Raasukesi Setomaalt

PILLE-RIIN LARM

Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Koostanud, tõlkinud ja toimetanud Paul Hagu ja Vahur Aabrams. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2013. 264 lk. Seto naisi elolaulu’. Koostanud ja toimetanud Andreas Kalkun ja Vahur Aabrams. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2014. 310 lk. Seto luulõ antoloogia. Koostanud Kauksi Ülle, toimetanud Silvi Palm. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut, 2014. 200 lk.

Seto Instituut on oma „Kirävara”-sarja hooga käima lükanud. Praeguseks on selles ilmunud üheksa puna-valget, setu ornamentidega ehitud raamatut. Nende hulgas on näiteks esimene läbinisti setokeelne teadusväljaanne, Jakob Hurda 1886. ja 1903. aasta retkede päevikute trükk „Raasakõisi Setomaalt”. Hurda märkmetele ja joonistusele on lisatud Viktor Reieri fotosid ja joonistusi, kirjutatud terve rida kaassõnu (peale koostajate Andreas Kalkunilt, Risto Järvelt ja Arvis Kiristajalt). Tulemuseks on seto kultuuri põhjalik ülevaade, kust saab teavet seto tähtpäevadest salakaubavedamiseni.
See aasta on toonud kaks antoloogiat. Üks neist, „Seto naisi elolaulu’” on folkloorne, see koondab laulikute riimitud elulugusid. Algavad need sageli vorminguga à la „kui ma olli väigokõnõ”. Väikesed olid laulikud XIX ja XX sajandi alguses, sõda ja vaesust nägid nad kõik, ühtviisi sarnaselt jõudsid aga olla ka õnnelikud. Tekib võimas üldistus sellest, mis on naise elu. Et lauludele on lisatud naiste proosabiograafiad, tekitab see ühelt poolt poeetilise kontrasti, teisalt aga pakub huvitava võrdluse sisemise ja välimise vaatepunkti vahel. Teost võib käsitleda ka mikroajalugude kogumina.
Kui need raamatud on pilgud mineviku folkloorsesse ainesesse, siis värskeim väljaanne „Seto luulõ antoloogia” kajastab suures osas elavat ja peamiselt kunstkirjandust. Eks peegeldu kahe antoloogia võrdluses üsna universaalne protsess, kus üleminekul suulisest ühiskonnast kirjalikku kaldutakse nii rahvalauluvõtetest kui ka murdekeelest loobuma, aga seto kirjanduse puhul ei ole see tendents siiski valdav. Antoloogia sisaldab tekste XIX sajandist tänapäevani. Veidi harjumatu on kogu alfabeetiline ülesehitus (enamasti järgivad ju antoloogiad kronoloogilist printsiipi), mis teeb luule kujunemise loo jälgimise keerukamaks. Vanimad seto luuletekstid on selles Taarka laulude üleskirjutused. Esimese seto kirjanikuna tuuakse esile Anne Vabarnat, kes on ka mitme seto eepose (kaas)autor. Noorimaid esindab Keidy Lillmaa (snd 1992). Koostaja Kauksi Ülle nendib antoloogia eessõnas, et teos on kirjapildilt „kirriv ku pühädemuna”. Mitte ainult ortograafia ei ole kirev – sama kehtib ka teemade ja vormivõtete kohta. Vanemad tekstid on regivärsilised, nüüd viljeletakse enamasti lõpp­riimilist luulet ja vabavärssi. Murdeluule puhul mõnevõrra ootuspäraselt on antoloogias palju kodukoha- ja loodusluulet. Noorema põlve kirjanike puhul võib täheldada peavoolust irdumist: meelde jäävad eriti Andreas Kalkuni tekstid. Sellega, et viimastes „religioossus saa kokko lihalisusõga ja tulõmus kraap hinge või heidütäs”, tuleb küll nõustuda. Religioossust võib täheldada teistegi tekstides, kogus on näiteks kaks palvet Maarjale – ühe autor Vabarna Anne, teise autor tuvastamata isik varjunimega Telläste külä Peko. Tema palve on praegu, kuumal 2014. aasta suvel iseäranis kohane: „Taivas om lukuh. / Oh Maaŕa-imäkene, / käänä’ tä vallalõ …”. Merca on aga kirjutanud Kremli härradele palvekirja, et setodele tagastataks nende maa. (Vrd Keidy Lillmaa „Haridusreform”, milles oldaks õnnelik sellegi üle, kui omaenda vallavalitsus kooli ei suleks …) Kogu antoloogia ehteks ja ühtlasi käesirutuseks eelkäijatele, emadele ja suurtele seto naislaulikutele on koostaja enda tsükkel „Seto ehe”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming