Prohvet Gogoli kollane allveelaev

JANIKA LÄÄNEMETS

Lähitulevik. Venemaa on Baltikumi vallutanud ja Eestis valitseb jälle tsaar. Tallinn ja Tartu on varemeis ning maa põliselanikest tühjaks küüditatud. Küllap tekitab mõte sellisest võimalikust asjade käigust nii mõneski lugejas hirmujudinaid. Kui neile seepeale öelda, et raamat, mida eespool kirjeldatud, nad pigem naerma kui nutma paneb, enamus tõenäoliselt jahmuks – kuidas siis nõnda?!

Paavo Matsini, palun vabandust, Paša Matšinovi „Gogoli disko“ keskmes ei ole nimelt rahvuslik tragöödia, vaid ta pajatab hoopis inimestest, kes on täitnud eestlaste kadumise järel kohalikest jäänud tühja koha. Kohtume ausa taskuvarga ja sõnainimese Konstantin Opiatovitši, kirgliku muusika­armastaja ja igavese romantiku Adolf Israilovitš Gukši, alati rahahädas lauliku Arkaša, biitlomaani ja unistaja Vasja Koljuugini, esoteerikust antikvaari ja šungiidimüüja Loenhard Kevade ning paljude teiste värvikate provintslastega. Romaani tegevustik hargneb Viljandis, mis tsaarivõimu toonud sõja järel õitsele on löönud. Tänavad on kaetud munakivi­sillutisega, kerkivad uuselamud, sõidavad tramm ja metroo. Kirikute kuldsed kuplid helgivad päikesesäras.

Nii kurjategijate kui ka kunstnike elu pöördub aga pea peale, kui ühel ilusal päeval tõuseb surnust üles ei keegi muu kui suur klassik Nikolai Gogol ise. Vaikne väikelinn raputatakse sedamaid unest. Kulutulena levib kuuldus uue prohveti saabumisest. Mõnele palistab see tee õnnele, teistele hukatusse, õige mitmele hullumajja. Kui siis kirjanik viimaks uuesti (ja seekord lõplikult) hinge heidab, asuvad prohveti hullusärkides jüngrid evangeeliume kirjutama. Lõpuks kuuleme, et isegi tsaar lugevat uut jumalasõna. Mis päriselt aset leiab ja mis üksnes tegelaste kujutlustes toimub, ei saagi selgeks. Aga realism olevatki elu hierarhiatele vastik.

Nõnda pöörased kui elava surnu seiklused ka pole, on need romaanile üksnes taustaks. Teos on ennekõike karakterikeskne. Peeter Helme on „Gogoli disko“ tegelasi iseloomustanud tabavalt koondnimetusega „blatnoi­intelligents“,1 kel pole vahet, kes parasjagu võimul, niikaua kui neil oma äranägemise järgi toimetada lastakse. Olgu siis pahaaimamatute vanamutikeste taskuid tühjendada, võlts-Wiiraltitega äritseda ja armastuse olemuse üle mõtiskleda, biitlitempli makette valmistada ja kollasest allveelaevast unistada või lihtsalt õhtuti restoranis laulu lüüa ja viina võtta. Autor põhjendab seesugust lähenemist nii: „Kui võimumuutus tuleks, eks see oleks siis muidugi traagiline, aga ühel hetkel ilmselt rahunetaks. Elu läheb edasi, uued elanikud kolivad sisse ja ega nad pruugigi mäletada, mis siin kunagi oli. Mälu võib olla lühike. Inimene on ikka inimene, ta toimetab ka suurte ajaloosündmuste taustal oma asju edasi.“2 Elatud, armastatud ja hulluks mindud on seni iga režiimi ajal, miks siis mitte tulevikuski.

Püsivuse sümboliks on romaani tegevuskoht Viljandi linn. Endine peatänav võib ju olla lagunemas, kuid linna ääres põllul on iga ajaloo unustusse vajunud hoone asemele tõusnud kümme uhiuut hruštšovkat, trammist rääkimata. Lisaks on peale Gogoli taas ellu ärganud ka legendaarne restoran Vikerkaar. Esmajoones ongi „Gogoli disko“ armastuskiri Viljandile, oma­pärane ja veider, kuid siiras ja slaavilikult kirglik.

Sirp2016_04_0014__art_r2

Matsini teos pole tegelikult niivõrd pilguheit tulevikku, vaid möödunud aegade meenutus, rännak pigem ajas tagasi kui edasi. Muusikat kuulatakse vinüülplaatidelt ja kassettidelt, kuumimateks nimedeks on endiselt Beatles ja Vladimir Võssotski. Üleüldse on miljöö pigem nõukogulik kui midagi muud. Seejuures ei klammerdu tegelased teadlikult mineviku külge, aeg neis ja nende ümber on lihtsalt peatunud. Pealegi puuduvad neil eesmärgid, mille poole pürgides kella oldaks sunnitud vaatama. Olla teel mitte kuhugi tähendab olla vaba painest, kas ikka õigel ajal kohale jõutakse. Kõrvaldanud hirmu aja otsalõppemise ees, annab autor tegelastele võimaluse elada muret tundmata parasjagu käes hetkes. Lugejagi kutsutakse seda järele proovima. „Gogoli disko“ on otsekui sõit Matsini unistuste trammiga: „Sel sõidukil poleks tavalise linnatranspordiga muidugi mingit pistmist. Ta väldiks kärarikkaid tänavaid, oleks liikuv idyll, milles reisijad saaksid hajameelselt piipu pahvida ja tunnis korra „taskulõokesest“ iidset likööri maitsta, lehitseda vanu kirju, kuulatada kaugeid aegu, uurida rööbaste vaikse kolina taktis möödalibisevaid vaateid ja mõtiskleda mineviku, tuleviku ning igaviku yle.“3

Autor ei pelga vinti üle keerata. „Gogoli disko“ on lõbusalt groteskne, kohati absurdnegi tekst. See on ühteaegu bulgakovlikult fantastiline düstoopia, humoorikas mõtisklus aja ja inimese olemuse üle ning vene hinge karikatuur. Siin on lusti ja õudust, mängulisust ja filosoofiat. Kõik see on serveeritud Matsinile omases tihedas ja mahlakas keeles. „Gogoli disko“ on kui rammus dessert, täiuslik aeglaseks ja süvenenud nautimiseks. Kiirustades on oht endale liiga teha või, mis tõe­näolisem, mõni maitsev palake kahe silma vahele jätta.

Romaani väärtusest annab tunnistust ka tõsiasi, et kui rahvusringhäälingu kultuuriportaal möödunud aasta lõpus kahekümnel kirjanduseksperdil viis 2015. aasta kõige meeldejäävamat raamatut palus välja tuua, nimetati „Gogoli diskot“ ühes Olavi Ruitlase proosateosega „Vee peal“ kõige sagedamini.4 Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus. Hakkab lausa kahju, et surnud klassikud meil tihemini külas ei käi. Jääb üle vaid loota, et kollast allveelaeva igavesti ootama ei pea.

1 Valner Valme, Autahvel. Lemmikraamatud 2015. – ERR 18. XII 2015.

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/3f00bef4-93e1-4756-b42a-25f4c71269c0/autahvel-lemmikraamatud-2015

2 Margus Haav, Tuleviku Viljandi pöörane argipäev. – Sakala 16. XII 2015.

3 Paavo Matsin, Sõites trammiga Viljandis …  – Looming 2015, nr 8, lk 1189–1191.

4 Vt Valner Valme, Autahvel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar