Teaduslikust monograafiast on saanud bestseller

Esimene XX sajandi õnnetus, millest said alguse kõik järgmised õnnetused.

Tõnu Tannberg

Nagu on palju arutatud Esimese maailmasõja puhkemise põhjuste üle, nii on pakkunud aruteluainest ka see foto – kas pildil on Bosnia serblasest vandenõulase Gavrilo Principi arreteerimine või hoopis süütu pealtvaataja Ferdinand Behri kinninabimine. Gavrilo Princip tappis 28. juunil 1914 Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema naise Sophie.

Nagu on palju arutatud Esimese maailmasõja puhkemise põhjuste üle, nii on pakkunud aruteluainest ka see foto – kas pildil on Bosnia serblasest vandenõulase Gavrilo Principi arreteerimine või hoopis süütu pealtvaataja Ferdinand Behri kinninabimine. Gavrilo Princip tappis 28. juunil 1914 Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema naise Sophie.

Wikipedia

1914. aasta suvel puhkenud Esimene maailmasõda muutis kardinaalselt senist maailmakorraldust. Sellest sõjast, kaasaegsete sõnul Suurest ilmasõjast, sai hiigelheitlus, kuhu kaasati ligi 65 miljonit mobiliseeritut ja mis lõppes rohkem kui 10 miljoni inimese surmaga, 20 miljonit sai rindel haavata ja 10 miljonit suri nälga ja haigustesse. Seesugust totaalset konflikti ei osanud ette näha ei tollased poliitikud ega ka kõige uljamad sõjateoreetikud. Ameerika ajaloolane Fritz Stern on Esimest maailmasõda silmas pidades tabavalt märkinud, et see oli „esimene XX sajandi õnnetus, millest said alguse kõik järgmised õnnetused“. Seega, selle sajanditaguse konflikti järelmid ulatuvad tänapäeva.

Esimese maailmasõja põhjuste, konkreetsete riikide ning isikute rolli üle sõja vallandamisel on ajalookirjanduses palju arutatud, kuid teema ei ole tänapäevani oma aktuaalsust kaotanud. Viidatud probleemiasetusele – kuidas ikkagi Euroopa 1914. aastal sõtta astus? – on pühendatud ka 2013. aastal ilmunud Austraalia päritoluga Cambrigde’i ajaloolase Christopher Clarki raamat „Uneskõndijad“, mis on nautinud maailmas õigustatult suurt tähelepanu. Raamat anti kohe välja ka Ameerika Ühendriikides, tõlgiti saksa keelde ja on nüüdseks tõlgitud juba paljudesse teistesse keeltesse ning pärjatud paljude auhindadega. Õigupoolest on tegemist üpris erandliku juhtumiga: teaduslikust monograafiast on saanud bestseller. Sel aastal jõudis Clarki monograafia Tõnis Värniku väga heas tõlkes ka eestikeelse ajaloohuviliseni.

Clarki raamatu populaarsusele on aidanud kindlasti kaasa selle välja­andmine otse Esimese maailmasõja puhkemise sajanda aastapäeva tähistamise eelõhul – 2013. aastal. Kuid raamatu menu ei saa põhjendada ainult turundusega, vaid selle on taganud ikkagi autori pädevus ja käsitluse sisukus. Ja ei ole kahtlust, et Clarki raamat on kindlasti üks paremaid, mis on kirjutatud 1914. aasta juulikriisi, selle eelloo ja tausta teemal. Kui senises ajalookirjanduses on enamasti püütud otsida ühte musta lammast (enamasti on selles rollis Saksamaa) – põhisüüdlast sõja vallandamisel, siis Clark pole seda teinud, vaid on keskendunud sellele, mis „toimus peamistes otsustuskeskustes Viinis, Berliinis, Peterburis, Pariisis ja Belgradis“ koos vajalike kõrvalpõigetega „Rooma, Konstantinoopolisse ja Sofiasse“ (lk 24).

Esimese maailmasõja diplomaatilise eelloo uurijatele on üheks tõsiseks probleemiks paradoksaalsel kombel allikate, eelkõige publitseeritud allikate üleküllus. Sõdadevahelisel ajal andsid peaaegu kõik sõdinud riigid välja mahukaid arhiivimaterjalide kogumikke eesmärgiga dokumenteerida oma riigi „õige“ käitumine sõjas. Selles vähemalt osaliselt kallutatud dokumentide massis orienteerumine nõuab uurijalt head allikakriitika tundmist ning oskust eraldada terad sõkaldest. Sama kehtib samuti väga mahuka teemakohase sekundaarkirjanduse kohta. Clark on suutnud allikate ja kirjandusega seotud karisid vältida ning tema käsitlus tugineb publitseeritud allikate kõrval ka seni kasutamata arhiiviainesele ning esinduslikule sekundaarkirjandusele. Mõistagi on see märk autori professionaalsusest.

Clarki monograafia on loogilise ülesehitusega ja ladusalt kirjutatud. Raamatu esimene osa on pühendatud Serbia ja Austria-Ungari vastasseisule, mis lõpuks süütaski konfliktileegi. Teises osas võtab autor vaatluse alla Euroopa polariseerumise, jagunemise kaheks vastandlikuks leeriks, ning analüüsib lisaks ka Euroopa „püssirohutünni“ Balkani keskset osa kriisi eskaleerumisel. Kolmandas osas on käsitletud detailselt juulikriisi eri tahke. Clarki käsitluse eeliseks on tõsiasi, et kui tavaliselt piirdutaksegi kitsalt 1914. aasta juulikriisi uurimisega, siis tema haare on hoopis laiem ja läheb süvitsi. Väga tänuväärne on Serbia sisepoliitiliste olude pikem kirjeldamine.

Clarkile ei ole maailmasõja puhkemisel olulised üksnes poliitilised, diplomaatilised ja sõjalised põhjused, vaid ka inimestevahelised suhted ning psühholoogilised tegurid. Näiteks raamatu alapeatükis „Mehelikkuse kriis“ rõhutab autor, et 1914. aasta juulikriisi näol oli tegemist „näidendiga, kus astusid üles ainult meestegelased“ (lk 291), kellelt ühiskond ootas maskuliinset käitumist. Tollased poliitikud ei saanud olla ühiskonna silmis „hirmunud mehed“, vaid pidid langetama otsused „sirge seljaga“.

Esimese maailmasõja alguse 100. aastapäev leidis läinud aastal maailmas laiaulatuslikku tähistamist. Ilmasõja ümmarguseks aastapäevaks üllitati ka arvukalt uusi käsitlusi ja teatmeteoseid1 ning paljude teaduskonverentside ettekanded on alles avaldamisjärjekorras. Kuid ka selle juubelilektüüri kontekstis ei ole Clarki raamat oma positsiooni kaotanud. Tõsi, kel on tõsisem huvi Esimese maailmasõja diplomaatilise tausta vastu, siis tasub kindlasti lugeda Margaret MacMillani raamatut,2 mis ei jää sisukuselt Clarki omale alla. Oluline täiendus Vene impeeriumi olude mõistmiseks on äsja ilmunud Dominic Lieveni monograafia,3 mis tugineb Clarki teosega võrreldes relevantsematele allikatele ja sekundaarkirjandusele.4 Kuna maailmasõja tagajärjel lagunesid tollased paljurahvuselised suurriigid, siis oleks ehk autorilt oodanud ka pisut rohkem tollase maailma imperiaalse konteksti avamist. Pärast Clarki raamatut on sel teemal ilmunud mitu põnevat käsitlust, mida võib huvilistele soovitada.5

Sarajevo atentaadiga alanud 1914. aasta juulikriisi ja selle kujunemislugu on õigusega peetud maailma ajaloo üheks keerulisemaks kriisiks, mille lahendamisega tollaste riikide liidrid ja teised võtmetegelased hakkama ei saanud. Kas nad olid uneskõndijad, kelleks Clark nad raamatu lõpus on nimetanud, on iseküsimus. Aga kokkuvõttes ei ole kahtlust, et Clark on selle kriisi lahti­harutamisega üsna hästi hakkama saanud, tema raamat on tänapäeval maailma poliitikas toimuvat silmas pidades väärt ning ka aktuaalne lugemine.

1 The Cambridge History of the First World War. Vol. 1–3. Cambridge University Press, 2014.

2 Margaret MacMillan, The War that Ended Peace: How Europe abandoned peace for the First World War. Profile Books, 2014.

3 Dominic Lieven, Towards the Flame. Empire, War and the End of Tsarist Russia. Allen Lane, 2014.

4 Vt Venemaa kohta ka: Joshua A. Sanborn, Imperial Apocalypse: The Great War and the Destruction of the Russian Empire. OUP Oxford, 2014.

5 Alfred J. Rieber, Struggle for the Eurasian Borderlands: from the Rise of Early Modern Empires to the End of the First World War. Cambridge University Press, 2014; Eugene Rogan, The Fall of the Ottomans: The Great War in the Middle East, 1914–1920. Allen Lane, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming