Õpetaja lõpuni

Peeter Olesk

Valeri Bezzubovit meeles pidadesOma elu viimasel aastal, kevadsuvest 1990 hilistalveni 1991, oli dotsent Valeri Bezzubovil rohkem kui talle endale ja teistele meeldinuks, aega olla iseenesega. See polnud sabatiaasta enesetäiendamiseks või suuremaks uurimuseks. Ta töötas lõpuni, pidades loengu veel kümmekond päeva enne lahkumist meie keskelt 9. märtsil. Aja olla üksi ja pere keskel eraldas talle keemiaravi koos kiiritamisega Tartu ülikooli kliinikumi onkoloogiaosakonnas  Senffi treppide kõrval Vallikäärus. Kirurgiline sekkumine polnud enam võimalik, ent keemia sai elupäevade rida pikendada.

Ajuti oli ravi aga kurnavamgi kui kasvaja kopsus ja siis tehti paus, kuni Valeri Ivanovitš uue semestri algul ise otsustas, et parem on seista ka surma suus tudengite ees, kui kannatada valude käes rohtude all, mis niikuinii ei päästa. Nii ta igatahes ise tunnistas, kui me mulle ootamatu üllatusena peahoone Veski-nimelise ehk numbri  järgi 139. auditooriumi uksel kohtusime. Meil mõlemal algas kohe loeng, jutt oli lühike. Seljas oli tal, nagu enamasti, must nahkkuub ehk punaste komissaride kurtka (või ka autojuhtide kunagise tööriietuse ülemine ots). Ta oli elevil ega näinud välja üldsegi mitte meeltheitvana – ehkki, kuna ta luges märkmete alusel peast, võis korraline loeng olla sellises olukorras eriti räsiv. Tema tavalinegi loeng headel päevadel polnud jutuheie,  sest ta andis endast loengu nimel kõik ja oli pärast seda emotsionaalselt tühi. Seekord ta aga tajus juba, et lahkub igaveseks enne semestri lõppu. Aimas ta seda kevadsuvel 1990, kui kohtusime peahoone ja ülikooli vana kohviku vahel. Ta ütles lõõpides, et mina kui asjaomase töö tundja peaksin hakkama tegelema ka tema nekroloogiga. Vaevalt ma vastasin, et vara veel vms. Lohutada ma jällegi ei oska. Ei hakka siinkohal  kordama oma tundmusi tol puhul artiklis „Sõnad, mida ta enam lugeda ei saa. Valeri Bezzubovist mõeldes” (Keel ja Kirjandus 1991, nr 6, lk 380-381).

Meie suvised sõidud Bezzubovite maakottu Sarvemäe-Pääsna tee kõrval Võhandu ääres jäid ära, asemele tulid külaskäigud nende linnakodusse Aardlas ja mõni käik Vallikraavi kliiniku ühte väikesesse palatisse. Valeri Ivanovitš polnud ahelsuitsetaja, ent suitsetas küllalt palju ja kui sigaretid otsa said, helistas mulle koju ning palus lisa. Kirjandusteadus tuli jutuks harva, rohkem rääkis ta surmast ümberringi, kõrvalvoodites. Sügissemestri järel, pärast eksameid ja kaugõppijate sessiooni, kutsus Valeri Ivanovitš meid koos Sirje Oleskiga oma lahkumispeole. Ametlik ei saanud see olla, pigem oli tegemist hüvastijätuga. Lubasin, kuid ajasin ilmselt ise kuupäevad segamini ega läinud. Ei läinud ka siis, kui ta keset pidu küsis telefonitsi, kuhu  me jäänud oleme, ja ma lubasin siiski minna. Kümmekond päeva hiljem seletasin oma käitumise talle peahoone keldris Sophoklese ühe laua taga ära. Jah, ta oli korduvalt lubanud, et paneb ameti maha, ning, olles ise maal üles kasvanud ja isa poolt talupoeg, kolibki nüüd maale tagasi ja hakkab talu pidama (tegelikult oli Bezzubovite maakodu üksildase popsi koht). Õieti oli see ikkagi ettekääne. Valeri Ivanovitš ei kujutanud ette, kuidas ta peaks  olema tudengite ees kaastunnet-äratavalt. Siit tahtmine panna elupõline amet ise maha. Nagu eelnevast ilmneb, otsustas ta varsti ometi ringi ning jäi rakkesse kuni lõpuni.     

Eemalt ligemale

Ülemalt alates on kasutatud järjekindlalt nimevormi „Valeri Ivanovitš”. Tudengipäraselt hellitav – aga Valeri Ivanovitš oli armastatud õppejõud – „Bezzubtšik”, mis pärandus meie aastakäigule eelkäijailt, oleks omavahelistes suhetes olnud familiaarne, perekonna sees ja eestlastest lennukaaslaste keskel tarvitusel olnud „Valeri” tundus minusuguse jaoks teenimatult vahendituna. Nii kujuneski  „Valeri Ivanovitš” (analoogiliselt kutsus ta ise praegust professor Peeter Toropit „Peeter Herbertovitšiks” veel ka siis, kui me kõik kolmekesi läksime üheskoos „sina” peale). Nagu ta ise ütles, ei sidunud teda oma isaga peale perekonnanime ja venepärase isanime miskit pidevamat. Tema ema oli siit pärit eestlanna, kes saadeti Kaukaasia eesti asundustesse õpetama emakeelset maailma. Kaua aega kõhkles Valeri Ivanovitš, kas mitte võtta üle abikaasa  perekonnanimi „Raid”. Jäi tegemata. Kaks venekeelset väljendit jäid alles siiski.

Üks oli „крестьянский сын”, mis tähendas mitte niivõrd elukohta, kuivõrd suhet maasse ja töösse. Teine oli terve lause. Kui Valeri Ivanovitš kuulis, et keegi on käitunud alatult, märkis ta ikka, et „я кавказкий человек, я бы по тьемному” ehk meie keeli „mina olen kaukaaslane, mina tõmbaks koti pähe ning lööks nagi selga ja nõnda, et ei jääks ühtegi jälge”.  Seejuures ei rääkinud me ealeski üleüldiselt, kõne alla tulid alati konkreetsed inimesed ja reaalsed patud. Valeri Ivanovitš polnudki jutustaja „aknast välja”, väga palju jäi tasse endasse. Ei usu ma näiteks, et ta oleks vastu talve 1979-1980 kõigi oma tuttavatega arutanud läbi vene kirjanduse kateedri juhataja kohalt lahkumist keset valimisperioodi. Kohta ennast ei tahtnud ta algusest peale, kuid talve tulekuks 1979 oli olukord kirjanduse õpetamisel enam kui närviline. Juhan Peegel oli saamas oma kateedrit ja kirjandust tuli hakata ajakirjanikele õpetama väljast sisse. Jaak Põldmäe sai lõpuks ametliku doktorantuuri, ent oli lootusetult haige ja tegi novembris 1979 elule lõpu. Harald Peep ähvardas ülikoolist sootumaks lahkuda ning soostus jätkama alles siis, kui loodi väliskirjanduse kateeder. Uueks eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhatajaks valiti professor Karl Muru, kellele  eelmine kateedrijuhataja, toosama Harald Peep, ütles teiste kuuldes, et see peab ikka hull olema, kes seda kohta täitma hakkab. Säärases õhkkonnas pöördus Valeri Ivanovitš rektor Arnold Koobi poole palvega lasta tema vene kirjanduse kateedri juhatamisest vabaks. Rektor soovitas puhata ja minna Käärikule suusatama. Siiski sai Valeri Ivanovitš oma tahtmise ning kateedri etteotsa valiti professor Sergei Issakov, erandlik seepoolest,  et oli parteitu.     

Kirjanduse uurimise sisust

Uusim ülikoolikorraldus on pigemini teadustööja doktorantuurikeskne kui lähtub dotsentuurist. Õpetades eesti filoloogidele ning hiljem ka eraldi ajakirjanikele vene kirjandust,  alates XIX teisest poolest kuni nõukogude korra sünnini ja sealt edasi vene nõukogude kirjanduse olevikuni, loeb ta meile praktiliselt kõrvalainet, kusjuures kui tekste endid me veel võisime tunda, siis tekstikõrvast väga vähe. Algupärane õpik puudus unistusteski, antikroonulikele käsitlustele polnud juurdepääsu. Tajudes küll, et ta on tudengite keskel hinnatud õppejõud, ei tahtnud ta seda ometi kompromisside hinnaga. Üks olnuks ideoloogiline  kroonutruudus ehk „puhas” joondumine päevakäsu järgi. See jäi ära. Teine võinuks olla kirjanduse kui protsessi esitamine hierarhilisena ehk lähtumine Gorkist ja Šolohhovist. Ka seda polnud. Lõppude lõpuks oli Valeri Ivanovitš ikkagi füüsikute ja lüürikute vanem kaasaegne, kes tegi kaasa ka Rasputini ning Šukšini läbimurde. Võiks öelda, et tema jaoks oli tähtis kirjaniku kui ande iseseisvus teiste keskel. Oma meie mõistes filosoofiadoktori  väitekirjas (1968) lahendas ta just selle ülesande Leonid Andrejevi suhtes viisil, mis eesti kirjanduse uurimisel on väga erandlik. Ta käsitles Andrejevit kõrvutavalt sisemaiste kirjanikega. Raamatu „Leonid Andrejev ja vene realismi traditsioonid” (vn; Tallinn 1984) pealkirjas ei tule see esile, sisus küll. Oli mõeldud, et kui jõuaks, kirjutaks paar analoogilist uurimust veelgi ja siis võiks hakata juba üldistama … 

Valeri Bezzubov võinuks tähistada oma sünnipäevi kuu aega järjest. Tegelikult sündis ta 8. oktoobril 1929, ent sügisesed vihmad ja joomine rõõmust poja sünni üle hoidsid ta isa kodus paigal. Kui too siis viimaks külanõukokku ilmus, seati ta ette dilemma: kas maksad kõva trahvi või paneme tänase kuupäeva. Peale jäi viimane, mille järgi on Valeri Bezzubov sündinud 8. novembril. Tähtvere mõisas 27. oktoobril 2009. aastal 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht