Sööta kivi

ISABEL JEZIERSKA

Koputan kivi uksele.
See olen mina, tee lahti.
Tahan tulla sinu sisse,
vaadata ringi,
hingata sind kui õhku.“

Mine ära,“ ütleb kivi.
Ma olen kõvasti kinni.
Isegi tükkideks lõhutult
olen ma kõvasti kinni.
Isegi liivaks hõõrutuna
ei lase ma kedagi sisse.“
[—]

Koputan kivi uksele.
See olen mina, tee lahti.“
Mul ei ole ust,“ ütleb kivi.

Wisława Szymborska1

Mõeldes kõigi nende kivide peale, mis ilmaruumi hubasemaks teevad, ei peaks keegi ennast kunagi üksi tundma, aga märkamata kivide potentsiaali, tuntakse end sellegipoolest üksildasena. Tuleb vaid leida õige kivi, mis täidaks südame, nagu lapsel täidab südame ema, isa või vaarvanem. See ei pea muidugi ilmtingimata olema kivi – see võib olla ka nööp, oks, aken, sulg, nahk, kamm … või inimene.

1949. aastal pidas Martin Heidegger loengu „Asi“, kus analüüsis asja olemust.2 Poola kirjaniku Bronka Nowicka debüütraamatu „Anda kivile süüa“, mis pälvis 2016. aastal Poola kõrgeima, Nike kirjandusauhinna, üks tõlgendamisviis võibki olla Heideggeri kontseptsioon asjalisusest. Loengu alguses kirjeldab Heidegger inimese suhet maailmaga ja inimtunnetuse kujunemist asja, kauguse ja inimese mina vahelise seose kaudu. Olgugi et tänapäeval on inimestevaheline füüsiline kaugus väiksem kui eales varem, ei tähenda ajalise vahemaa vähenemine sugugi inimeste lähenemist. Füüsilist lähedust hoomame hoopis meile lähedal asuvate asjade abil, ka asja staatus on lähenemas subjekti omale. Kui kallis on meile teine inimene ja kui kallis mõni palju raha maksnud asi? Heideg­geri järgi on meie suhe maailmaga ja seeläbi ka asjadega muutunud.

Kui üks laps omistab kivile needsamad omadused, mida omistab täiskasvanu mõnele asjale, on see lapse puhul palju loomulikum. Laps õpib, laps mängib, laps on aus ja ehe.

Inimestel on asju, mis ei ületa oma „asjalisuse staatust“ ja on ometi „inim­olemise“ seisukohalt tähtsad – lapsepõlves vanaema õmmeldud nukk, mis oli lapse ainus mängukann; kamm, millega isa enne manala teele minekut oma juukseid suges; sukad, mida neiu armastatuga kohates kandis; kastanimuna, mille ema lapsele õnnetoova talismanina tasku pistis. Need on osa mälestustest.

Bronka Nowicka proosalaastude peategelane – väike laps – leiab kivi. „Laps paneb suu kinni. Loivab kodu poole. Tee pealt leiab kivi“ (lk 11). Haaratuna kivi stoilisusest, mis tuletab lapsele meelde täiskasvanuid, loodab laps saada kiviga sõbraks, toita teda kui lemmiklooma, rääkida temaga kui inimesega. „Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi“ (lk 18). Laps teeb kivist osa endast, pistes kivi suhu keele all olevasse lohku, saab kiviga üheks. „Laps läheb aeda ja vaatab ringi. Kivi sööb seda vaadet koos lapsega, kes teab juba: ta toidab kivi kõigega, mis läheb meeltest läbi“ (lk 21). Laps kardab, et kivi jääbki selliseks kui täiskasvanud ta ümber – nad on justkui surnud, nii et kui nad surevad päriselt, ei pruugigi seda märgata. „Laps kirjutas oksaraoga kehale: kirsid, võlurid, hommikud. [—] Nii toitis laps kivi, et see püsiks elus“ (lk 23).

Laps õpib rääkima ning seeläbi muutub tema maailmatunnetus. Tema elu muutub raskemaks ja tulevikus ei nuta ta enam ainult jonnist või valust, vaid ka tõeliselt rusuvast kurbusest. Laps peab kiviga hüvasti jätma, sest kivi ei ole inimene, olgugi et oli lapsega üks, mõtles lapsega ühtmoodi, neelas meeltega sama mida lapski. „Ta sirutab käe kaevu kohale. „Ma palun, ei.“ Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle“ (lk 44).

„Kui lapsest olid juba kõik nutmata jäänud pisarad välja voolanud, ütles kurbus: „Nüüd ma õpetan sind, kuidas nutta. Kui sa seda ei mõista, siis võid iseendasse ära uppuda““ (lk 26). Laps õpib ennast tundma – saab tuttavaks kurbusega, inimloomusega, oma kehaga. „Häbe on keset häbi. Häbi on keset naudingut“ (lk 42). Poola keeles kõlab see sõnamäng nii: „Cipka leży pośrodku wstydu. Wstyd leży pośrodku przyjemności.“3

Henrik Lindepuu on kerge sulega teinud Nowicka proosalaastud eesti keelele omasemaks, kuid seeläbi on raamat omandanud süngema varjundi. Teose pealkirja „Nakarmić kamień“ ehk „Anda kivile süüa“ võinuks tõlkida kui „Sööta kivi“ – sel juhul oleks pealkirja haaratud kivi lugu, nii kivi elu kui ka surm. „Söötma“ tähendab ju ka viskamist. Kaevu visatuna on lapse elustatud – hoitud ja toidetud – kivi surmasuus. Bronka Nowicka proosalaastude pealkirjad aga on kui Unustatud Asjade Töökotta kaduma läinud esemed: „Sukkpüksid“, „Kamm“, „Teelusikas“, „Kivi“, „Karp“, „Nööbid“, „Udusulg“, „Kahvel“, „Aknalaud“, „Kraanikauss“, „Nõelapadi“ …

Kui kaugus ja lähedus on samaväärsed, siis ei ole imestada, et suhe sellega, mis on lähedal ja kaugel, on metamorfoosis teisenenud. On keeruline eristada, mis on tõeliselt oluline ja mis mitte, kes on inimestest lähedal, kes mitte, mida süda päriselt ihkab, mida mitte. Laps – õppides, jäljendades vanemaid – ei tea niisamuti, mis on õige ja mis vale. Kuidas ta saakski?

Wisława Szymborska, Martin Heideg­ger ja Bronka Nowicka jagavad muret inimolemise üksilduse pärast. Koputatakse ainiti asjade ustele ja loodetakse nende sisse pääseda, aga ei kivid, puulehed, veepiisad ega juuksekarvad ei laseks meid oma ustest sisse isegi siis, kui neil uksed olemas oleksid. Inimestel on aga uksed ja neil on asjad, mis eristavad neid teistest ja eristavad neid asjadest endist, ja tahtmise korral on inimesed võimelised uksi avama ja ehk teisi sissegi laskma. Inimene olgu elus ja hingestatud.

1 Wisława Szymborska, Kõnelus kiviga. Rmt: Oma aja lapsed. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008, lk 35–37.

2 Eesti keeles: Martin Heidegger, Asi. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2017, nr 1–2, lk 60–71.

3 Bronka Nowicka, Nakarmić kamień. Biuro Literackie, 2015, lk 44.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming