust („Muundumised“, lk 24):

 

Kui traumadest ei tohi rääkida

kui ebameeldiv peab meeldima

ei juhtu mitte midagi

kallis ajakirjanik

avaliku õiglusega tapja

vaid tekib uus keel

ning hinnangute ja tunnete kohale

sünnib uus inimene

kuid mitte rõõmuks

Headusele, Õiglusele, Korrale

või Paremale Käele,

vaid üksnes toeks

Iseenda varjule

 

„Teadvuselooja“ tekste toetab Lilli-Krõõt Repnau kujundus: helekollased kaaned ja alt raamistamata mustvalged fotod. Just piirideta põhjast tuleb ka Elo Viidingu luule elujõud. Sõnastamatu saab sõnastatud, vaikus rikutud. Mida julgemalt tõstab tema luule selle, mida ei ole veel sõnastatud, valguse kätte, seda selgem on ka vari, mis sisaldab neid sündmusi ja tundeid, mida „teadvuselooja“ vaadata ei taha, mis on veel taak. Luuletaja astub oma luulekoguga lugeja ette siiruses ja aususes: poose pole, varasemat irooniat pole, kõik on avali. Ta on teekonnaks valmis. Kollase ja musta kombinatsioon lubab helgust, aga need on ka hoiatusvärvid: sügavus võib endasse neelata. Viiding küsib: Kas mulle kasvanud uimed / sinna kus oli raev / ütle soolane vesi / sina mu Teadvuse looja (lk 15)?

Humanitaarteadused, nagu ka kirjandus ja luule, uurivad tõelisuse kogemust ja annavad sellele tähenduse. Oluliseks saavad sellised mõisted nagu armastus, ilu, võim, hea, halb, vastutus, igatsus, kurbus, viha, õnn … Neid ei ole aga võimalik aduda, kui ei tajuta oma identiteeti eelmiste põlvkondade kaudu. Siinkohal tuleb peatuda luuletuse „Ilmalik“ juures (lk 42):

 

Kes on su emaema

ja emaemaema

küsib kaheaastane tüdruk

tead nad on nagu need

teletupsude munad

mis käivad üksteise sisse

 

ikka veel ma ei tunne

et oleksin lõpmatusega üks

ja lõpmatus ikka veel

ei ole rahul mu kehas

ei ole see meri mus

vaid pisar

 

Luuletuse esimene pool on lihtne vastus lapsele ega kanna veel järjepidevust. Luuletuse teine pool räägib, et kehas pole rahu, on pisar. Võib-olla tuleks osatada eelmiste põlvkondade haava, käia läbi kaotuste ja nartsissismi kurrud, mis on jäänud seni varju, sest pole leitud sel­leks sõnu ? Elo Viiding ütleb „Lihtsate ja lühikeste lugude“ järelsõnas koguni, et ühel hetkel sai temast endast nartsissistlik koletis (lk 65). See ülestunnistus rebib meelelt maski ja pühib pisara.

Universaalsed tõed ilmuvad alati sündmustena, nad murravad esile ja muudavad põhjalikult meie ühist kogemust. See kõik nõuab väljaütlemist ja väljaütlejat. Ühes pealkirjata luuletuses (lk 57) sõnab Viiding: oled enesekssaanu, / teed oma hingele teed – / alles nüüd tahab ta sinusse tulla. Teadvus hakkab looma, kui öeldakse ikka ja uuesti seda, mida on juba öeldud, ja öeldakse seda, mida pole veel kunagi öeldud.

Päris lõpus pöördub autor veel kord lugeja poole: „Käesoleva raamatu puhul võivad keeletundlikul lugejal tekkida küsimused komade ebaühtlase, n-ö tunde järgi paigutamise kohta tekstis. Need on igati õigustatud: olen ka varem, oma eelmiste kogude avaldamise juures selle probleemiga kokku puutunud.“ Luuletaja seletab, miks ta komasid just niimoodi kasutab, et keegi ei pahandaks, seades sellega loomingulisele mängule piirid. Viidingu enda piiride määratlemises on olukorda tervendavat irooniat.

Selles meeleolus asusin lugema teist raamatut. „Lühikesed ja lihtsad lood“ avab samuti inimloomuse varjatud tahke. Inimesed ekslevad oma kummalisuses nendes lugudes nagu korduvas, kohati painajalikus unenäos. Näiteks loos pealkirjaga „Õnnes ja isekuses“ paneb Gila Taavile pähe paranoia peegli kohta magamistoa seinal. Seda sundmõtet soosib kollektiivne ennustustesse uskuv meel, oletuste ja arvamuste kaevikust pole aga sugugi lihtne hüpata kandvale pinnale. Raamatu teod on osa eestlaste anima mundi’st, kus aeg ja ruum on relatiivsed, kus varieeruvad valgus ja vari, hele ja tume. Seepärast ei hakkagi ma neid lugusid ümber jutustama, vaid mu mõte oli anda lugejale kaasa kompass. Teekonna lõpus ootab lugejat paljastus kirjanikutöö osas.