Roiu Minn pole elanud asjata

Karl Martin Sinij?

Herta Laipaik, Kurjasadu. Varrak, 2006. 272 lk.  

“Käi vanad rajad uuesti läbi. Käi seal, kus me kahekesi kõndisime ja ma sulle jutustasin. Uita mööda aruheinamaid ja niite, istu kaasikus ja kuulata puude kohinat, kõnni õhtuses udus rabaveerul, kummardu ohvrikivide kohale, vaata maaihust väljakeevat allikavett. Siis hakkab maa sulle kõnelema.”

“Nagu ta sinule kõneles?”

“Nagu meile kõigile. Kuule, kas sa mu nime veel mäletad?”

“Mäletan. Roiu Minn.”

 

Sel suvel – ehk siis me aja-arvamise järgse 2006. aasta suvel – märgiti Helme kalmuaial jutuvestja Roiu Minni haud kena tagasihoidliku kalmukiviga. See väike tähendamiskivi on äraütlemata oluline märk. Me eestimaises traditsioonis on küll tõstetud metalli ning kivvi saksakeelseid rahvusheeroseid, mitut masti järelaimajaid ja üksikutel juhtudel lausa lauluemu (minge vaadake Obinitsa kanti). Jutuvestjale kui sellisele, Jutuvestjale suurima võimaliku algustähega, märki seni ei olnud. Nüüd on. Jätke meelde. Roiu Minn. Helme.

Ma ei saa sest maanurgast kõnelda ilma väikese egotripita.

1900. Mu vanaisa sündis Helme kandis Ala-Pääbo talus. Täpsemalt saunas. Talu oli suur, saun tibatilluke.

1905. Esivanalased kolisivad Tartusse. (Vanaemapoolsed kambjalased olid juba paar aastat varem seda teinud).

1905 – 1962 müttas vanaisa Tartus, enamik aega kirjanikuna. Vabadussõja aegu Eesti poolel Peipsi pääl, teise ilmasõja aegu siberimaises tagalas. Sest palged punasevõitu.

1970ndad. Mäletan, et vanaisa käis oma õnnetut kodukohta kaemas. Olen näinud pilte.

1982. Panin esimest korda käe ja jala Helme kandis maha. Kolhoos veeretas vanaisa sünnipaigale mälestuskivi, aga teksti raiuda ei jõutud.

1983 – 2005. Iga suvi käin ja vaatan – kivi on alles ja võsa võtab võimust. Mõtlen, et peaks midagi tegema.

2006. Loen “Kurjasadu” ning muutun amööbist inimeseks. Helme kant väärib kõike, mida väikesel loovtöötajal on panustada.

Kui ma lugesin “Kurjasadu”, siis ma tundsin täiesti ihulisel moel, et minu ürgjas kodu kõneleb minuga. Olgugi et vanaema, kes mulle Maast ja Ilmast jutustas, oli Kambjast pärit. Ja tegelikult Tartust. Ja seepärast ma armastangi Tartut natuke liiga palju, et julgeda sinna (tagasi) elama minna. Ent tumedad jutud Helme ja Taagepera hämaratelt rajamaadelt ja -soodelt panevad geneetilised meelekõrvad mus vibisema. Oi kuidas panevad. Ning kui ma astun välja – jah, kahjuks – autost, siis ma tunnen seda seletamatut seestumust, mis suundub taldadest pealaeni. Ning salaja tean, et olen koletult kodus. Olgugi et viimase nelja inimpõlve jooksul pole mul siinkandis mingitki kodu olnud. Ma näen ja kuulen oma vaimusilmas ja -kõrvas, et kui vanaisa kõnevõime alles jäänuks (see hävis, kui olin kuueaastane), siis rääkinuks ta vanu säältkandi lugusid. Just selliseid, nagu rääkis Roiu Minn.

Roiu Minn on nimi, mis tasuks endale leebe kirvekesega pealuu sisse raiuda. Me oleme lugenud Friedrich Reinholdi ennemuistseid jutte ja jubenud omi selgroogi ne kongeniaalsete illustratsioonega – autoriks Günther. Nood asjad on osaks me edeneva rahvuse ükskehast. Sügavamat vaimukeelt aga kõlistab Roiu Minn Herta Laipaiga järelsalvestuses. Hea Herta ütleb ise, et ei tema tahtnud, osanud ega jaksanud noid pajatusi ükstäpsetena üles märkida. Noores põlves. Ning tänased tekstid on üksiti edastus, sedastus ja kohati ka kunstiline liialdus. Ma ei vaidle vastu. Ega oska ma ise midagi lugudele lisada. Püüan vaid tühistada tühimikku, edasi anda annetatamatut, ent ometi nii võimatult andekat ja andmisväärset.

“Kurjasadu” on tekstikogu, mis lõikab oma terava mõttega tulevasi vilju ka tänases päevas. Päevas, mis on küllastunud õudus- ja fantaasiakirjandusest, rääkimata rämerealismusest. Paraku on Herta Laipaigal pakkuda kõike – ja rohkem veel. Usun, et “Kurjasadu” inspireerib. Usun, et ta viib inimesed oma (ir)reaalseid juurikaid otsima. Ta kohutab, ta kehutab ning ta sütitab südameid. Veel on natuke vana hirmsat ilma elus, veel on võimalik käia ja küsida, veel on kusagil alles see kõige seesmine Lugu. Herta Laipaik on teinud imelise teose, Roiu Minn pole elanud asjata. Ja edasine on meie kätes.

Sest vaadake – kirjatööd on nii veetlevalt võrreldavad. “Kurjasadu” annab meile me iid- ja eelilmast vaat et enamgi kui “Keisri Hull”. Veerand sajandi taguse Hertakese “Professor Lillepooli kroonika” võrreldub Jaani-onu “Mardileivaga”. Musta Opaali radadel seiklemine ei jää millegi poolest alla Wikmani haridusvabrikus hekseldet noorkodanike umb- ja uidukäikudele. “Kummitus muusikatoas” aga annab emand Laipaigale selge edemuse. Nii et mina siin küll ei hakkaks ennustama, kes päriselt seda va N-auhinda enam väärib. Kaalu hakkavad keelama “Hõbetähega taigas” ja “Kallid kaasteelised?” Ei tea, ootaksin hää Herta luuletused ja memuaarid veel ära. Nii vinge tegija, et kahtlustki pole – tulevad!

Ma ei oska noid jutte mitte “arvustaja” kombel juppideks lahti võtta, nende kirjanduslisi “väärtusi” lahata ega ilmarahva ees mustade ojade, kaamete koidikute, härmatanud hallkivide müstikat miskil moel mõttetuks murida. Ma loodan, et te loete “Kurjasadu” – et te hingehelmed heliseksid võluvates võrendikes, kalmused kiikuksid kraanikaussides ja vanatühi vaataks vanniveerel, viimane viinake võtmata kui. Kogu raamat ju pakatab lootusest – et oleks me hulkades keegid, keskid, me seas vast sünniksivad nad nüüd, kes selge ja sireda silmaga mustast ja tuhmuvast ilmast vaataksid läbi; kes hingaksid puhtalt ja siiralt saaks öelda – jah, nägin.

Allika juures ei peagi istuma aastaid.

Piisab päikese loojumisajast.

Vaatad ja mõtled ja näed.

 

“Kas sina ise oled jaaniööl allika juures käinud?” pärisin ma mõtlematult.

Ma ei saa Roiu Minni käest oma kohatut küsimust enam andeks paluda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming