Ole vait!

Spordireportaaži kui ainulaadsesse kunstilisse vormi suhtutakse kergekäeliselt. Olümpiamängude teleõiguste üleminek erameediale tõi kaasa reportaažižanri professionaalse käsitööoskuse languse.

JOOSEP SUSI

Ühel juhuslikul päeval avastasin postkastist oma väljamõeldud sõbra järjekordse sporditeemalise mõttearenduse: „Tippsporti ja olümpiamänge mõtestatakse minimaalselt. Iseäranis võrreldes kaunite kunstidega (aga ka teiste n-ö massikultuurivormidega) puudub metadiskursus pea täielikult. Olen viimasel ajal mõelnud, et vahest passiks viljakaks lähtekohaks Jungi kollektiivse alateadvuse teooria: kangelane kui eraldi arhetüüp, mis eri aegadel täitub kvalitatiivselt erisuguse sisuga. Võib-olla on inimese psüühikas teatud „kangelase“ arhetüüp, mida nüüdisajal täidavad sõjakangelaste asemel sportlased.“ Võib-olla. Igatahes näib spordi jälgimine olevat tõepoolest inimesele loomuomane, asendades varasemat iha kellegi imetlemise nautimise järele.

Ses valguses paistab spordivõistluse ülekanne, eriti selle kommenteerimine äraspidise nähtusena: kujundatakse, vormitakse metafoorset kangelast ja lugu, rahuldatakse rahva ammendamatut iha. Otseülekanne annab põhilise impulsi sellele, kuidas ühiskonnas sporti (ja kaude ka liikumist laiemalt) käsitletakse – reportaaži professionaalsusel on oluline osa selles, kuidas mõistetakse tippsporti ja milline on selle kuvand siinses kultuuriruumis.

Kaks reporteritüüpi

Mõistagi on vaatajate-kuulajate ootushorisondid sageli risti vastupidised. Mõni naudib reporteri afektiseisundit, teine eeldab ennast taandavat abilist, kes aitab objekti mõista ja kontekstualiseerida. Mõni nõuab emotsionaalsust, teine tugevat eritluspädevust. Reporter seisab aga kogu oma hiilguses avalikkuse tähelepanu all ihualasti ja püüab rahuldada eri vanuses, eri haridustaseme ja teadlikkusega adressaatide nõudmisi.

Spordireportaaž on komplitseeritud ja nõudlik kunstiline vorm, millesse kiputakse – kas väheste ressursside tõttu või mingitel muudel põhjustel – üha kergekäelisemalt suhtuma. Otseülekannete hüppeline kvantitatiivne kasv eri meediumides on mõneti paratamatult kaasa toonud erialase ettevalmistuseta reporterite vohamise. Olgugi et eri meediumid ja tarbijad nõuavad isesugust lähenemist, evib reportaažižanr kui olevikus ennustamatult muutuva objekti paljuski spontaanne vahendamine ikkagi kindlaid reegleid,1 mille tundmiseta ei ole vähemasti ideaalis võimalik inimest otse-eetrisse lubada. Oled tore ja vahva, aga kommentaatoriboksi ära oma jalga tõsta!

Esimese eesti talisportlasena jõudis olümpiakullani Ants Antson (pildil), kes võitis kuldmedali 1964. aastal Innsbrucki IX taliolümpiamängudel 1500 meetri kiiruisutamises. Pärast võitu tegi Gunnar Hololei Antsoniga intervjuu, mida tuuakse seniajani spordireporteritele eeskujuks.

Gunnar Vaidla / Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA

Üldistades esineb kaht tüüpi reportereid. On neid, kes tunnevad reportaažižanri peensusteni ja suudavad pisikese eeltöö järel kõiki alasid vahendada. Neid nimetatakse elukutselisteks spordikommentaatoriteks, kelle näo ja häälega ollakse harjunud, nagu ollakse harjunud ka neid kiruma ja maa põhja tampima. Teisal on need, kes tunnevad peensusteni vahendatavat objekti (spordiala), mõistavad sportlase iga liigutust, grimasside taga laiuvat lõputut tundmustepaletti. Neid nimetatakse ekspertideks. Tavaliselt on tegemist endiste sportlastega, kellele ei ole otse-eeter veel harjumuspärane eneseväljenduse keskkond.

Olümpiamängude teleõiguste üleminek erameediale tõi kaasa reportaažižanri professionaalse käsitööoskuse languse. Muutuse alus peitub põhimõttelises hoiakunihkes: kui varem kasutas Eesti Rahvusringhääling rahvusvahelist mustrit, kus reportaaži põhirõhk lasub elukutselisel reporteril ja teda toetab kaaskommentaatorina n-ö asjatundja, siis Eesti Meedia ülekannetes oli antud kandev roll inimestele, kes küll tunnevad põhjalikult sporti, aga žanrispetsiifilised teadmised on minimaalsed.

Nii näiteks kommenteerisid laskesuusatamist kaks, kes vajanuksid kõrvale professionaalset ajakirjanikku. Tagajärjeks oli efektsete, aga sisutute väljendite vohamine, halvasti planeeritud ülesehitus. Näib, et Eesti Meedial ei jagunud ülekanneteks piisavalt spordiajakirjanikke, mistõttu mindi lihtsama vastupanu teed – eetrisse paisati žanrilise ettevalmistuseta eksperdid. Tagajärg oli olümpiamängude kolletumine ja pelgaks meelelahutuseks taandumine.

Esines ka risti vastupidist dünaamikat. Murdmaasuusatamist kommenteerisid kahasse pigemini kaks ajakirjanikku (Margus Uba ja Timo Tarve), kel puudus suusatamisalane kompetents. Seesama tandem oli kahe aasta eest vahendanud Rio olümpial kergejõustikku, mis õnnestus palju paremini – ühine rütm passis vahendatava spordialaga ja Tarve tundis ala spetsiifikat. Murdmaasuusatamise vähene tundmine tõi aga kaasa olukordade valesti hindamisi ja faktivigu, näiteks: suusavahetusega sõidus ei aseta määrdemehed suuski vahetusalasse, seda teevad sportlased või et uisukepid on pikemad kui klassika omad. Mõlemad on väga tugeva potentsiaaliga reporterid (Uba tennisereportaažid ja Tarve kergejõustikuülekanded on võrratud), aga taliolümpial astuti paljuski tundmatusse, puudus ka ekspert, kes hädapärast informatsiooni oleks edastanud (reljeef, suusavalik jms). Lõpuni ei suudetud leida õiget rütmi ja ülesehitust.

Reportaaži vastuvõttu mõjutab ka üks kõrvaline faktor, mis otseselt kommentaatoritesse ei puutugi. Nimelt adressaadi harjumus. Ollakse lihtsalt harjunud lumel nühkivate sportlaste taustal kuulma Lembitu Kuuse dünaamilist, tempo- ja tämbrimuutustega rikastatud häält ja tema tammsaarelikke vahelepõikeid. Esialgne uute tegijate võõristus on arusaadav.

Spordireportaaži probleemsed kohad

Eesti Meedia olümpiareportereid tuleb kiita kahel põhjusel. Üldiselt ei eksitud kuldreegli vastu, et võistlus ei ole reporteri, vaid reporter on võistluse jaoks. Iseloomustab ju vajadus ennast näidata valdavat osa noorema põlvkonna reportereid (vahest kõige markantsem näide on ERRi Alvar Tiisler). Teiseks oli tehtud põhjalik faktialane eeltöö (eriti Tarve), kogutud taustateadmisi ja huvitavaid infokillukesi.

Ometi kerkisid esile probleemsed kohad, tüüpvead, mis üldiselt iseloomustavad eesti spordireportaaži, aga sedapuhku kippusid need mõjutama kogu taliolümpia kuvandit. Toon välja viis peamist.

Faktide funktsionaalsus. Sageli soovitatakse algajale reporterile loobuda viimase hetke intensiivsest eeltööst. Põhjus on lihtne. Igasugune fakt tuleb funktsionaliseerida, igal lool ja infokillul on oma koht, vastasel juhul kannatab kompositsioon. Fakte ei tohi olla liiga palju, nagu juhtus avatseremoonia ülekandes, kus vaatajal oli väga raske infotulvas orienteeruda. Faktidele ülesehitatud ülekanne variseb kokku. Lõppenud olümpial hakkasid mininarratiivid tervikkommentaari sisemiselt lammutama. Näiteks emotsionaalne Margus Ader pakkus palju asjakohaseid narratiivseid vahelepõikeid, aga pingelise võistlussituatsiooni ajal ei ole kohane anda pikalt-laialt ülevaadet sportlaste stardieelsest tegevusest.

Keel ja hääl. Vähenenud on keele ja hääle kui põhiliste töövahendite kasutamisvõime. Televaataja kuulis rohkelt labasusi (iseäranis ekstreemspordivõistluste ülekannete puhul, mis olidki ilmselt suunatud spordialaga kursis olevatele keskhariduseta noortele). Peaaegu kõigil reporteritel puudus oskus vahetada keeleregistreid, häälega mängida, sellega pinget kruvida ja maandada. Puudus poeetiline sügavus, kujundid jäid klišeeks. Sedakaudu kannatas taas kompositsioon: esile kerkis staatiline ülesehitus ja läbimõtlemata emotsionaalsus, mis ei olnud koherentne võistluse sisemise dünaamikaga.

Kompositsioon. Ülekanne on läbimõeldud tervik! Kuivõrd spordivõistlusele on omane ettearvamatus, tuleb selleks alati valmis olla. Näib, et ükski reporter ei olnud enne ülekande algust läbi mõelnud, kuidas muutlikke olukordi vahendada, kuidas võistluse kui suursündmuse reportaaž üles ehitada. Istuti pulti ja hakati rääkima. Nii juhtus sageli, et eesti sportlased unustati ära, emotsionaalne õhin vaibus reportaaži lõpuks, kui kõige tähtsamad sündmused alles pihta hakkasid, märkamata jäid favoriitide kukkumised-ebaõnnestumised. Ettevalmistus ei piirdu faktide hankimisega, veel olulisem on reportaaži ülesehituse läbimõtlemine ja võimalikeks stsenaariumideks valmistumine.

Pilt ja vaatajad. Jäi mulje, et tehakse raadioülekannet. Reporterid jäid pildi lugemisega hätta, rääkimata sellest, et ei mõeldud telepildi võimele ise lugu jutustada. Alahinnati vaatajat. Mure alge pärineb ilmselt sellest, et puuduvad teadmised elementaarsetest nõuetest: räägiti seda, mida nähti ja mis sülg suhu tõi, aga mitte seda, mida vaatajal (!) võistluse mõistmiseks tarvis läheb. Enamasti ei olegi tarvis midagi öelda – pilt räägib.

Ja lõpetuseks kõige olulisem. Vaikus! Iga üleliigne, sisutühi sõna on eksimus! Kui ei ole vaja ülekande kui terviku seisukohalt midagi öelda, kui pilt ise kõneleb, tuleb suu kinni panna. Ole vait! „Pildis on siis kolm meest, kes on pildis ja vaatame nüüd, kas siin, nojah“ vaatajat ei aita. Ole lihtsalt vait! Vaikust kardetakse, enda žanrilise käsitööoskuse varjamiseks eelistatakse lakkamatult rääkida kõigest, mis vähegi pähe torkab. Allikas voolab pidulikult ka kõige suurema põua ajal. Teisisõnu, ära palun sega!

Reportaaži kvaliteedis on vaikusel võtmeroll. Pealegi ei ole vaikus spordiülekandes kunagi täielik. Vaatajal on nauditav kuulata suuskade spetsiifilist sahinat ja krudinat lumel, pealtvaatajate ja treenerite hüüdeid, karjakellade kõlinat. Amatöörliku reporteri katkematu loba tekitab lausa janu sellise autentse võistlusmelu järele. Tõsi, vaikuse abil pingeseisundiga manipuleerimine on juba kõrgetasemeline professionaalsus, milleks eesti spordireportaaži tegijate hulgas ei ole ilmselt suuteline veel keegi.

Lõpetuseks

Esile manatud üldpildi juurde tuleb muidugi lisada, et paljud reporterid teevad alles esimesi samme. Peamine põhjus, miks valdav osa reportereid olid olümpiat kajastades krobelised, peitub ilmselt teadmatuses. Eesti Meedias peaks ju leiduma mõni inimene, kes suunab reportereid, annab enne ülekande algust juhiseid, aitab paremaks saada. Otse-eetris oli ju omajagu lootustandvaid andekaid kommentaatoreid: peale Uba ja Tarve ka Margus Ader kaaskommentaatorina, Rauno Parras jpt.

Isikupärase professionaalse stiili leidmiseks võib kuluda pikki aastaid. Ma kordan, reportaažižanr on nõudlik ja keeruline. Sestap tuleb sellesse ka tõsiselt suhtuda. Igasuguseks arenguks on aga tarvilik refleksioon: tuleb oma tugevusi ja nõrkusi analüüsida, osata küsida tagasisidet, vigadega tööd teha ja oma suutlikkust hinnata. Tuleb teha tööd! Liiati on kommenteerimiskunsti pea ainuvõimalik õppida meistrite kõrvalt. Mäletan, kuidas kunagi panin kõrva taha iga tarkusetera, mille poetasid vanameistrid Erik Lillo ja Tiit Karuks. Mäletan, kui kasulikuks osutusid Lillo kriitilised tähelepanekud. Praegune eeskujude põud seab ohtu kogu professionaalse spordireportaaži traditsiooni.

Igalt tegijalt saab midagi õppida. Mõistagi tuleb säilitada kriitiline analüüsivõime. Väga kvaliteetseid etalone ses žanris Eestist ei leia, iseõppinud vanameistritegi teadmised on paljuski aegunud. Murranguks tuleb pilk suunata väljamaale – sedagi kriitiliselt ja oma otsides.

* Pikem ülevaade reportaažižanrist: Joosep Susi, Sissejuhatus (jalgpalli)reportaaži žanrisse. – Jalka 2016, nr 2, lk 55–57; nr 3, lk 60–62. http://jalgpall.ee/ejl/jalka

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht