Sa hüüad mind teisel pool vett

Veiko Märka

„Vee peal“ on kolm ühes: esiteks sügav ja emotsionaalne sissevaade harrastuskalastajate hingeellu ning filosoofiasse, teiseks ühe varateismelise poisi arengulugu aasta jooksul ning kolmandaks Eesti provintsilinna aguli argielukujutus stagnaajast. Vormilt on tegu optimistliku nostalgiaga koos spetsiifilise harrastuskalastusalase substraadiga.

Ma ise pole kunagi kalal käinud. Aga Ruitlasest saan ma nüüd paremini aru ja paljudest teistest kalameestest samuti. Kõik me tuleme oma lapsepõlvest ja ilmselt oli Tamulale minek 12aastasele poisile parim pääsetee vanaisa peksu ja koolivägivalla eest. „Hommikul silmi lahti tehes on süda juba ette paha, edasi on tatikuulid, näpukummid ja traadist sinklid. Vahetundidel saan peksa, mitte alati, aga saan, kodus saan, et pole tunnis kaasa teinud …“ (lk 161). Lisaks on kalapüügi puhul tegu koduse toidulaua rikastamise vahendiga – mis ka Papale meelt mööda oli. „Kolmas päev järjest ja kala muudkui tuleb. Ma võingi niimoodi kogu pere ära toita. Keegi ei pea enam Vanalinna poes tundide kaupa vorstisabas passima“ (lk 19).

Pärast teose lugemist pole enam vaja pead vaevata, kas kalalkäimine on haigus või eneseteostus. Näiteks: „Suur jube haugipeletis! Ma trambin jalgu ja karjun. Kukun, saan veel märjemaks, tõusen, trambin jalgu ja karjun. Hea, et kedagi ei ole – ma saan röökida nagu napakas, ma kisan hääle kähedaks, ma kriiskan nii kaua, kuni kurgust tuleb ainult kähinat“ (lk 56). Mõlemal juhul on see kas või alkoholismi või ksenofoobiaga võrreldes väga leebe variant.

„Vee peal“ arendab oluliselt lugeja empaatiavõimet. Meie keskel on veel selliseid, kellele veealuse maailma esindajatega suhtlemine pakub parima väljapääsu argielu jõledustest, sest nad ei jõua endale telekat osta või ei lubata neil seda vaadata, näiteks nagu minategelasel. Eriti võikalt mõjub veepealse paradiisi ja maapealse põrgu võrdlus seoses onu Henno ootamatu külaskäigu ja tapmisähvardustega (lk 115, 123).

Ent veel olulisem on see, kuidas keskkond kujundab peategelase maailmavaadet. Romaan räägib eelkõige ikkagi inimestest, mitte kaladest, ehkki ka nende iseloomu ja tavade kohta saab palju huvitavat ja õpetlikku teada. „Vee peal“ on nii miljöö- kui ka arenguromaan. Lk 8 pihitakse: „Mulle meeldib ainult kalal käia ja lugeda.“ Raamatu lõpuks need prioriteedid säilivad, kuid lisandub uusi, eelkõige paljaste naiste piilumine ja kaklemine. Väärib rõhutamist, et romaanis esindatud suhtluskond koosneb reeglina poisist palju vanematest inimestest. Eakaaslastest on juttu vähe ja alles raamatu lõpu kaklusstseenides mõjutavad nad peategelase kujunemist.

Kõik aguliromantikat esindavad tüübid on usutavalt ja omapäraselt personifitseeritud. Oskar Lutsu „Tagahoovis“ meenub lugedes alatasa. Võrus Leegeni (praegu Karja) tänava järvepoolses otsas 1982. aastal tormitsenud sootsium, milles joomine, peksmine ja sõimamine olid kas või töölkäimisega võrreldes eelisseisus, manatakse autentselt esile. Eriti õnnestunud on retsidivist-sadist Valteri tegelaskuju. Juba esimesest episoodist peale, kus ta oma elukaaslast piinab: „Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada“ (lk 27). Kuni masendava finaalini: „Ta oli öösel Merikest põlema tahtnud panna. Koju jõudsin, siis kuulsin. Panigi, ainult et see jõudis uksest välja roomata, Valter ise enam mitte …“ (lk 187). Fantaasiarikkaid ja värvikaid detaile pakub ka vahepealne osa.

Ehedad on ka Merike ise, südamlik salaviinamüüja ja aborditegija Selma, poisi kalameestest sõbrad – jalutu Kalju ning lollipaberitega Kolja, samuti Papa ja Mamma, onu Henno jne. Kõik nad võitlevad ühest küljest ellujäämise eest, teisest küljest ei võta seda võitlust tõsiselt. Keeruline ja konfliktne suhtlusvõrgustik on edasi antud aforistliku lühiduse, kuid sügava loogikaga. Näiteks onu Henno poomisstseenis: „Valter tegi trepil suitsu, irvitas, et las poob enne ära – kui ripub, on hea alla lõigata. Siis võttis pussi ja läks ja lõikaski. Henno käib nüüd Linavabrikus tööl, krae üleval, peenike tumepunane triip ümber kaela“ (lk 179).

Lutsulikult soe ja siiras on ka autori suhtumine oma tüüpidesse – intelligentsi seisukohalt ju täielikesse paadialustesse. Juba seik, et minajutustaja suhtluskonnas peaaegu puuduvad mehed, kes poleks vähemalt kahte näppu purjuspäi kreissae ette jätnud, on ilmekas. Hästi tuleb esile minategelase vanavanemate vaimne ja eetiline üleolek naabritest – ehkki mitte just mäekõrgune. „Valter on hukas, Merike on hukas, tädi Zoja on hukas, ta on oma jalad nii peenikeseks joonud, et teda kutsutakse traatjalaks. Vasjast ei räägi ma üldse! Onu Vova läheb hukka, kui ta töökohti ei pea. Selma peab punkrit, Raudsepa Lehtel pole elus ühtegi meest olnud, tädi Sigridi uksest need ainult voorivadki. [—] Papa kuulab õhtuti Ameerika Häält, see on keelatud, Mamma ostab lihamehelt varastatud liha“ (lk 34–35). Vanavanemate mõõdukagi vaimsuse tähtsaim tulemus on see, et Ruitlasest on saanud Kirjanike Liidu üks populaarsemaid liikmeid, teistest prototüüpidest aga ilmselt ümmargused nullid.

Paljud masendavad olupildid ei sõltu aga konkreetsest elupaigast, tundidepikkune vorstisabas seismine oli ju ülelinnaline aktsioon. Raamat annab autentse läbilõike toonase Võru miljööst. Kui palju on sellest kaduma läinud või mandunud! Gaasianalüsaatorite tehas, Kreutzwaldi tänava mustlased, Roosisaare puusild, Feliks Pärtelpoeg, Lenini tänav … „Tuled on ähmased, kuuvalgus sööb nad ära – Leegeni tänava otsa omad, edasi Tartu tänava, siis Piimakombinaadi üheksakorruselise aknad … Ei, see on parim järv. Ja linn, nii parim, kui üks linn seda olla saab“ (lk 160).

Oma ehtkalameheliku fanatismi ja absurdiga on kordumatu peatükk „Kaks igrekit ja üks puupea“. 12aastane poisike ja Munamäe sovhoosi zootehnik sumavad kevadise jäälagunemise ajal hommikul läbi kaldaäärse sulavee järvejääle, pärast päikesepaistelist päeva aga: „Seisame jääl ja vaatame nõutute nägudega kallast. Enam ei ole kalda ja jää serva vahel seda kümmet meetrit vaba vett. On sada“ (lk 70). Olukord on tuttav Juhan Liivi jutust „Peipsi peal“, kuid autoripositsioon, stiil ja eelkõige vaimukus täiesti erinevad. „Roomame, laud kahe vahel, üks ots Endli, teine minu kõhu all. Asju lükkame endi ees, ma ei jätaks elus oma särgi, siis poleks millelgi mõtet“ (lk 72).

Kalamehejutte raamatus otseselt ei ole. Kuid mälu on selektiivne, nii tundub paratamatu, et 33 aasta tagusest Tamulal kalastamisest on autorile meelde jäänud väga palju suuri kalu ja rikkalikke või haruldasi saake, ebaõnnestumisi seevastu tagasihoidlikult.

Stiililt on romaan väljapeetud, küllastatud täpsetest vaimukatest hüperboolidest – näiteks jalutu joodiku Kalju võrdlemine samuti jalutu hävituslenduri-kangelase Meresjeviga või Georg Otsa ja Mamma lehma matuste võrdlemine. Sündmuste ajalise kulu hakkimist ja segipaiskamist leidub palju, kuid arusaamist see ei häiri.

Romaani viimases veerandis mõraneb seni nii kindel kompositsioon. Eelkõige häirib pööre süžees – minategelase kiindumine omavanusesse tütarlapsesse –, mis mõjub võltsilt ja pidetult. Tegelasena koosneb Maria ainult ninakatest vastustest ja lollidest tempudest ega tõuse kuidagi ülejäänute hingestatuseni. Tundub, et autor üritas esimese armumise sissetoomisega luua vastukaalu masendava agulielu argipäevadele, kuid ei suutnud. Pealegi jääb Maria liin lõpuks õhku rippuma, romaani sisuline finaal on Valteri ja Leonid Brežnevi üheaegne, kuid minategelasele nii erinevalt mõjuv surm. Küll aga lõppeb poisi ja tüdruku esimene kokkusaamine suvekohvikus (taas) täiusliku humoristliku puändiga (lk 163). Ka raamatu formaalne lõpp on mõjuv, võttes sümboolselt kokku nii minategelase isikliku arengu kui ka püsiva kiindumuse järve.

Tervikuna ei tõuse „Vee peal“ Ruitlase eelmiste menuromaanide „Kroonu“ (2005) ja „Naine“ (2009) tasemele. Seda eelkõige materjali tõttu. Tee või tina, aga kalastamine ei ole siiski ligilähedaselt nii pöörane ja naljakas tegevus kui sõjaväes või abielus olemine. Ometi on formaalselt tegu triloogiaga: ka siin kujutab autor ainult ühte, kuid sügavalt omast ja läbikogetud eluvaldkonda, kasutades üksnes isiklikke mälestusi.

Minu meelest on kalalkäimine kõige igavam ja kasutum tegevus elus. Väljend „panen marmõškale uue matõlli“ (lk 54) jääb mulle arusaamatuks tehniliselt, „kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!“ (lk 17) vaimselt. Ma ei ole üldse aru saanud, miks meil nii palju kirjanikest kalamehi on leidunud. Mulle pole tulnud pähegi avada näiteks kogumikku „Rudolf Sirgega kalavetel“ (1974). Kui ma söön siga või hane, on mul soe ja armas tunne, nagu sööksin oma sõpra. Kala on külm, tumm, loll ja täiesti võõrast keskkonnast.

Seetõttu ei oska ma ka hinnata, kas rohketel raamatus esitatud püügi­viiside kirjeldustel on mõnele kalamehele praktilist väärtust. Seda, et mõni mitteõngemees selle lugemise järel kalasportlaseks hakkaks, ma igatahes ei usu. Nagu ka „Kroonu“ ja „Naine“ ei tekitanud vähimatki soovi sõjaväkke minna või naist võtta.