Quo vadis, Euroopa? Quo vadis, Eesti?

Michel Houellebecqi ebaveenev resignatsioon ja Mihkel Muti melanhoolne antifanaatikum

MIHKEL KUNNUS

Küllap on Michel Houellebecqi „Alistumine“ (edaspidi A) ja Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“ (EÜ) Eestis ajakirjanduses kõige kajastatumad möödunud aasta kirjandusteosed, mistõttu ei hakka ma siin sisu tutvustavat ülevaadet andma, vaid eeldan, et lugejal on see juba teada. Vaimuilma fragmenteerumise ja kõlakambritesse sulgumise ajastul on väga vajalik, et oleks kas või mõnedki teosed, mida on lugenud võimalikult paljud ja mis kasvatavad seeläbi üksteisemõistmiseks vajalikku ühisosa. Seega, rääkigem neist ikka ja jälle, pealegi on nende teema ülimalt aktuaalne.

Pärilikkus ei ole poliitiliselt korrektne

Üks ideoloogiliselt laetud ja mitmetähenduslik sõnaühend, mida Houellebecqi retseptsioonis sageli kohtab, on „poliitiline korrektsus“. Houellebecqi poleemilisus tulenevat tema teoste märkimisväärselt suurest poliitilisest ebakorrektsusest. Sellesse ujuva tähendusega fraasi koondub palju probleeme küll, sest ideologiseeritakse nii poliitilist korrektsust kui ka rünnakuid selle vastu. Ometi on poliitilist korrektsust, samuti selle mõningast eiramist vaja. See tuleb sellest, et õhtumaise kultuuri alusväärtused on vastuolulised.

Tihedaimalt on vastuolu pakitud ehk mõistesse „inimene“. Ilmar Vene sõnadega: „Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimese] essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“1

Mõtleja ja analüütikuna on Houellebecq üsna keskpärane, tema aktuaalsus ja kõnetavus seisnebki eelkõige selles, et ta hüüab „Kuningas on alasti!“. Selles mõttes on ta nagu ilukirjanduslik Thilo Sarrazin, Saksamaa endine poliitik ja tippametnik, kelle suurus ja märgilisus ei seisne samuti mõtlemise nõtkuses ja keskpära ületavas eristusvõimes, vaid teatud intellektuaalses aususes, mis ületab kohalike kultuurinormide piiri.

Muti teose alguses arutlevad kaks kõrget euroametnikku Ida-Euroopa probleemide üle. Ida-Euroopast rääkides peavad nad olema poliitiliselt korrektsed, aga mitte sedavõrd nagu Aafrika maade suhtes, millega „olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora sealsamuseski“, isegi kui nad seda olid“ (EÜ, lk 14). Vanem ametnik ütleb seal idaeurooplaste kohta nõnda: „Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. [—] Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,“ lausus van der Velde mõtlikult“ (EÜ, lk 21-22, rõhutus originaalis – M. K.).

Mutt on siin väga täpne. Samuti on kõnealune struktuur küllalt universaalne. Õhtumaine kultuur – see, mille võimalikku hääbumist kõnealustes teostes käsitletakse – kätkeb endas teatud religioosset laadi tabusüsteemi, et mitte öelda tõe-eiramist, mis ongi parim ja kultuurseim lahendus sellele insener-tehniliselt lahendamatule probleemile, s.o inimsuse religiooni ja (loodus)teadusliku üldsuundumuse vastuolule.2 Loomulikult lööb see (loodus)teaduslik üldsuundumus kõige teravamalt sinna, kus puudutab kõige otsesemalt inimloomust, tähendab, bioloogia kaudu. Vene: „Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha! [—] Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“3

Selle valukoha pidevalt tuikavat akuutsust markeerib Muti teoses eri tegelaste aeg-ajalt korduv repliik „Mina olen ka inimene!“, s.t „võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake“.

„Eesti ümberlõikaja“ annab komplekti ausaid kõverpeegleid, mis moodustavad kokku üsna universaalse antifanaatikumi. Siit leiab kainestava doosi eneseirooniat nii tagurlikkuseni rahvuslusse kapselduja kui ka igasugust põlisust põlgav juurtetu kosmopoliit, rääkimata vähematest vennikestest.

Gaius Cornelius / Wikimedia Commons

Houellebecqi bioloogilised teadmised on õige triviaalsed, aga see ei tähenda, et valed. „Alistumise“ peategelase François’ ühe kolleegi abikaasa töötab Prantsuse siseluures ja selgitab Islamiliidu eripära: „[M]itmed poliitilised teemad jätavad neid samahästi kui ükskõikseks, ja eelkõige ei näe nad kõige keskpunktina majandust. [—] See osa rahvastikust, kes kõige arvukamalt järglasi saab ja kes suudab edukalt oma väärtusi edasi anda, on võitja. Nende silmis see just täpselt nii lihtne ongi, majandus, isegi geopoliitika, on ainult puru silma ajamine: see, kes kontrollib lapsi, kontrollib tulevikku ja kogu lugu“ (A, lk 56).

Lühimalt: Islamiliit panustab igasuguse häbita „pärilikkuse faktorile“, nii lihalikule kui ka vaimsele: omad lapsed, omad väärtused. Geneetiline ja mittegeneetiline pärilikkus.

Bioloogia on üldse üsna halastamatu, sest ütleb, et elu polegi suuresti muu kui pärilikkus, küll väikeste muudatustega (ja biparentaalsuse korral geneetiliselt rekombineeruv), aga siiski pärilikkus. Ning kultuuri üks laiemaid definitsioone toetub samuti pärilikkusele: kultuur on mittegeneetiline pärilikkus.

Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.

Houellebecqi teoste peategelaseks on ikka blaseerunud keskealine mees, kes on võõrdunud oma vanematest ja kel pole lapsi, s.t keegi, kes on elu ehk pärilikkuse voost välja lõigatud.

„Eesti ümberlõikajale“ pealkirja andnud tegelane mässab oma kultuurilise pärilikkuse vastu, tahab päritud rahvuse vahetada oma valitud rahvuse vastu. Samuti figureerib seal omamoodi pärilikkuse vastu mässamise karikatuurne apoteoos, persoon, kes tutvustab end nõnda: „Hi, saame tuttavaks, mina olen Mia Muhhin! Mul on teine nimi ka, Pedro Ylgem. Ma olengi kahesooline. Mitte trans ega bi, vaid just kahesooline. Mul on kogu aeg kaks sugu, nagu kõigil on kaks kõrva. [—] Mina olen pidevalt kahesuguste sekundaarsete, tertsiaarsete ja isegi kvaternaarsete sugutunnustega. Sugu on ju konstrukt ja miks ma peaksin poolega leppima, kui võib kogu värgi konstruida? Kordan, mul on kaks komplekti konstrukte. See on minu äriidee. Palun austage minu erilisust!“ (EÜ, lk 123).

Kui Muhhin/Ylgem end tutvustab, siis ta ütleb, et tal on x rahvusest isa, y rahvusest ema ja z rahvusest vanaema, ning keeldub täpsustamast, „sest sellega võivad kaasneda eelarvamuslikud assotsiatsioonid“ (EÜ, lk 124). Tõsi, oma minevikku ei saa valida ja ainult valikuvabaduses saab olla võrdsus, seega parim, mis teha saab, on päritolu juures silmad kinni pigistada. Selleks, et esivanemate erinevusest ei tuleks diskrimineerivat ebavõrdsust, tuleb kõik esivanemad peita võrdteadmatuse burkadesse. See on üks insener-tehniline meede, millega teha maisemaks aade inimeste sünnipärasest võrdsusest. Kristlus kui islami sugulasreligioon nõuab seevastu vaimseid burkasid: näpuga näitama hakata, et see või too isik on oma päritud välimuse tõttu ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. See on räige matslikkus, mölaklikkus ja ebaviisakus ehk poliitiline ebakorrektsus mikrotasandil, ühtlasi veel üks Houellebecqi juhtmotiiv.

Ka meie oleme eurooplased!

„Eesti ümberlõikajas“ on Dostojevskilt üle võetud kaks suurt romaanikunsti voorust. Esiteks, see on polüfooniline, ilma domineeriva autorihääleta erinevate, loogiliselt sidusate subjektiivsuste paljusus. Teiseks, eri maailmanägemised on kehastatud reljeefselt, olemuslik on võimendatud karikatuursuseni, nii nagu Dostojevski teoste ideoloogiliste karakterite suurimateks ärritajateks (s.t kriitikuteks) on nende endi moonutatud teisikud, karikatuurid. „Eesti ümberlõikaja“ annabki komplekti ausaid kõverpeegleid, mis moodustavad kokku üsna universaalse antifanaatikumi: siit leiab kainestava doosi eneseirooniat nii tagurlikkuseni rahvuslusse kapselduja kui ka igasugust põlisust põlgav juurtetu kosmopoliit, rääkimata vähematest vennikestest.

