Raduga sulgemine kui eestivene kirjanduse lugu

Igor Kotjuhh

Eestivene kirjandusajakirja sulgemine sellisel kujul on kahtlemata õige otsus.  

Kuigi vene kultuuriringkondades põhjendatakse Raduga sulgemist väitega, et integratsioon justkui enam ei müü, näitab see tegelikult, et ka tuntud bränd vajab pidevat arengut, ning ilmestab eestivene kirjanduprotsessi üldiselt.

Raduga oli edukas kuni Eesti iseseisvumise taastamiseni, mille järel läks ajakirja väljaandmine üha keerukamaks. Ikka ja jälle tuli otsustada, mida avaldada, kes on lugeja ja kirjastaja. Polügraafiliste ja rahaliste võimalustega polnud küll suuri probleeme, toimetuse poliitikaga ehk sisulise tööga oli aga raskusi. Sest vana skeem enam ei toiminud, uut polnud välja töötatud.

Nõukaajast säilis ajakirjas traditsioon õnnitleda juubilare: Vladimir Beekman – 75 ja Sillamäe – 45. Kirjanduse osa tundis materjalide kroonilist puudust. Numbrist numbrisse tõlgiti ja avaldati küll uusi eestikeelseid teoseid, kuid kohalikke venekeelseid autoreid polnud eriti märgata. Hea jutustus muutus harulduseks, üha enam võis kohata amatöörluulet.

Selline olukord sundis suurendama publitsistliku osa mahtu, ennekõike artiklitega nendelt mõtlejatelt, kes olid kõige alguses ajakirja eesotsas, nagu Rein Veidemann, Rein Raud jt. Vene kulturoloogide ja kirjandusteadlaste kirjutised ilmusid spontaanselt ning olid pühendatud mingile üritusele, olgu ajendiks mõni konverents Tallinna ülikoolis või professor Issakovi uue raamatu esitlus. Lisaks sellele oli märgata tugevat kallet religioosse temaatika poole.

Viimasel neljal aastal on püsinud Raduga tiraaž 300 eksemplari juures. Ning hiljuti tuli teade, et tuntud ajakiri pannakse kinni, 2006. aasta maikuu number jääb viimaseks.

Kuid Raduga raskused pole midagi üllatavat. Kirjandust vajatakse siis, kui sisemine mehhanism toimib korralikult, mida aga ei saa öelda eestivene kirjandusprotsessi kohta. Selle põhiprobleemideks on identiteet ja järjekestvus, täpsemalt, nende vältimine.

Eestivene kirjandusel on tegelikult neli väljundit ehk neli suurepärast arenguliini. Sellel on kaks auditooriumi Eestis (vene- ja eestikeelne) ning Venemaa ja Euroopa lugejaskond. Kuid siinsete vene kirjanike seas on levinud arusaam arvestada ainult kahe viimase võimalusega.

Avalikkuse ette jõudis uudis Raduga sulgemisest juhtumisi samaaegselt teatega Lennart Mere surmast. Ere kirjanik ja poliitik Meri ütles kord: “Euroopa ei oota Eestilt saksa või prantsuse või belgia mõtteviisi, vaid nimelt just meile igiomast eesti oma, sest Euroopa tugevus peitubki eri mõtteviiside koostoimes. Euroopa vajab Pearut ja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat.”

Sarnaselt ei oota Venemaa Eestis kasvanud Jessenineid. Seega on eestivene kirjanduse tulevik seotud eelkõige Eesti-siseste projektidega, mille on heaks kiitnud kohalikud vene keeles lugejad. Need teosed ongi ühed paremad ekspordiartiklid teistes keeltes ja maadel.

Selleks on tarvis uusi omanäolisi talente Eesti sees, on vaja liikumist, seminare, suhtlemist, abi teoste avaldamiseks, raamatuid. Nii jõuame järjekestvuse küsimuse juurde.

Siinjuures on eestivene kirjanikel palju õppida nii Eesti kui Venemaa kirjandussüsteemist. Eestis tuleb mainida uut mõnusat ajakirja Värske Rõhk, kus tegeldakse noorte kirjanike otsimise ja edasisuunamisega Vikerkaarde ja Loomingusse.

Suurel Venemaal tegelevad noortega mitmed organisatsioonid. Nii kutsuvad konservatiivsed paksud kirjandusajakirjad (Novõi Mir, Znamja, Zvezda jt) sügiseti Moskva lähistel Lipkis kokku noorte kirjanike foorumi, opositsioonilised Dmitri Kuzmini juhitud ringkonnad aga asutasid debüüdipreemia ning kirjastavad raamatuseeriat “Põlvkond” (Värske Rõhu taoline sari).

Eestivene kirjandusprotsessil on lülid, aga ketti ei ole. Näiteks tegutseb Tallinnas Boriss Baljasnõi juhitav ilukirjanduse tõlke kool-stuudio, mis on seitsme aastaga tekitanud uue tõlkijate põlvkonna ning julgustanud Tartu osalejaid looma kirjandusühendust Tuulelohe.

Tuulelohe autorid on avaldanud oma teoseid Läti, Soome, Venemaa soliidsetes väljaannetes ja ka eesti keeles, kuid kolme tegutsemisaasta jooksul pole nad saanud seda teha oma emakeeles ja oma riigis. Kuigi Eestis on sel ajavahemikul pidevalt ilmunud kolm venekeelset kirjandusajakirja: Raduga, Tallinn ja Võšgorod.

See on vaid üks näide. Sellise suhtumise jätkudes avaldataks olemasolevates ajakirjades üksnes kohalike pensionäride ja Venemaa autorite loomingut. Kohalike noorte autorite olemasolu arvestades oleks säärane perspektiiv pehmelt öeldes pentsik.

Ning jälle tahaks ainult imetleda, kui hästi toimib süsteem kirjandusprotsessi eestikeelse poole peal. Raduga kunagine kaksikvend Vikerkaar valmistub 20. aastapäeva kogumiku väljaandmiseks. Kultuurkapitali aastapreemiate galal hõisati laureaatideks noored Kristiina Ehin ja Jürgen Rooste.

Samal üritusel näitas eestivene kirjandus taas oma suutmatust. Siingi oli kaks laureaati. Svetlan Semenenko sai aastaauhinna pikaajalise tõlketöö eest ja Gohar Markosjan-Käsper romaani “Karüatiidid” eest, mille ta avaldas… kolm aastat tagasi Moskva ajakirjas Zvezda, kuigi auhinna statuut ütleb, et tuleb valida läinud aasta teoste seast. Ei pea olema selgeltnägija järeldamaks, et varsti kaotab eestivene kirjandus ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnaks nomineerimise õiguse.

Raduga sulgemine on kahtlemata õige otsus. Sponsorid ja kirjastajad on nõus maksma üksnes läbimõeldud projektide eest. Eriti siis, kui tegemist on eesti rahastaja ning vene projektiga. Arvan, et edaspidi on eestivene kirjandusprotsessil kaks võimalust. Kas selle veteranid püüavad korraldada koostööd noorte kirjanike, filoloogide, ajakirjanike, mänedžeridega ning loovad ühe korraliku institutsiooni ühe ajakirja, festivali, raamatuseeria, seminariga. Või kutsub noorem põlvkond mõne aasta pärast need oma tiimi.

Üks on kindel – olemasoleval kujul pole eestivene kirjandusprotsessil tulevikku. Just sellest kõneleb Raduga lugu.