Professionaalse literaadi lihtsad heateod

Kulli tublidusest ja lihtsusest toituv kriitikuõhin annab asendamatu panuse kirjanduse leheveergudel kajastusse.

BRITA MELTS

Teenekad ja väledama sulega kirjandusloolased kipuvad oma artikleid raamatuna üllitama ikka mõne tähtpäeva puhul. Iseenesest on ju ilus mõte kinkida kas siis endale või ka lähikondsetele oma juubeliks raamat, kus pidulikkuse või edevuse võõba all leidub ka midagi ajatumat ja kultuuriväärtuslikku. End „professionaalseks literaadiks“¹ nimetanud Aivar Kull on nüüd juba teist korda tähistanud oma ümmargust sünnipäeva kriitikakogumikuga: kümne aasta tagusele teravdatud tähelepanu markeerivale „Kulli pilgule“ on järgnenud ikka veel perenime ümber keerutav, sestap juba vähem vaimukas „Kull ja kiri“. Pealkiri otsekui osutaks, et sedapuhku ei esitleta enam teravapilgulist otsesihitust, vaid lõputut kaksipidisust, vastandite vahel ebalevalt rähklemist ja juhuse peale seisukohavõtte. Kull ise seletab seda küll suurejoonelisemalt „saatuse ja juhuse kokkumänguna“ ning viitab lisatähendusele: raamatu pealkirjas võib „näha ka võimu ja vaimu vastandust – see on siinse kogumiku teine raskuspunkt“ (lk 7).

Nii on kriitik valinud kogumikku arutelud, mille läbivaiks märksõnadeks on maailmas praegugi aktuaalsed „irratsionaalsus, terrorism, „mässav inimene““ (lk 7–8). Nii et lakkamatu kaksipidisuse, otsustuses liisuheitmise või vastandpooluste võrdväärsuse asemel on „Kulli ja kirja“ kriitilistes tekstides püütud näha allikate impulsiivset üllatusväärtust, seal kohtab mis tahes marginaalsuse mõistmise püüdu, võpatavaid avastusi pealispinna alt ning pealesurutava ühiskonnakorraga põrkuvaid loovuse irratsionaalseid õõnsusi.

Kriitikuna on Kull kahtlemata omaette nähtus, üks väheseid, keda saab pidada ühe väljaande püsikriitikuks. Ja tegelikult mitte ainult ühe ajalehe ehk Tartu Postimehe, vaid tema arvustatud teoste põhjal võib temas näha ka ühe kirjastuse – Ilmamaa – püsikriitikut! See tuli ilmsiks rohkem küll eelmises artiklikogus, aga ka „Kull ja kiri“ tugineb igati Tartu-kesksele ampluaale ja Kull ongi oma kodulinna nimetanud raamatu „kriitiliste eelistuste vaimseks lähtepunktiks“ (lk 7). Ometi pole tegu literaadi boheemlikule sõpruskonnale suunatud nišiüllitisega – ehkki nüüdiskirjanikest on raamatu staariks Kulli semu Mehis Heinsaar, kelle loomingut käsitletakse lausa viies artiklis.

Nagu juba osutatud, seirab Kulli pilk sedapuhku aktuaalseid aktsente ühiskonna keerdkäikudes ning sellega on raamatul võimalus kõnetada laiemat lugejaskonda. Näiteks on avanguks hoopis kimbuke „Vene klassikuid“, kus mõtestatakse igal ajajärgul paeluva Bulgakovi saatanlikku loomingut, Jessenini eripära, „müüripurustajat“ Solženitsõnit ja Tšehhovit kui „leebet absurdikirjanikku“. „Õhtumaa allakäigu“ eestindusele leiab Kull aga just nüüd soodsa fooni: „Maailmalõpp on moes, küllap kindlustab see ka Spenglerile soliidse läbimüügi“ (lk 71).

Alati on aktuaalne muidugi elulugude ja monograafiate ülistamine, mida Kull, hea vana kooli literaat, viljeleb kõikide viimaste aastate mastaapsete kirjanikumonograafiate (Kiini Under, Iheri Suits, Viitoli Vilde, Mõistliku Alliksaar) käsitlustes, nimetades sealjuures projektipõhist kirjandusteadust koguni „kirjanduskriitilise ajupotentsiaali mõttetuks raiskamiseks ja pihustumiseks“, „sest nagu elu näitab, ei asenda korralikku monograafiat [—] ükski asi, ei mälestustekogumikud, ei sajad arvustused-artiklid.

Eraldi raamatuks saanud uurimuslik elu- ja loomingulugu on juba iseenesest säärane füüsiline reaalsus, mis – kui seal on vähegi loovat lähenemist ja kandvat sisu – aitab kirjanikul mingil uuel tasandil edasi kesta“ (lk 134). Vaevalt aga, et teadusrahastusse, mõnesse putikesse või iutikesse niisugune väärt seisukoht läbi murrab – nii et paratamatult jääb „ühe tõsise monograafilise teose kirjutamine“ õilmitsema küllap ikka vaid „rahaga mõõdetamatus idealismis“ ja „kirglikus fanatismis“ (lk 136), mida jagub ka Kullil endal.

Kuid haarakem nüüd kriitiku enda sõnadest: ükski arvustus-artikkel ei küüni tähtsuselt võrreldavaks korraliku monograafiaga. Milleks neid artikleid-arvustusi siis uuesti avaldada, võib küsida – ja mitte üksnes provotseerivalt, vaid küsimusele veidi õigustustki otsides. Tegu on peaaegu eranditult lehekriitikaga (ühe ilmunud hälbimise ja mõne ilmumata boonusega). Saatesõnas lubatakse „põhiliselt viimase kümne aasta“ kirjatöid ja ainult üht-teist varasemat – tegelikult on tublilt üle veerandi raamatust varasemad kirjutised, mida ei kipuks päris „Kulli pilgu“ põhjakaapeks pidama. Lehekriitika lihtsusse ja lühidusse surutud formaat on aasta-aastalt drastiliselt lahjenenud, teadagi, aga Kull on saavutanud selles nišis siiski midagi intelligentselt isikupärast ja omamoodi soliidsetki, mille võib Sirje Oleskilt sõnu laenates võtta kokku sümpaatse tervemõistuslikkusena, taotlusena lühidalt ehk „inimlikus kirjaviisis“ võtta kokku iga konkreetse teose mõte, väärtus ja funktsioon omas ajas.²

Hõlpsalt loetav küll, kuid Kulli lihtne ja lüheldane laad ongi põhjus, miks kogumikuna jäävad tekstid igavaks, on tühjavõitu. Loomingulist muiet ei harrasta Kull just sageli, irooniasähvakaid ja vaimukaid märkusi entsüklopeedilise teabekirja vahele pudeneb harva ning intriigi ta ei õhuta. See torkab eriti silma arvustuses Leili Iheri monograafiale „Gustav Suitsu jälil“: Kull on oma heatahtlikku pilku korrigeerinud tagantjärele üksnes põgusas joone­aluses kriitiliste märkuste tekkimise kohta raamatu hilisemal kasutamisel, viidetega kurjematele arvustajatele ja nendinguga, et „Suits jääb ootama lugejasõbralikumat käsitlust“ (lk 161).

Nõnda jäävad Kulli tekstid raamatus järjest loetuna õblukeseks, väheütlevaks, nagu osutas kümnendi eest Berk Vaher: „Mitmedki retsensioonid, mis võisid ajaleheveerul optimaalsed tunduda, on raamatu halastamatus avaruses põgusad ja kleenukesed“³. Ühte koondatuna võivad Kulli monoloogid mõjuda sootuks „ümmarguse tühijutuna“. Viimast muljet toestavad ennekõike täpsustusteta hinnangud, mis tekst teksti järel hakkavad kumisema õõnsana: paljud asjad lihtsalt „täidavad suure lünga/tühiku“ (millise tühiku?), on „suurepärased“, „ülipõhjalikud“ (mille poolest?) jne ning eriti hilisemates üha lühemaks muutuvates tekstides lõpeb arvustus jõuetult just siis, kui peaks hakkama kooruma midagi põhjapanevat („lisab mitmeid olulisi jooni prosaist Heinsaare kirjaniku­portreele“, lk 128). Aga eks olegi Kull nimetanud targu seda laadi ajalehetekste tutvustusteks (lk 185).

See ei ole muidugi ainult kriitiku, vaid ennekõike ikka formaadi puudus. Ent artiklikogumik on iga teksti uus võimalus – võimalus saada väikeste kohenduste ja sobitamistegagi täiemaks. Seda miskipärast paljudel juhtudel ei kasutata. Näiteks tundub põhjendamatu kaasata kogumikku tekst lihtsalt kopeeri-asenda-meetodil, ilmunud tekstikuju rangelt säilitades. Kui kaks kõrvuti asetsevat teksti käsitlevad üht ja sama aspekti, saaks ju väikese vaevaga need kirjutada kokku üheks terviklikuks, paremaks käsitluseks. (Teine asi on sõnasõnaliste korduslõikudega (nt lk 194 ja 230), mis on esitatud eri kontekstis, ent needki jäävad mitte kuigi tüseda raamatu juures häirima.)

Muidugi nõuaks see kõik taas üksnes õhinapõhist lisatööd, „rahaga mõõdetamatut idealismi“ ja „kirglikku fanatismi“ … Ent Kullil näikse seda jaguvat ju küll! Natukestes kohendustes võinuks abiks olla muidugi tark toimetaja, kes vähemasti ühtlustanuks olulised pisiasjad (nt mis kujul esitada arvustatava teose kirje või see, kas üldse ja kus esitada eludaatumeid; raamatu kui terviku seisukohast oleks elementaarne teha seda nime esmamainimisel ja ühtlaselt) või juhtinuks tähelepanu häirivatele anakronismidele teksti tänases päevas lugemisel.⁴ Häirivust leevendanuks veidi kas või tekstide esmailmumisaja ära­toomine teksti juures, nagu see oli „Kulli pilgus“, mitte kusagil raamatu lõpus.

Monograafiaülistusele veidi vastakalt on Kull oma arvustusi nimetanud heategudeks: „… ja põhimõtteliselt igavene on ju ka iga arvustuse kestvus ja mõju, millest järeldub, et üksainus minu arvustus tähendab lõpmatut hulka heategusid“.⁵ Ei saa salata, et tema tublidusest ja lihtsusest toituv kriitikuõhin annab asendamatu panuse kirjanduse leheveergudel kajastusse. Ent teisal on Kull arvanud, et „tõeliselt hea kirjanik ei saa teha haltuurat – isegi siis, kui ta seda tahaks“ (lk 104) – mis oleks imelisem, kui seesama kehtiks ka tõsise, end professionaalseks pidava kirjandus(aja)loolase ja -kriitiku kohta.

1 Aivar Kull, Kulli pilk. Ilmamaa, 2005, lk 436.

2 Sirje Olesk, Aivar Kull kui Anton Jürgenstein. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 3, lk 240–241.

3 Berk Vaher, … ja kogelesin, et tulin tooma separaati. – Looming 2006, nr 6, lk 938.

4 Sedasama on heidetud ette ikka ja jälle, siin ja seal. Näiteks Janika Kronberg kirjutas Berk Vaheri kriitikakogumiku „Sõnastamatu lend sõnades“ arvustuses: „Ja muidugi on vahe, kas arvustus ilmub ajakirjanduses või aastaid hiljem kogumikus. Paiguti võinuks teksti kogumiku tarbeks ajakohastada, näiteks ajamääruse osas“. Vt Janika Kronberg, Pühendunud kriitik. – Looming 2014, nr 7, lk 1015.

5 Aivar Kull, Kulli pilk, lk 436.