„Alistumisele“ annab ilukirjandusliku mõõtme eelkõige see, et see üks hääl, mis lugu jutustab, on mõneti ebausaldusväärne ja ebaveenev, ning see, kellele-millele „Alistumises“ alistutakse, on päris paljus enese moonutatud lähisugulane, et mitte öelda kõverpeegelpilt. Olen igati nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta ütleb, et „Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. „Alistumine“ on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud“.4 Seda aitab illustreerida üks teine Houellebecqi romaan, „Platvorm“, mille tõlge ilmus samuti hiljuti ning mille tagakaanelt võib lugeda: „Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus“ – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine“.5 Selle lõpus ütleb peategelane (mõistagi jälle blaseerunud üksik keskealine isane erotomaan): „Läänemaailma vastu ei tunne ma vihkamist, vaid äärmisel juhul tohutut põlgust. Ma tean ainult seda, et me kõik, nii palju kui meid on, lehkame egoismi, masohhismi ja surma järele. Me oleme loonud süsteemi, milles pole lihtsalt enam võimalik elada; ja pealekauba ekspordime seda jätkuvalt ka mujale“.6

Kui selle „meie“ asemele panna siin „teie“ või „nemad“, siis võiks saada üsna kena võimaliku näite läänemaailma vihkava islami(terrori)sti motivatsioonikõnest või sisemonoloogist.

Selles pole midagi üllatavat, sest islam ja katoliiklus ongi ju sugulasreligioonid.

François’d uue elukorraldusega tutvustav professor Rediger seletab: „Kogu 20. sajandi vaimse debati võib võtta kokku vastasseisus kommunismi – mis on ütleme hard versioon humanismist – ja liberaalse demokraatia vahel – mis on humanismi pehmem variant“ (A, lk 175). See jäme üldistus viitab olemuslikule aspektile küll. Neid õnnetuid, kes julgesid pärilikkusest teha teaduse, piinati ja tapeti kommunistlikus kalifaadis barbaarsuse parimate traditsioonide järgi, näiteks geneetik Nikolai Vavilovit küpsetati elusalt päikese köetud tsisternis.7 Vene selgitab: „Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine.“8

Sellele ideoloogilisele sugulusele viitab ka „Eesti ümberlõikaja“ enesedisainija Muhhin/Ylgem: „[T]eed endale keha ja lood profiili. Me ei oota looduselt armuande, nagu keegi ütles. Igaüks võib oma sätteid muuta“ (EÜ, lk 125). Jah, kui varem pidi oma soo, rahvuse, gender’i jms puhul lootma looduse armuannile, siis nüüd võib võtta ise, mida tahad – kas või mitu korraga, komplekteeri kuidas tahad!

Mutt avab probleemi märksa sügavamalt ja mitmetahulisemalt kui Houellebecq. Lisanäide: Rooma langemist praeguse migratsioonikriisiga võrdlev akadeemik Archibald Aristotelyev kirjutab: „IV–V sajandil olid mõned germaani hõimud (nt. goodid ja vandaalid) juba ristiusu vastu võtnud ja peagi tegi seda enamik hõime. Ja kuigi nad olid roomlastest lihtsamad ja koredamad, siis oli vahe ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Kultuuride konflikti selles mõttes ei olnud. Seevastu tänaseid Euroopasse asujaid eristab eelkõige teistsugune religioon. Sellest polekski lugu, kui islam oleks traditsiooniline usund. Ent islam on üldjuhul terviklik eluvaade, väärtussüsteem ja käitumiskoodeks – laias laastus nagu ristiusk keskajal. Seega on Euroopas praegu tegemist eri ajastute kollisiooniga“ (EÜ, lk 197).

Houellebecqi teoses viivad võimule tulnud moslemid läbi hulga ühiskonnakorralduslikke muutusi, kusjuures „[k]õigi nende reformide eesmärk oli „anda tagasi tema õige ja väärikas koht perekonnale, meie ühiskonna algrakukesele“ (A, lk 139). See kõlab ju nagu meie katoliiklike juurtega traditsioonilise perekonna kaitsjate suust!

Kokkuvõtlikult: nii nagu sotsiaaldemokraatia on mutatis mutandis pehme versioon kommunismist, on (praegune, pehmenenud) katoliiklus mutatis mutandis pehme versioon islamist, ühisosaks totaalsusetaotlus elukorralduses ja järeleandmatus sigimispoliitikas.9

Häda rahvuse pärast

François’ suhtumises rahvustesse eristusi ei tee. Ta suhtub neisse nagu rahvusülese religiooni kandjale kohane: „rahvused olid kogu täiega üks mõrvarlik absurd ja alates aastast 1871 oli seda taibanud iga vähegi mõtlev inimene“ (A, lk 178). Võimalik, et Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt oleksid mõne teise daatumi valinud, aga üldiselt hulbib nende „Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“ samas vaimuvoos.

Eurokuratoorium, mille töötajad olid ka eeltsiteeritud ametnikud, oli seotud „üpris salajaste ja hämarate projektidega, nagu näiteks need, mis püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ ja – poliitkorrektsuse nimel – on neile ametnikele muidugi hästi teada, et „otsuste tegemise tõelisi põhjusi tuleb soovitavalt lahus hoida argumentidest, millega neid avalikkuse ees põhjendada ja reklaamida“ (EÜ, lk 11–12).

Eesti ümberlõikaja – Rähn – arutleb selle üle, kuidas inimestele aina „müüakse magusat valet“ ja „siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed“ (EÜ, lk 48). Rähni arutelu meenutab Milan Kundera esseed „Die Weltliteratur“ ehk „Maailmakirjandus“, kust võib lugeda: „Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris. Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on nendest vägevam jõud, mis nendega ei arvesta, mis koguni ei pane neid tähele“.10

Nii Kundera kui ka Mutt toetuvad sellele eristusele ning see võimaldab Mutil „Eesti ümberlõikajas“ õigusega öelda, et mingis mõttes näevad idaeurooplased Euroopat adekvaatsemalt ja oskavad seda ka rohkem hinnata. Ida-Euroopa manifest (EÜ, lk 141–146) on omamoodi vastu- või alternatiivmanifest Cohn-Benditi ja Verhofstadti omale. „Vähimagi soovita vastu vaielda, et meil on paljudes valdkondades läänelt palju õppida, tuleks näha ka seda positiivset, mis samuti johtub meie teistsugusest ajaloost. Tundub, et just tänu viimasele oleme paremini positsioneeritud osutama teatud tendentsidele, selmet neid ähmastada või ilustada. Kui juba kasutada laste metafoori, siis on meil nii-öelda rikkumata pilk, mis lubab meil hõigata, et kuningas on alasti.

Ühtlasi rõhutagem, et see, mis Lääne-Euroopas praegu toimub, afekteerib meid, idaeurooplasi, ülimalt ja kaugelt rohkem kui kõik muud maailmasündmused kokku!“ (EÜ, lk 142).

Tõepoolest, ka meie ühis- ja klikimeedia afekteerib meeletult igale Kölni- ja Malmö-uudisele ning kuskil ei vannutud tulisemalt truudust Euroopa Liidule kui Maidanil.

„Tänu mälestustele ja kõrvutusele oma praeguse hoopis teiselaadse olevikuga teab säärase riigi elanik kõige paremini, mis on kaotatu õige väärtus. Muidugi on tal oht seda idealiseerida, ent meile tundub, et mitmekülgse kogemuspagasi tõttu pole siiski õigemat Euroopa väärtustajat kui idaeurooplased. Kaugelt näeb kaugemale – niihästi ajas kui ruumis. Seetõttu on meil võib-olla teravam pilk kui seesolijatel endil tabamaks seda, kuidas nad uute asjaoludega kohanevad,“ võib lugeda manifestist (EÜ, lk 143).

Võib ju ka öelda, et „Alistumisega“ annab Houellebecq prantslastele tunda, mis tunne on olla väikerahvus kunderalikus mõttes, s.t rahvus, mille puhul olemasolemine ei ole iseenesestmõistetav ja mis peab end tundma „kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on tast vägevam jõud“.

„Alistumine“ lõpeb François’ sõnadega, kui ta vaeb oma tulevast tööd ja eraelu islamiseerunud ühiskonnas: „Igaüks neist tütarlastest [s.t François’ tudengitest], olgu ta kui kaunis tahes, oleks õnnelik ja uhke, kui ta osutuks minu väljavalituks, ja tunneks end austatuna võimalusest minu sängi jagada. Nad oleksid väärt, et neid armastada; ja mina omalt poolt suudaksin neid armastada.

Umbes sama asi oli juhtunud mõned aastad varem mu isaga, nüüd avaneks minulegi uus võimalus; ja see oleks teise elu võimalus, millel pole suurt midagi ühist eelmisega.

Mul ei ole midagi kahetseda“ (A, lk 206).

No ei kõla usutavalt! Ja olen üsna veendunud, et see on Houellebecqil teadlik võte. Tema peategelane kaotab vähemasti oma „positiivses programmis“ psühholoogilise veenvuse. Nii nagu Dostojevskile ei mahtunud pähe, et Iiob unustas eelmise perekonna ja sai olla uuega õnnelik.

Eesti ümberlõikaja kalkuleerib küll „oma eukleidese mõtlemisega“ välja (nagu Cohn-Bendit või Verhofstadt), et eestlane pole ratsionaalne olla, aga „liha ei tule järele“. Rähni ümberlõikamisprojekt nurjub väga suurtest pingutustest hoolimata.

P. S. Võimalik, et see kõlab pugejalikult või kolkapatriootiliselt, aga söandan siiski väita, et „Eesti ümberlõikaja“ kirjanduslik väärtus on mitmeti kõrgem kui „Alistumise“ oma, maht on täpselt sama, aga vaatenurkade paljusus, autori eruditsioon ja vaimukus ületavad ilmakuulsa nüüdisprantslase oma. Siinjuures ei taha ma „Alistumist“ pisendada: selle suur ja taandamatu voorus on just see diskussiooniline ühisosa, mis haarab oma päritolu tõttu kõiki õhtumaid, seevastu kui „Eesti ümberlõikaja“ jääb siiski kohalikuks nähtuseks – just sellesama väljajuurimatu ebaõigluse tõttu, mida romaanis on kirjeldatud („Riias elanud Roberts Musilsist poleks maailm kuulnudki“, EÜ, lk 48). Mõlemad teosed on selgelt ideelise ja arutleva kandeteljega, sestap pean igasugu vormilisi ja ülesehituslikke tähenärimisi („see pole romaan, vaid kimp följetone!“, „miks need pornolõigud muudkui?!“ jms) täiesti teisejärguliseks. Mulle on aga sümpaatsem Muti esteetiline dominant – huumor. Huumor on tõhus antifanaatikum ja seda on hirmu-, ärevus- ja ebakindlusaegadel väga vaja.

P. P. S. „Eesti ümberlõikaja“ kõige parema tutvustuse leidsin rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendi Maire Liivametsa lugemistest.11

1. Ilmar Vene, Pahustumine. Ilmamaa, 2002, lk 265–266.

2 Houellebecq pakub „Elementaarosakestes“ mõningaid ulmelisi lahendusi, nagu indiviidide erinevuste kaotamine totaalkloonimise teel, ja midagi informatsioonilise inkarnatsiooni taolist „Saare võimalikkuses“.

3 Ilmar Vene, Pahustumine, lk 266.

4 http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/

5 Michel Houellebec Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.

6 Samas, lk 262.

7 Hea ülevaate sellest, kuidas ja milliseid teadlasi kommunistid tõurastasid, leiab Rein Veski äsja ilmunud raamatust „Tappev mõistus“.

8 Ilmar Vene, Pahustumine, lk 267.

9 Üksmeel valitseb ka selles, et mehe pilgu ja naise vahel peab olema burka. Robustsed moslemid panevad selle materiaalselt naise ümber, rafineeritumad kristlased (ja nende ilmalikud järeltulijad) leiavad, et burka peaks olema internaliseeritud mehe vaimusilma: mehe pilk ei saa esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada vs. mehe pilk ei tohi esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada.

10 Milan Kundera, Eesriie. Tlk Martin Kala. Tänapäev, 2008, lk 35–36.

11 https://www.nlib.ee/?id=27787

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming